Mine sisu juurde

Abakala

See on A-klassi artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.
Allikas: Vikipeedia
Abakala

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Kiiruimsed Actinopterygii
Selts Karpkalalised Cypriniformes
Sugukond Karpkalalased Cyprinidae
Perekond Latikas Abramis
Liik Abakala
Binaarne nimetus
Abramis ballerus
(Linnaeus, 1758)
Sünonüümid

Ballerus ballerus

Abakala (Abramis ballerus, sünonüüm Ballerus ballerus) on kalaliik karpkalalaste sugukonnast latika perekonnast.

Liiki kirjeldas Karl Linné oma 1758. aasta töös.[2]

Abakala on latikaga sarnane kalaliik, kelle levikuala hulka kuuluvad Läänemerre, Musta merre, Põhjamerre ja Kaspia merre suubuvad suuremad jõed.[2] 20. sajandi alguses arvukalt väljapüütud abakala on tänapäevaks oma tööndusliku tähtsuse praktiliselt minetanud.

Eestis on abakala tõenäoliselt välja surnud,[3] viimased isendid püüti meil 19. sajandil[4]. Peipsi järves arvukalt esinenud abakala kadus sealt 1850. aastatel.[5]

Abakala eelistab elupaikadena madalikke läbivaid suuremaid aeglase vooluga jõgesid, kuid teda võib esineda ka eutroofsetes järvedes. Toiduks on talle peamiselt zooplankton.[2]

Välimus

[muuda | muuda lähteteksti]

Abakala suu on madal ja kitsas, terminaalne ja otsast kitsenev, otsseisune, kergelt ülespoole viltu[4] (teistel andmetel ülaseisune[6]).

Kala selg on metall-läikega hallikasroheline kuni tumesinine.[7] Küljed ja kõht on hõbevalged, kergelt kollaka või punaka varjundiga.[5]

Paarilised rinna- ja kõhuuimed on kollakad tumedate nurkadega, paaritud uimed on määrdunudvalged. Pärakuuim on väga pikk, sellel on 34–44 hargnevat kiirt.[6] Kõigil uimedel on hall äär.

Abakalad kasvavad üsna aeglaselt. Kolme- kuni nelja-aastaselt on nad alles 16 cm pikkused. Täiskasvanuna, 8–11 aasta vanuselt on nad 25–35 cm pikkused. Keskmine pikkus on 25 cm (tavaliselt kuni 30[6]), üle 35 cm pikkused abakalad on haruldased. Maksimaalne pikkus on 35[2][8] kuni 49 cm[9].

Keha kõrgus on keskmine, külgedelt on ta väga lame. Keha on piklik ning latika perekonna liikide seas kõige lamedam.[10]

Abakalade mass on tavaliselt kuni 400, harva kuni 800 grammi. Volga ja Uurali jões ka kuni 1,0–1,2 kg.[5] Soomes püütud rekordkala mass oli 940 g[11], Poolas aga 1,46 kg[9].

Võrdlus latikaga

[muuda | muuda lähteteksti]

Abakala sarnaneb latikaga. Latikast on abakala eristatav väga pika, rohkem kui 30 kiirega pärakuuime järgi. Abakalad on ka latikatest saledamad ja peenemate soomustega, nende suu on otsseisune, suuava poolviltu üles suunatud. Küljejoonel on 65–76 soomust,[4] latikal 49–58 soomust[12].

Eluiga

[muuda | muuda lähteteksti]

Abakala maksimaalne eluiga küündib kuni 18 aastani.[7] Venemaa veehoidlates elavad abakalad kuni 17-aastaseks.[13]

Levila

[muuda | muuda lähteteksti]

Abakala leidub Põhjamere, Läänemere[14], Musta mere, Aasovi mere ja Kaspia mere vesikonnas.[2] Tema areaali piirid on 63–43 °N, 4–56 °E. Sobiv veetemperatuur on 5...25 °C.[2]

Kesk-Euroopas leidub neid peamiselt Odra, Weseri ja Elbe alamjooksul, Doonaus ning Põhja- ja Läänemerre suubuvate jõgede suudmealadel. Neid on ka tiikides ja järvedes.[7]

Austrias on abakala Doonau Alam-Austria osas haruldane, Doonau Ülem-Austria osas ning Neusiedlersees on teda rohkem.[15]

Tšehhis on abakala haruldane. Teda esineb ainult Morava ja Dyje alamjooksul. 2003. aastal püüti üks isend ka Elbest, Střekovi küla lähedal. Abakala on Elbes tavaline alamjooksust kuni Dresdeni linnani.[16] Slovakkias leidub abakala Bodrogi jões.[17]

Venemaal on abakala levinud üsna suurel territooriumil, mis ulatub lõunas Aasovi merest Kaspia mere põhjaosani (jõed Don, Volga, Uural), põhjas kuni Neeva, Laadoga lõunaosa ja Lõuna-Karjalani.[18]

Leedus elutseb ta Kura lahes.[19]

Rootsis on abakala elujõuline, kuid haruldane ja piiratud levikuga: teda leidub Vänernis, Hjälmarenis ja Mälarenis, samuti mõnes Skåne ja Kronobergi veekogus.[20] Kindel koht, kus teda püüda saab, on Enköpingi ja Västeråsi vahel asuv Sagå, kuhu ta aprillis kudema tuleb.[21]

Soomes leidub abakala hajusalt maa lõunaosa järvedes (Kyrösjärvi, Karstula, Iisalmi ja Kiuruvesi lõunaosa).[22]

Latikaga võrreldes on tema areaal hoopis väiksem.[6]

Esinemine Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis on abakala tõenäoliselt välja surnud[3], viimased leiud pärinevad 19. sajandist[4]. Hiljuti esines teda merelahtedes, varem ka näiteks Pihkva järves[23], Emajões ja Narva jões[24]. 19. sajandi alguses veel arvukalt Peipsi järves esinenud abakala kadus sealt 1850. aastatel[5].

Eluviis ja -paigad

[muuda | muuda lähteteksti]

Abakala on põhiliselt magevee-, kohati ka riimveekala. Elupaikadeks on mageveelised veehoidlad, läbivooluga järved ja riimveega merealad. Jõgedes ja järvedes elab ta põhiliselt avavees. Jõgedes eelistab ta aeglase vooluga lõike ning teda ei esine väikestes jõgedes ega jõgede ülemjooksudel, sest nendes paikades leidub vähe tema peamist toitu – zooplanktonit. Sageli on abakalad kogunenud parvedesse.[18]

Toitumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Abakalad toituvad peamiselt planktonist (eriti zooplanktilistest pisivähikestest[5]). Lisaks söövad ka putukavastseid, usse ja limuseid. Planktilistest loomarühmadest söövad nad meeleldi sõudikuid ja vesikirpe ning selle poolest erinevad nad teistest latika perekonna liikidest, kes eelistavad zoobentost. Abakala toitub zoobentosest peamiselt jõgedes, kus erinevalt järvedest ja veehoidlatest puuduvad zooplanktoni arenguks sobivad tingimused. Täiskasvanud isendid toituvad aasta läbi peamiselt vähilaadsetest.[5]

Sigimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Isased abakalad saavad suguküpseks 2–4 aastaga, emased 3–5 aastaga.[10]

Kudemine toimub kevadel, kui veetemperatuur tõuseb kuni 8...12 °C (Doonau alamjooksul märtsis-aprillis, Läänemere piirkonnas aprillis-mais, Volga deltas mais-juunis) ja kestab üks kuni kaks nädalat.[25] Kudemise ajaks kattuvad isakalad mustade köbrukestega[5]. Sageli kaitsevad isased oma kudemispaikasid[25].

Kiievi veehoidla nelja-aastaste emaste kalade kudus on loendatud 24 tuhat, 8-aastastel kuni 94 tuhat muna.[10] Kudemiskohtades on vee vool väga aeglane ja sügavus on seal kuni pool meetrit. 0,9–1,5 mm[10] läbimõõduga marjaterad kinnitatakse üleujutatud lammide, järvede või soode kaldapiirkonnas voolus seisvate taimeosade (enamasti rohttaimede[10], uppunud puutüvede ja -okste) külge, harvemini veetaimede ja kivide külge. Seejärel lahkuvad abakalad jälle kaldapiirkonnast.

Kudemispaik on elupaigast ülesvoolu.

Vastsed kooruvad sõltuvalt veetemperatuurist 8–15 päeva pärast kudemist. Enne koorumist hukkub erinevatel põhjustel (koelmute veetaseme alanemine, mudastumine jms) üsna suur hulk viljastatud munarakkudest. Koorunud vastsed peidavad end taimede vahel.[26]

Esimesel päeval pärast koorumist liiguvad vastsed vähe. Hiljem hakkavad nad ülespoole ujuma, aeg-ajalt taimede külge kinnitudes; nii möödub 2–3 ööpäeva. Viiendaks või kuuendaks päevaks on kollaka rebukoti varud otsa saanud ning vastsed hakkavad iseseisvalt toituma. Vastsete pikkus on maimude koorumisel 5–6 mm. Noorkalade pikkus esimese suve lõpuks on 4–7 cm.[10]

Töönduslik tähtsus ja kasutamine

[muuda | muuda lähteteksti]

20. sajandi alguses arvukalt väljapüütud abakala on tänapäevaks oma tööndusliku tähtsuse praktiliselt minetanud. Neid püütakse põhiliselt õngega. Mõningast töönduslikku tähtsust omab abakala veel Ilmjärves, Volgas, Kuibõševi ja Tsimljanski veehoidlas jm. 2007. aastal püüti abakalu Ilmjärvest 624 tonni ja Kuiboševi veehoidlast 49 tonni.[27] Samara oblastis (Volga jõgikonna lõunaosas) püütakse igal aastal 80–140 tonni abakala.[18]

Abakala on rohkete luude tõttu mõnevõrra piiratud kasutamisvõimalustega. Peamiselt süüakse abakala praetult või marineeritult, sellest valmistatakse kalafrikadelle ja seda keedetakse kalasupi põhjaks. Ida-Euroopas tarbitakse põhiliselt soolatult ja kuivatatult.[7]

Looduskaitse

[muuda | muuda lähteteksti]

Austrias on abakala kantud ohustatud kalaliikide nimekirja.[28] Leedus on ta kantud punasesse raamatusse[19] ning 1995. aastast ka Venemaal Karjala punasesse raamatusse[18]. Poolas on abakala püük keelatud 15. märtsist 31. maini, alla 25 cm pikkused kalad loetakse alamõõdulisteks.[9]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Freyhof, J. & Kottelat, M. (2008). Ballerus ballerus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2011.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 "Ballerus ballerus (Linnaeus, 1758)". www.fishbase.se (inglise). Vaadatud 14.02.2011.
  3. ↑ 3,0 3,1 "Tõkestusrajatiste inventariseerimine vooluveekogudel kalade rändetingimuste parandamiseks". Originaali (docx) arhiivikoopia seisuga 17.01.2018. Vaadatud 16.01.2018.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Miller, P. J & Loates, M. J. (2006). "Euroopa kalad" (tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Raid, T.). Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 108
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 "Синец". Леонид Павлович Сабанеев. Жизнь и ловля пресноводных рыб (vene). Vaadatud 15.02.2011.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Abakumov, V. A. jt. (1979). "Loomade elu". 4. köide. "Kalad" (toim. Pihu, E.). Tallinn, Valgus. Lk 227
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 "Zope (Ballerus ballerus o. Abramis ballerus)". www.angelwahn.de (saksa). Vaadatud 16.01.2018.
  8. ↑ B. J. Muus, P. Dahlström. Süßwasserfische BLV Verlagsgesellschaft: München 1968.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 "Rozpiór". jurek.webnode.com (poola). Vaadatud 2.04.2011.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 10,5 "Синец". Энциклопедия рыб (vene). Vaadatud 16.02.2011.
  11. ↑ L. Koli. "Suomen kalat", Werner Söderström Osakeyhtiö: Helsinki 1990.
  12. ↑ "ЛЕЩ ('Abramis brama)". gurkov2n.jimdo.com (vene). Originaali arhiivikoopia seisuga 16.01.2018. Vaadatud 18.01.2018.
  13. ↑ ""Синец"". Рыбалка на Ахтубе и Нижней Волге (vene). Vaadatud 13.02.2011.
  14. ↑ Juha Flinkman. "Läänemere põhjaosa kalad", Itämeriportaali
  15. ↑ "Karpfenfische". www.angelprofi.at (saksa). Vaadatud 16.01.2018.
  16. ↑ Radek ŠANDA & Ondřej SLAVÍK (2007). "New record of the Blue bream (Abramis ballerus) in the Elbe River in the Czech Republic" (PDF). Acta Soc. Zool. Bohem. 71: 25–26 (inglise). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 1.07.2011. Vaadatud 13.02.2011.
  17. ↑ "Ecohydrology & Hydrobiology". Volume 4, nr 2, 2004. ISSN 1642-3593.
  18. ↑ 18,0 18,1 18,2 18,3 "Синец – Abramis ballerus (Linnaeus, 1758)". www.ecosystema.ru (vene). Vaadatud 17.02.2011.
  19. ↑ 19,0 19,1 "Žuvys – Paprastasis sparis". www.medziokle.info (leedu). Vaadatud 2.04.2011.
  20. ↑ "Faren (Abramis ballerus)". www.fiskbasen.se (rootsi). Vaadatud 2.04.2011.
  21. ↑ "Utveckling av metod för inventering av leklokaler för asp" (PDF). www.c.lst.se (rootsi). Uppsala. 2008. ISSN1400-4712. Vaadatud 2.04.2011.
  22. ↑ "Sulkava". www.luontoportti.com (soome). Vaadatud 1.04.2011.
  23. ↑ Erki Tammiksaar. "Kuulsaim Peipsi uurija – Karl Ernst von Baer". – Eesti Loodus, 2002, 7/8.
  24. ↑ Toomas Saat. "Peipsi vesikonna kalad ja kalandus". Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut, Tartu 2010.
  25. ↑ 25,0 25,1 "Ballerus Ballerus". IUCN (inglise). Vaadatud 13.02.2011.
  26. ↑ "Рыбы Беларуси: Синец (Abramis ballerus)". gurkov2n.jimdo.com (vene). Originaali arhiivikoopia seisuga 16.01.2018. Vaadatud 18.01.2018.
  27. ↑ "Рыбные ресурсы России". Состояние речных, пресноводных биоресурсов России (vene). Originaali arhiivikoopia seisuga 7.01.2011. Vaadatud 17.02.2011.
  28. ↑ Klaus Peter Zulka (2007). "Rote Listen gefährdeter Tiere Österreichs" Teil 2: Kriechtiere, Lurche, Fische, Nachtfalter, Weichtiere. Lk 105.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Loomade elu : 4. kd. Kalad. (1979)./ Abakumov, V. A., Andrijašev, A. P. et. al [eestikeelse väljaande toim. Pihu, E.]. Tallinn : Valgus, lk 227.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Abakala&oldid=6719073"