1. Suurtükiväegrupp

1. Suurtükiväegrupp
1. Suurtükiväegrupi embleem
Tegev	15. märts 1924–1940
Riik	Eesti
Kuuluvus	Eesti sõjavägi
Liik	Suurtükivägi
Ülesanne	Katteväeosa
Suurus	Pataljon
Osa	1. Diviis 1. diviisi suurtükivägi
Garnison/staap	Narva, Rüütli ja Rahu tänava nurgal
Deviis	Kindel surmani rahva vabaduse ja iseseisvuse kaitsel
Värvid	Helepunane
Tähtpäevad	16. jaanuar
Ülemad
Võtmeisikud	major/kolonelleitnant Erich Johann Friedrich Toffer (1924–1938) major Rudolf Krupp (1938–1940)

1. suurtükiväegrupp oli Eesti sõjaväe suurtükiväeüksus Narvas. Koos 3. suurtükiväegrupiga oli 1. suurtükiväegrupp üks kahest Eesti suurtükiväe katteväeosast (A tüüpi suurtükiväegrupp).

Ajalugu

15. märtsil 1924 formeeriti 1. suurtükiväerügement kolonelleitnant Hugo Kauleri juhtimisel ümber "1. diviisi suurtükiväeks". Diviisi suurtükiväe koosseisus oli kaks suurtükiväegruppi: 1. suurtükiväegrupp asukohaga Narvas, mis moodustati 1. suurtükiväerügemendist ja 2. suurtükiväegrupp asukohaga Rakveres, mis moodustati 1. kindluse suurtükiväegrupist.

1. suurtükiväegrupi moodustajaks ja ülemaks määrati major Erich Johann Friedrich Toffer. Grupi koosseisu kuulusid Vabadussõja-aegsed patareid nr 1–3, hiljem tuli juurde veel patarei nr 4 (endine välipatarei nr. 17). Uue organisatsiooni üheks eesmärgiks oli majanduse lihtsustamine: kadus patareide majandus, iseseisvaks majanduslikuks üksuseks jäi alates 15. märtsist 1924 suurtükiväegrupp. Uus organisatsioon nägi ette grupi patareide koondamise Narva, mida ka sügiseks tehti. 1. diviisi suurtükiväe staap asus Narvas, Rahu tänav 19.

76 mm Vene M1902

• 1. diviisi suurtükiväe I grupp – staap Narvas, Rahu tänav 19
  • patarei nr. 1 – neli 76,2 mm kahurit – Narvas, Ingeri tänav 54
  • patarei nr. 2 – neli 76,2 mm kahurit – Türsamäe mõisas, Narvas, Rahu tn 19, hiljem samuti Ingeri tänav 54 ja Surnuaia tänav 22/24, Narva
  • patarei nr. 3 – neli 45-liinilist kerget haubitsat – Narvas, Vestervalli tänav 12
• 1. diviisi suurtükiväe II grupp – staap Narvas, Rahu tn 19
• 1. kohalik suurtükiväepark – Rakveres, Jaama puiestee 21

Kuna grupp oli koondatud ühte, tekkisid grupis ohvitseride ja üleajateenijate kogude elus traditsioonid noorte vastuvõtmisel, vanemsõdurite ärasaatmisel, pidupäevade pühitsemisel jne. Suurt harrastamist leidis ratsasport; 12. septembril 1926 tuli grupp 1. diviisi suurtükiväe vahelistel ratsavõistlustel esikohale.

Jaanuaris 1927 moodustati grupi patarei nr 1 juures õpperühm tagavaraväe allohvitseride ettevalmistamiseks. Õpperühma koondati kogu diviisi suurtükiväest kõrgema ja keskkooli haridusega reamehed. Pearõhk grupis pöördus erialasele väljaõppele. Suveperioodil viibisid grupi patareid laagris, kus nad edukalt esinesid lahinglaskmistel: patarei nr 3 oli mitmel korral üleriigilistel patareidevahelisel võistlusel võitnud esikoha. Intensiivse õppuse kõrval leidis tähelepanu hoolitsemine meeskonna toidu eest, meelelahutus, sport ja eluruumide kaunistamine. 1928. aastal diviisi suurtükiväe ülema korraldatud ruumide võistlusel tuli patarei nr 2 esikohale.

1928. aastal kehtestati "Kaitseväe organisatsiooni ja koosseisude seadlusega" Eesti kaitseväe rahuaegne organisatsioon. Välisuurtükivägi oli koondatud A-, B- ja C-tüüpi gruppidesse. A-tüüpi suurtükiväegrupis (1. ja 3.) on staap, spetsialistide komando, kaks kerge kahuri-, üks kerge haubitsa- ja üks raske kahuri-või haubitsapatarei ning igas patareis on kaks rühma. B-tüüpi suurtükiväegrupis on staap, neli kerget ja kaks rasket patareid. Igas kerges patareis on kolm rühma, igas raskes patareis on kaks või kolm rühma. C-tüüpi suurtükiväegrupis on staap, kaks kerget ja kaks rasket patareid. Igas patareis on kolm rühma.

1928. aastal suurenes grupi koosseis ühe raskepatarei võrra. Samast aastast hakkas grupis toimuma ainult reameeste väljaõpe. Üleminek uuele õppesüsteemile tõi kaasa uue õppekorralduse, töö muutus palju intensiivsemaks. Jägala polügoonile lisandus Kurtna õppeväli; maastiku mitmekesisus ja suuremad koostöövõimalused jalaväega süvendasid väljaõpet. 1931. aasta kroonis grupi sportlikku tegevust: grupi jalgpallimeeskond saavutas üleriigilistel võistlustel esikoha kaitseväes.

Omapäraseks ja kauniks traditsiooniks kujunes grupis patareide aastapäevade tähistamine, mille peatuuma moodustas aktus, kus anti ülevaade möödunud tegevusest, rõhutades eriti võitlusajastut Eesti Vabadussõjas. Niisama kindlalt leidsid tähistamist grupi aastapäevad, mida peeti aastate vältel kord tagasihoidlikumalt, kord pidulikumalt.

Relvastus

Grupi relvastuses oli 1939. aasta algusest kolmes kergekahuri patareis kokku 12–76 mm Vene kahurit ja raskes haubitsapatareis (4. patareis) Olginas kaks 150 mm Saksa haubitsat. Varem oli grupi 3. patareis 4 Inglise 114 mm kergehaubitsat.

Organisatsioon

1. Suurtükiväegrupi määratud sõjaaegne koosseis 1. septembril 1939 oli 655 meest, rahuaegne 413 meest. Tegelikult oli nimekirjas 340 meest, grupi rahuaegsesse koosseisu kuulusid staap, spetsialistide komando, kolm kergepatareid ja üks raskehaubitsa patarei.

Grupi probleemiks oli ohvitseride puudus. 27. septembril 1939 oli koosseisus ettenähtud 24 ohvitserikohast üks vakantne ja 7 pikaajaliste lähetuste ja haigestumiste tõttu täitmata. Neljast suurtükipatareist oli vaid 2. patareis (õppepatareis) ettenähtud 4 ohvitseri. Kahes patareis oli 2 ohvitseri ja ühes üks ohvitser. Grupi ülema major Rudolf Krupi hinnangul ei suutnud väeosa olemasoleva ohvitseride arvuga edukalt täita väljaõppe ega katteülesandeid.

Ülemad

• Kolonelleitnant Erich Johann Friedrich Toffer 1924–1938
• Kolonelleitnant Rudolf Krupp 1938–1940

Vaata ka

• Eesti sõjavägi
• Suurtükivägi
• 1. suurtükiväepolk
• Suurtükiväepataljon (Eesti kaitsevägi)

Välislingid

• Suurtükiväepataljon kaitseväe kodulehel
• 1. suurtükiväegrupi rinnamärk