Abeliidid

See artikkel räägib varakristlikust usulahust; uusaegse salaühingu kohta vaata artiklit Aabeli ordu

---

Abeliidid ehk aabellased olid hilisantiigi arvatavasti gnostilise päritoluga kristlik sekt Põhja-Aafrikas Hippo Regiuse lähedal. See tekkis Arcadiuse ajal (4. sajandi viimane veerandil).

Abeliitide järgi elas Aabel oma abikaasaga, kes oli tema õde, nagu vend ja õde. Seda nad arvasid sellepärast, et Aabeli lapsi Piiblis ei mainita, ning rabiinliku tõlgenduse järgi. Aabeli väidetaval eeskujul loobusid nad suguelust, sealhulgas abielus, leides, et tõeline abielu on südamete, mitte kehade liit, ning tahtmata pärispattu edasi kanda. Suguelu pidasid nad patuseks ja kuratlikuks. (Augustin Calmet' järgi oli selline kasinus väga levinud.) Iga paar lapsendas ühe poisi ja ühe tüdruku, kes pärisid oma kasuvanematelt nende vara tingimusel, et nad abielluvad, ei sünnita lapsi ja hoiduvad suguelust. Kui üks lastest suri, asendati ta kohe teise samast soost lapsega. Augustinus märgib, et lastest neil puudust ei olnud.

Jeesust nad ei tunnistanud.

Teadmised selle sekti kohta pärinevadki põhiliselt Augustinuselt, kes kirjeldab neid esimesena ning mainib neid ketseritena ning nimetab neid talurahvaks. Tema ajal oli see peaaegu hääbunud; sekt säilis umbes 430. aastani.

Johann Ernst Immanuel Walch eitas abeliitide olemasolu.