Mine sisu juurde

1994. aasta Itaalia parlamendivalimised

Allikas: Vikipeedia

1994. aasta Itaalia parlamendivalimised toimusid 27.–28. märtsil 1994, et valida Itaalia parlamendi 12. koosseis.

Pärast eelmiseid valimisi 1992. aastal moodustati algselt DC-PSI-PSDI-PLI valitsus, peaministriks Giuliano Amato (PSI). Kuid peagi alanud Mani pulite juurdluste käigus paljastati kõigis valitsuse parteides korruptsioonijuhtumid, mispeale 22. aprillil 1993 astus Amato tagasi ja ametisse nimetati Itaalia Panga kuberner Carlo Azeglio Ciampi tehnokraatlik valitsus. 13. jaanuaril astus ka Ciampi tagasi, mispeale saatis president Oscar Luigi Scalfaro parlamendi laiali ja korraldas ennetähtaegsed valimised 27. märtsiks 1994.

Valimiste eel muudeti suuresti valimissüsteemi. Kõik Itaalia vabariigi-aegsed valimised aastast 1946 olid seni toimunud puhtalt proportsionaalse süsteemiga, mida aga süüdistati korruptsiooni, poliitilise killustumise ja valitsuste ebastabiilsuse tekitamises.[1] 18. aprillil 1993 toimunud referendumil kiitsid valijad heaks Senati valimissüsteemi muutmise proportsionaalsest majoritaarseks 82,7%-17,3%. Valitsuse stabiilsuse tagamiseks otsustati ka Saadikutekoja valimissüsteem muuta samasuguseks ning 4. augustil võttis parlament vastu Senati ja Saadikutekoja uue valimisseaduse, mida nimetati selle autori Sergio Mattarella (DC) järgi Mattarellumiks. Seaduse kohaselt valiti mõlema koja kohtadest 75% majoritaarselt (Saadikutekojas 475 630st ja Senatis 232 315st) ja ülejäänud 25% jagati kompensatiivse proportsionaalse mandaadiga.[2][3]

Kuna kõik neli valitsuse parteid olid suure osa oma valijaskonnast korruptsioonisüüdistuste tõttu kaotanud, arvati, et valimistel pääseb domineerima endise Itaalia Kommunistliku Partei järglaspartei Demokraatlik Vasakpartei (PDS). 26. jaanuaril teatas aga oma kandideerimisest meediamagnaat Silvio Berlusconi oma parteiga Forza Italia (nimetatud Itaalia jalgpallifännide hüüdlause järgi), nimetades oma eesmärgiks "kaitsta Itaaliat kommunistide eest". Ta väitis ka, et Mani pulite juurdlust viisid läbi kommunistlikud prokurörid, kes tahtsid Itaalias luua Nõukogude Liidu laadset valitsust.[4][5] Ta tegi rohkelt valimiskampaaniat oma kolmel telekanalil, üheks tema suurimaks lubaduseks oli "miljoni uue töökoha loomine".

Valimiste eel moodustusid neli peamist valimisliitu, neist kaks Berlusconi poolt Põhja- ja Lõuna-Itaalia vaheliste erimeelsuste tõttu. Lõuna-Itaalias moodustas Forza Italia koos neofašistliku MSI järglaspartei Rahvusliku Alliansiga (Alleanza Nazionale) Hea Valitsuse Pooluse (Polo del Buon Governo), Põhja-Itaalias kandideeris FI kahasse Põhja Liigaga (Lega Nord) liidus Vabaduste Poolus (Polo delle Liberta) ja AN kandideeris omaette.[6]

Saadikutekoja valimistulemused[7]
Valimisliit Parteid Majoritaarsed % Kohti Proportsionaalsed % Kohti Kokku kohti
Vabaduste Poolus-Hea Valitsuse Poolus PdL-PBG Forza Italia FI 17 746 712 46,09 87 8 136 135 21,01 24 111
Kristlik Demokraatlik Keskus CCD 21 6 27
Rahvuslik Allianss AN 87 5 214 133 13,47 23 110
Põhja Liiga LN 107 3 235 248 8,36 11 118
Kokku 302 64 366
Progressiivide Allianss AdP Demokraatlik Vasakpartei PDS 12 632 680 32,81 87 7 881 646 20,36 38 125
Kommunismi Taasasutamise Partei PRC 27 2 343 946 6,05 11 38
Roheliste Liit FdV 11 1 047 268 2,70 0 11
Itaalia Sotsialistlik Partei PSI 15 849 429 2,19 0 15
Võrgustik LR 8 719 841 1,86 0 8
Demokraatlik Allianss AD 16 456 114 1,18 0 16
Kokku 164 49 213
Pakt Itaalia Eest PpI Itaalia Rahvapartei PPI 6 019 038 15,63 4 4 287 172 11,07 29 33
Segni Pakt PS 0 1 811 814 4,68 13 13
Kokku 4 42 46
Lõuna-Tirooli Rahvapartei SVP 188 017 0,49 3 231 842 0,60 0 3
Lõuna Tegevusliiga LAM 46 820 0,13 1 59 873 0,15 0 1
Vallée d'Aoste VdA-APF 43 700 0,11 1 0 0 0 1
Muud 1 827 191 4,74 0 6,32 0 0
Kokku 38 504 158 475 38 720 893 93,20 155 630
Kehtetuid hääli 2 825 397 6,80
Valimisosalus 41 546 290 86,31
Valimisõiguslikke kodanikke (vanusepiir 18) 48 135 041
Kohad maakondade kaupa
Maakond Majoritaarsed PdL-PBG AdP PpI Muud Proportsionaalsed PdL-PBG AdP PpI
Abruzzo 11 1 10 3 2 1
Apuulia 34 23 10 1 (LAM) 10 1 5 4
Basilicata 5 1 4 2 1 1
Calabria 17 7 10 6 2 2 2
Campania 1

(Napoli provints)

25 10 15 8 4 2 2
Campania 2

(ülejäänud maakond)

22 7 12 3 7 4 1 2
Emilia-Romagna 32 3 29 9 4 4 1
Friuli-Venezia Giulia 10 10 3 1 1 1
Lazio 1

(Rooma provints)

32 29 3 10 1 6 3
Lazio 2

(ülejäänud maakond)

11 11 3 1 1 1
Liguuria 14 7 7 6 3 2 1
Lombardia 1

(Milano provints)

31 31 10 4 4 2
Lombardia 2

(Bergamo, Brescia, Como, Lecco, Sondrio, Varese provintsid)

32 32 11 5 3 3
Lombardia 3

(Cremona, Lodi, Mantova, Pavia provintsid)

11 10 1 4 2 1 1
Marche 12 12 4 2 1 1
Molise 3 2 1 1 1
Piemonte 1

(Torino provints)

19 14 5 6 3 2 1
Piemonte 2

(ülejäänud maakond)

17 17 6 3 2 1
Sardiinia 14 9 4 1 4 1 1 2
Sitsiilia 1

(Agrigento, Caltanissetta, Palermo, Trapani provintsid)

20 16 4 7 3 2 2
Sitsiilia 2

(Catania, Enna, Messina, Ragusa, Siracusa provintsid)

21 21 7 3 2 2
Toscana 29 29 11 5 4 2
Trentino-Alto Adige 8 5 3 (SVP) 2 1 1
Umbria 7 7 2 2
Valle d'Aosta 1 1 (VdA) 0
Veneto 1

(Belluno, Treviso, Veneetsia provintsid)

22 22 8 3 2 3
Veneto 2

(Padova, Rovigo, Vicenza, Verona provintsid)

15 14 1 5 3 1 1
Kokku 475 302 164 4 5 155 64 49 42
Senati valimistulemused[8]
Parteid Häälilte arv % Majoritaarseid kohti Proportsionaalseid kohti Kokku kohti
Progressiivid P 10 881 320 32.90 96 26 122
Vabaduste Poolus PdL 6 570 468 19.87 74 8 82
Pakt Itaalia Eest PpI 5 519 090 16.69 3 28 31
Hea Valitsuse Poolus PBG 4 544 573 13.74 54 10 64
Rahvuslik Allianss AN 2 077 934 6.28 0 8 8
Pannella Liit LP 767 765 2.32 0 1 1
Lombardia Alpi Liiga LAL 246 046 0.74 0 1 1
Lõuna-Tirooli Rahvapartei SVP 217 137 0.66 3 0 3
Forza Italia-Kristlik Demokraatlik Keskus FI-CCD 149 965 0.45 0 1 1
Magrise Liit Magris 61 400 0.19 1 0 1
Vallée d'Aoste VdA 27 493 0.08 1 0 1
Muud 2 011 358 6.08 0 0 0
Kokku 33 074 549 92.20 232 83 315
Kehtetuid hääli 2 798 826 7.80
Valimisosalus 35 873 375 85.83
Valimisõiguslikke kodanikke (vanusepiir 25) 41 795 730
Kohad maakondade kaupa
Maakond Majoritaarsed PdL-PBG P PpI Muud Proportsionaalsed PpI P PdL-PBG AN Muud
Abruzzo 5 5 2 1 1 (FI-CCD)
Apuulia 16 9 7 6 2 2 2
Basilicata 5 1 4 2 1 1
Calabria 8 1 7 3 1 2
Campania 22 7 13 2 8 3 2 3
Emilia-Romagna 15 1 14 6 2 3 1
Friuli-Venezia Giulia 5 4 1 (Magris) 2 1 1
Lazio 21 16 5 7 2 4 1
Liguuria 6 2 4 3 1 2
Lombardia 35 35 12 3 6 1 2 (1 LAL, 1 LP)
Marche 6 6 2 1 1
Molise 2 2 0
Piemonte 17 12 5 6 2 2 1 1
Sardiinia 6 3 2 1 3 1 1 1
Sitsiilia 20 17 3 7 2 5
Toscana 14 14 5 2 2 1
Trentino-Alto Adige 6 3 3 (SVP) 1 1
Umbria 5 5 2 1 1
Valle d'Aosta 1 1 (VdA) 0
Veneto 17 17 6 2 3 1
Kokku 232 128 96 3 5 83 28 26 18 8 3

Berlusconi juhitud valimisliidud saavutasid enamuse Saadikutekojas (366 kohta), kuid Senatis jäi enamusest 7 kohta puudu (156). Ta saavutas aga enamuse mõlemas kojas, kuna neli Itaalia Rahvapartei senaatorit otsustasid hääletuses mitte osaleda, seega vajas ta enamuse saavutamiseks seal täpselt 156 häält. Lisaks hääletasid tema poolt ka kolm eluaegset senaatorit (endised presidendid Giovanni Leone ja Francesco Cossiga ning Fiati president Gianni Agnelli). 11. mail 1994 nimetati Berlusconi valitsuskabinett ametisse[9], mille 18. mail kiitis Senat heaks 159-153[10] ja 20. mail Saadikutekoda 366-245.[11] Seda on Itaalia ajaloos nimetatud nn Esimese Vabariigi lõpuks ja Teise Vabariigi alguseks, kuigi ei võetud vastu uut põhiseadust.

  1. Diodato, Emidio; Niglia, Federico (2009). Berlusconi 'The Diplomat' : populism and foreign policy in Italy. ISBN 978-3-319-97262-6.
  2. "LEGGE 4 agosto 1993, n. 276 – Normattiva". www.normattiva.it. Vaadatud 27. detsembril 2024.
  3. "LEGGE 4 agosto 1993, n. 277 – Normattiva". www.normattiva.it. Vaadatud 27. detsembril 2024.
  4. "Wayback Machine". web.archive.org. 12. september 2006. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. september 2006. Vaadatud 27. detsembril 2024.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  5. "The American | In Italia: Ideas: Archive: Prelude to a vote". web.archive.org. 22. veebruar 2014. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. veebruar 2014. Vaadatud 27. detsembril 2024.
  6. Griffin, Roger (1996). "The 'Post-Fascism' of the Alleanza Nazionale: A Case Study in Ideological Morphology". Journal of Political Ideologies. 1 (2): 123–145. DOI:10.1080/13569319608420733.
  7. "Eligendo Archivio – Ministero dell'Interno DAIT". Eligendo (itaalia). Vaadatud 29. detsembril 2024.
  8. "Eligendo Archivio – Ministero dell'Interno DAIT". Eligendo (itaalia). Vaadatud 29. detsembril 2024.
  9. "Il Sole 24 ORE.com – Nel 1994 decisivi per Berlusconi tre senatori a vita". web.archive.org. 3. veebruar 2017. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. veebruar 2017. Vaadatud 29. detsembril 2024.
  10. "10a SEDUTA PUBBLICA MERCOLEDI 18 MAGGIO 1994" (PDF) (itaalia). Lk 61–63.
  11. "SEDUTA DI VENERDÌ 20 MAGGIO 1994" (PDF) (itaalia). Lk 315–321.