Al D'Amato
| Al D'Amato | |
|---|---|
 Al D'Amato (u 1995) | |
| Ameerika Ühendriikide Senati liige New Yorgist | |
|
Ametiaeg 3. jaanuar 1981 – 3. jaanuar 1999 | |
| Eelnev | Jacob Javits |
| Järgnev | Chuck Schumer |
| Isikuandmed | |
| Sünninimi | Alphonse Marcello D'Amato |
| Sünniaeg |
1. august 1937 New York, New Yorgi osariik, Ameerika Ühendriigid |
| Erakond | Vabariiklik Partei |
| Alma mater | Syracuse'i Ülikool |
Alfonse Marcello D'Amato (sündinud 1. augustil 1937) on Ameerika Ühendriikide advokaat, lobitöötaja ja poliitik, kes esindas New Yorgi osariiki Ameerika Ühendriikide Senatis aastatel 1981–1999.[1] Ta on Vabariikliku Partei liige.
Lapsepõlv ja haridus
[muuda | muuda lähteteksti]D'Amato sündis Brooklynis New Yorgis itaalia immigrantide perekonnas.[2] Ta kasvas üles Long Islandil ja lõpetas 1959. aastal Syracuse'i Ülikooli bakalaureusekraadiga ning 1961. aastal Syracuse Ülikooli õigusteaduskonna. Pärast ülikooli töötas ta õigusvaldkonnas ja alustas poliitilist karjääri Nassau maakonna ametnikuna.
Poliitiline karjäär
[muuda | muuda lähteteksti]1980. aastal kandideeris D'Amato USA senatisse ja võitis Vabariikliku Partei eelvalimistel ametis olnud Jacob Javitsit. Senatis töötades keskendus D'Amato peamiselt kohalikele ja majandusküsimustele. Teda tunti oma suutlikkuse poolest lahendada valijate praktilisi probleeme, mis tõi talle hüüdnime Senator Pothole (Senaator Löökauk). D'Amato oli aastatel 1995–1999 senati panganduskomitee esimees.
Hilisem karjäär
[muuda | muuda lähteteksti]D'Amato valiti tagasi senatisse ka 1986. ja 1992. aastal, kuid 1998. aasta valimistel kaotas ta demokraat Charles Schumerile. Pärast senatist lahkumist asutas ta lobifirma Park Strategies ja tegutses poliitanalüütikuna.[3]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]D'Amato on olnud kaks korda abielus ja tal on kuus last.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Alfonse Marcello D'AMATO, Congress, NY (1937)". www.infoplease.com (inglise). Vaadatud 15. juulil 2022.
- ↑ "Alfonse M. D'Amato". The New York Times. Originaali arhiivikoopia seisuga 25. oktoober 2009. Vaadatud 12. novembril 2012.
- ↑ Rivlin, Gary; Richtel, Matt (5. märts 2007). "D'Amato Never Folds; Former Senator, a Poker Aficionado, Lobbies for Online Gambling". The New York Times. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. juuli 2016. Vaadatud 5. veebruaril 2017.