2006. aasta Valgevene presidendivalimised
 | ||||||||||||||
|
| ||||||||||||||
|
| ||||||||||||||
 Ametlikud valimistulemused | ||||||||||||||
Valgevene 2006. aasta presidendivalimised olid 19. märtsil 2006 Valgevenes toimunud presidendi valimised.
Tegemist oli kolmandate presidendivalimitega iseseisvas Valgevene Vabariigis. Kuigi seaduste järgi ei oleks juba kaks ametiaega võimul olnud president Aljaksandr Lukašenka kolmandale ametiajale kandideerida, sai ta ametlikult selleks volituse 2004. aasta referendumil. Valimised võitis ametlikult Lukašenka, saades 82% häältest.
OSCE, Euroopa Liit ja USA leidisid valimised olevat ebaausad ja nõudsid uute valimiste korraldamist. Samuti põhjustasid valimistulemused meeleavaldused, kus tuhanded valgevenelased avaldasid Oktoobri väljakul Lukašenka vastu meelt. Hoolimata vastuseisust kinnitati Lukašenka kolmandat korda presidendiks.
Eellugu
[muuda | muuda lähteteksti]2006. aastaks oli 1994. aastast võimul olnud Valgevene presidendil Aljaksandr Lukašenkal kaks ametiaega täis ning 2004. aastani oli seadusega keelatud Valgevene riigipeal rohkem kui kaks kord valituks osutuda. Kuid Lukašenka korraldas 2004. aastal referendumi, mille tulemusel lubas Valgevene rahvas ametlikult selle valimispiirangu Lukašenka jaoks tühistada.[1]
2006. aasta valimisteks ei olnud Valgevenes enam vaba ajakirjandust ning ühingute ja erakondade tegevus oli piiratud. Mitmed avaliku elu tegelased olid kaduma läinud ning opositsionäärid vangi pandud. Kriminaalkoodeksi järgi sai inimesi vangi panna tänavaprotestil osalemise eest ja Valgevene valesti kujutamise eest välisriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide ees. Kuni valimisteni oli uut koodeksit rakendatud vaid üksikjuhtudel.[1]
Kuna ajakirjandus oli Valgevene võimule allutatud, oli see väga selgelt Lukašenkat soosiv.[2] Opositsioon otsustas siiski valimistel koondunult osaldeda, kasutades peamiselt ukselt uksele meetodit, et rahvaga suhelda.[1]
Valimiste korraldamine
[muuda | muuda lähteteksti]2006. aasta valimised korraldati suhteliselt kiiresti. et üllatada nii Valgevene opositsiooni kui ka välisvaatlejaid.[1]
- Suurem osa Valgevene opositsioonist ühines 2005. aasta oktoobris Alaksandr Milinkieviči taha, lootuses ühise kandidaadiga Lukašenkale tõsisemat konkurentsi pakkuda. Milinkieviči seljataha koondusid konservatiivid, sotsid ja isegi kommunistid. Tema populaarsus tõusis kiiresti: kui sügisel oli tema toetus poolteist protsenti, siis märtsis oli see juba 24 protsenti.[1][3]
- Valimistele kutsuti peamiselt vaatlejaid Sõltumatute Riikide Ühenduse riikidest. Samuti jälgisid valimisi OSCE vaatlejad.[2] Valgevene ei kutsunud vaatlejaid Euroopa Parlamendist ega Euroopa Nõukogust.[1]
Poliitanalüütikud, inimõiguslased, vaatlejad ning Euroopa Liidu ja USA ametnikud väljendasid juba enne valimisi arvamust, et valimised ei tule ausad ega demokraatlikud. Samuti väljendati kahtlust värvilise revolutsiooni võimaluse suhtes, sest Valgevenes oli ühiskonna üle kehtestatud palju tugevam kontroll kui mujal postsovietlikes riikides, kus revolutsioonid toimunud olid.[4][5] Lääneriigid lubasid sanktsioone Valgevene vastu karmistada, kui sõltumatute vaatlejate hinnangul pole valimised õiglased ja vabad.[6]
Mõned päevad enne valimisi kuulutas Valgevene KGB, et nende teada plaanib opositsioon presidendivalimisi kasutada riigipöörde korraldamiseks, mistõttu otsustas julgeolekuteenistus võimalikke proteste terrorismina käsitleda. Avaldust peeti ajastatud hoiatuseks võimalike protestiaktsioonide ärahoidmiseks Lukašenka eeldatava valimisvõidu vastu. Viimastel nädalatel enne valimisi karistati mitut opositsiooniliidrit trahvi või lühikese vanglakaristusega.[6]
Kandidaadid
[muuda | muuda lähteteksti]17. veebruaril 2006 registreeris keskvalimiskomisjon järgmise kandidaatide nimekirja:[4]
- Alaksandr Łukašenka – ametis olev president, parteitu
- Alaksandr Milinkievič – ühinenud opositsiooni kandidaat
- Siarhiej Hajdukievič – Valgevene Liberaaldemokraatlik Partei
- Alaksandr Kazulin – Valgevene Sotsiaaldemokraatlik Partei
Opositsionäärid Aljaksandr Vaitovič ja Zianon Paźniak teatasid samuti soovist osaleda valimistel presidendikandidaadina, kuid loobusid mõned nädalad enne keskvalimiskomisjoni otsust, põhjendades otsust ebaausate valimistega.[5] Enne valimisi arreteeriti ja peksti läbi Kazulin, kui ta üritas 2. märtsil osaleda presidendi ja Rahvusassamblee kogunemisel.[7]
.jpg)
Arvamusküsitluste järgi oli Łukašenka kõige populaarsem kandidaat, tema toetus ei olnud aga kuskil oluliselt üle 60%.[8]
Valimised
[muuda | muuda lähteteksti]
Hääletamine
[muuda | muuda lähteteksti]Eelhääletamine toimus perioodil 14.–18. märts. Mõningates haridusasutustes ja ettevõtetes sunniti töötajaid valima minema ning mitmes valimisjaoskonnas keeldusid vastutavad isikud vaatlejatega valimisinfot jagamast, kuid üleüldiselt kulges eelhääletamine rahulikult.[2]
Valimispäeval, 19. märtsil, oli valimine ise süsteemselt korraldatud. Valijad pääsesid valimisjaoskonnale ligi, jaoskonnad olid varustatud vajaliku materjaliga. Iga kümnes OSCE vaatleja koges oma töö takistamist või ähvardusi, mõnes jaoskonnas juhtis valimisjaoskonda protsessiväline inimene, esines ka Łukašenka valimiskampaaniat. Tavaliselt kulges valimisjaoskonna töö siiski efektiivselt, problemaatiline oli aga häälte lugemine, kus vaatlejad täheldasid rikkumisi enamustel juhtudel.[2]
Tulemused
[muuda | muuda lähteteksti]Valimiste 20. märtsil välja kuulutatud tulemused olid järgmised:[9]
- Alaksandr Łukašenka 82,6%
- Alaksandr Milinkievič 6,0%
- Siarhiej Hajdukievič 3,5%
- Alaksandr Kazulin 2,3%
| Oblastid > | Brest | Viciebsk | Homiel | Hrodna | Minsk | Mahiloŭ | Minski linn | Kokku |
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Kanditaat | ||||||||
| Łukašenka | 82,6 | 82,9 | 90,3 | 83,8 | 81,0 | 88,5 | 70,7 | 82,6 |
| Milinkievič | 5,8 | 4,5 | 3,1 | 6,3 | 7,3 | 4,0 | 10,1 | 6.0 |
| Hajdukievič | 1,9 | 5,3 | 3,2 | 2,1 | 2,0 | 4,9 | 5,1 | 3.5 |
| Kazulin | 2,1 | 2,2 | 1,9 | 1,9 | 2,5 | 1,6 | 3,9 | 2.3 |
Valimistest võttis ametlikel andmetel osa 92,6 protsenti hääleõiguslikest kodanikest, hääletamas käis 6 630 653 inimest, valimisõigus oli 7 153 978 inimesel.[2][9]
Hinnangud ja tagajärjed
[muuda | muuda lähteteksti]
Meeleavaldused
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Teksarevolutsioon
Pärast valimispäeva lõppu kogunes Minskis Oktoobri väljakule hinnanguliselt 10 000 inimest tulemuste vastu protestima. Opositsioonikandidaadid Alaksandr Milinkievič ja Alaksandr Kazulin väitsid rahvale, et valimistulemused olid võltsitud ja nõudsid uute valimiste korraldamist 16. juulil 2006.[2] Oodatust suurema osalejate hulgaga miiting oli rahumeelne.[10] Meeleavaldustel lehvitati ajaloolist valge-puna-valget Valgevene lippu ja Euroopa lippu.[7]
20. märtsil 2006 teatasid OSCE ja Euroopa Nõukogu, et Valgevene valimised ei vastanud rahvusvahelistele nõuetele.[11] Samal päeval kutsusid opositsiooni kandidaadid Milinkievič ja Kazulin rahva kella 18.30-ks uuesti kokku. Meeleavaldajad moodustasid telklaagrid, väljakul oli püsivalt 300 kuni 5000 meeleavaldajat. Sihiks oli meelt avaldada kuni 25. märtsini, Valgevene Rahvavabariigi iseseisvuspäevani.[7]
Valgevene võimuorganid lasid esialgu protestidel toimuda, samaaegselt arreteerides opositsiooni aktiviste ja ajakirjanikke. Muuseas arreteeriti ka Eestist saadetud vaatlejad.[12] Protestijate hulga vähenedes hakkas miilits takistama inimeste pääsu väljakule ja üritas sealviibijatele teha olukorda olmeliselt võimalikult ebamugavaks.[2]
24. märtsil lõi märulipolitsei meeleavalduse Minskis laiali. Vahistati umbes 300–400 kodanikku, nii meeleavaldajaid kui ka ajakirjanikke. Sellega oli meeleavalduste hoog vaibumas. 25. märtsil kogunesid küll protestijad tänavatele, kuid märulipolitsei takistas meeleavalduste laienemist. Protestides kasutasid võimuorganid granaate, üks meeleavaldaja hukkus. Arreteeriti Milinkieviči lähedasi ning Kozulin, kes mõisteti viieks aastaks vangi.[7] Kokku arreteeriti kuni 1000 meeleavaldajat.[2]
Poliitilised arengud
[muuda | muuda lähteteksti]Meeleavaldustest hoolimata jätkas Valgevene Łukašenka võimu all. 23. märtsil lükkas Valgevene Konstitutsioonikohus tagasi opositsiooni kaebuse uue hääletuse korraldamiseks. Peamine meeleavalduste tulemus oli, et Lukašenka vannutati presidendiks 8. aprillil 2006, kaheksa päeva plaanitust hiljem.[7][8]
Rahvusvaheline reaktsioon
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti välisministeerium väljendas 20. märtsi avalduses kahetsust, et Valgevene võimud ei täitnud presidendivalimistel rahvusvaheliste organisatsioonide soovitusi.[11]
21. märtsil otsustasid Ameerika Ühendriigid, et valimised olid võltsitud, ja nõudsid uut hääletust. 24. märtsil leppis Euroopa Liit tippkohtumisel kokku, et Valgevene juhtidele kehtestatakse sanktsioonid, sealhulgas reisikeeld Lukašenko suhtes. 25. märtsil otsustas Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon, et valimised ei vastanud demokraatlikele standarditele. Organisatsiooni vaatlejad teatasid, et Lukašenka oli kasutanud riigivõimu rahva hirmutamiseks ja opositsiooni mahasurumiseks.[7]
Venemaa teatas oma toetusest Valgevene presidendile, mõistes hukka Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni erapoolikuse.[7]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Herkel, Andres (9. märts 2006). "Valgevene karm tõelus". Õhtuleht.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 "REPUBLIC OF BELARUS: PRESIDENTIAL ELECTION, 19 March 2006" (PDF). OSCE. Varssavi. 7. juuni 2006.
- ↑ "Aliaksandr Milinkevich - 2006, Belarus". Euroopa Parlament. Vaadatud 26. augustil 2024.
- ↑ 4,0 4,1 "Belarus Registers Four Presidential Candidates". RFE/RL. 17. veebruar 2006. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. veebruar 2021. Vaadatud 28. augustil 2024.
{{uudiseviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link) - ↑ 5,0 5,1 "Four Presidential Candidates Register for Belarus Election". Voice of America. 31. oktoober 2009.
- ↑ 6,0 6,1 "Valgevene KGB hoiatas riigipöörde eest". ERR. 16. märts 2006.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 Eisenberg, Aileen (24. veebruar 2013). "Belarusian citizens protest presidential election, 2006". The Global Nonviolent Action Database.
- ↑ 8,0 8,1 Marples, D. R. (2006). "Color revolutions: The Belarus case". Communist and Post-Communist Studies. 39 (3): 351–364.
- ↑ 9,0 9,1 "Valgevene valimised polnud ausad". Sakala. 21. märts 2006.
- ↑ "Valgevene presidendivalimised võitis Aljaksandr Lukašenka". ERR. 20. märts 2006.
- ↑ 11,0 11,1 "Vaatlejad: Valgevene valimised olid nõuetele mittevastavad". ERR. 20. märts 2006.
- ↑ "Avatud Eesti Fond mõistab vaatlejate vahistamise hukka". ERR. 21. märts 2006.