‘Abdur Raḩmān

‘Abdur Raḩmān ehk ‘Abdurraḩmān-khaan (sündis umbes 1840–1844, suri 1. oktoobril 1901) oli Afganistani emiir 11. augustist 1880 kuni 1. oktoobrini 1901.

Tema vanaisa oli Dost Moḩammad, kes pani aluse puštude Barakzay (Moḩammadzay) dünastiale Afganistanis. ‘Abdur Raḩmān oli Dost Moḩammadi vanima poja Afzul-khaani kolmas poeg.

‘Abdur Raḩmāni loetakse tugevaks valitsejaks, kes taastas pärast teist Inglise-Afganistani sõda afgaanide võimu Kabulis.

Taust ning tegevus isa ja onude võimuvõitluse ajal

Enne oma surma Herātis 9. juunil 1863 nimetas Dost Moḩammad oma järeltulijaks emiirina oma kolmanda poja Shīr ‘Alī, minnes mööda vanimast pojast Afzul-khaanist ja teisest pojast Azim-khaanist. Algul tunnustati uut emiiri rahumeelselt, kuid mõne kuu pärast tõstis Afzul-khaan mässu põhjaprovintsis Hindukuši mäestiku ja Amudarja jõe vahel, kus ta isa surma ajal oli valitsenud. Dost Moḩammadi poegade vahel algas äge võimuvõitlus, mis kestis umbes viis aastat.

Selles sõjas paistis ‘Abdur Raḩmān silma oma võimete ja vaprusega. Kuigi tema isa Afzul-khaan, kellel neid omadusi polnud, leppis emiir Shīr ‘Alīga ära, äratas poja käitumine põhjaprovintsis peagi emiiris umbusku ning ta kutsus ‘Abdur Raḩmāni Kabuli. Too põgenes üle Amudarja Buxorosse. Shīr ‘Alī pani Afzul-khaani vangi ning Afganistani lõunaosas puhkes ülestõus.

Emiir sai ägedas lahingus ülestõusust suure vaevaga jagu. Põhjas aga andis endast kohe jälle märku ‘Abdur Raḩmān. Sealsed väed tõstsid mässu ning hakkasid kogunema ‘Abdur Raḩmāni lipu alla. Mõne aja pärast (märtsis 1866) hõivasid ‘Abdur Raḩmān ja tema onu Azim-khaan Kabuli, kohates vähest vastupanu. Emiir Shīr ‘Alī tuli nende vastu oma vägedega Kandahārist. 10. mail leidis Sheykhābādis aset lahing, mille käigus suur osa emiiri vägedest deserteerus. Pärast seda vabastas ‘Abdur Raḩmān oma isa Afzul-khaani Ghaznīs vangist ning seadis ta emiirina Afganistani troonile.

Kuigi uus emiir oli võimetu ning tegelikud juhid ‘Abdur Raḩmān ja tema onu Azim-khaan olid teineteise peale kadedad, ründasid nad uuesti Shīr ‘Alī vägesid ja hõivasid 1867 Kandahāri. Kui Afzul-khaan sama aasta lõpus suri, sai uueks emiiriks Azim-khaan ning ‘Abdur Raḩmānist sai tema kuberner põhjaprovintsis. Ent 1868. aasta lõpus tuli Shīr ‘Alī tagasi. Puhkes tema pooldajate ülestõus. 3. jaanuaril 1869 kaotasid ‘Abdur Raḩmān ja Azim-khaan lahingu Tinah Khanis. Mõlemad otsisid varjupaika Pärsias. ‘Abdur Raḩmān siirdus sealt Samarqandi, kus ta andis end Venemaa kaitse alla. Azim suri oktoobris 1869 Pärsias.

Maapagu

‘Abdur Raḩmān elas 11 aastat maapaos Taškendis, kuni 1879 suri Shīr ‘Alī, kes oli pärast Briti vägede sisenemist Afganistani Kabulist taandunud. Venemaa kindralkuberner Taškendis kutsus ‘Abdur Raḩmāni enda juurde ning avaldas talle survet, et ta veel kord Afganistanis õnne katsuks. Märtsis 1880 saabus Briti Indiasse teade, et ‘Abdur Raḩmān on Põhja-Afganistanis. India kindralkuberner ja asekuningas lord Lytton võttis temaga ühendust. Briti valitsus oli valmis väed tagasi tõmbama ning tunnustama ‘Abdur Raḩmāni Afganistani emiirina tingimusel, et ta ei pretendeeri Kandahārile ja selle ümbrusele. Pärast mõningaid läbirääkimisi kohtus temaga India valitsuse diplomaatiline esindaja Kabulis Lepel Griffin. Griffini sõnul oli ‘Abdur Raḩmān keskmist kasvu mees, kellel oli väga intelligentne nägu ja viisakad kombed. Läbirääkimistel oli ta väga terane ja võimekas.

Valitsemine

22. juulil 1880 tunnistati ‘Abdur Raḩmān durbar'il ametlikult emiiriks, talle anti relvi ja raha ning lubati provotseerimata välismaise agressiooni korral veel nii palju abi, nagu selle tõrjumiseks tarvis läheb, tingimusel, et ta järgib oma välispoliitikas Briti poliitikat. Nendel tingimustel otsustati, et Briti väed viiakse Afganistanist välja. Aastal 1881 andsid Briti väed uuele emiirile üle ka Kandahāri.

Kuid üks Shīr ‘Alī poegadest Āyūb-khaan tuli oma vägedega Kandahāri peale Herātist ning võitis ‘Abdur Raḩmāni vägesid. Juulis 1881 hõivas ta Kandahāri. Seepeale tuli ‘Abdur Raḩmān oma väega Kabulist Kandahāri lähedale, kus saavutas täieliku võidu. Āyūb-khaan põgenes Pärsiasse. Järgnevatel aastatel ta kindlustas oma võimu kogu Afganistanis, surudes mässud halastamatult maha. Võimas Ghilzā'ī hõim tõstis mässu tema karmide meetmete üle, kuid see suruti 1887. aasta lõpuks maha. Samal aastal püüdis Pärsiast edutult sisse tungida Āyūb-khaan. Aastal 1888 tõstis emiiri nõbu Ishāq-khaan põhjas tema vastu mässu, kuid sellestki ei tulnud midagi välja.

Kui emiir oli aastal 1885 Rāwalpindis nõupidamisel India kindralkuberneri ja asekuninga lord Dufferiniga, saabus teade kokkupõrkest Venemaa ja Afganistani vägede vahel Panjdehis (Panjdehi intsident, Penjdehi lahing, Kuška lahing) vaidlusaluse punkti pärast Afganistani edelapiiril. Et vältida Vene vägede sissetungi ja Briti vägede viimist Afganistani, mis ei oleks rahvale meeldinud, ei pöördunud ‘Abdur Raḩmān abipalvega Suurbritannia poole. Olukord lahendati rahumeelselt. Teda autasustati India Tähe ordeni kõrgeima järguga, mis paistis talle valmistavat suurt heameelt.

Alates 1888. aastast veetis emiir 18 kuud Amudarja-äärsetes põhjaprovintsides, kus ta rahustas mässulisi piirkondi, karistades mässudes osalenuid ja osalemises kahtlustatavaid karmi käega.

1892. aastal õnnestus tal lõpuks lämmatada hazarate vastupanu. Nood mägilased püüdsid edutult kaitsta oma sõltumatust Kabuli keskvõimust. 1880. aastate lõpus olid paljud hazara hõimud tõstnud mässu ‘Abdur Raḩmāni vastu, kes esimese valitsejale allutas keskvõimule kogu Afganistani. Pärast ülestõusu nurjumist põgenesid paljud hazarad Quettasse Belutšistanis ning Mashhadi ümbrusse Iraani kirdeosas. Kõige aktiivsemalt osales mässus hazarate kõige lõunapoolsem Orūzgāni hõim. Pärast kaotust lahkus suur osa selle hõimu liikmeid Afganistanist. Samuti lahkusid paljud nende lähima kirdepoolse naabri, Jaghori hõimu või Jaghuri hõimu liikmed. Nendest naha jäänud alale asustati Ghilzā'ī hõimu liikmeid, sest emiir püüdis muuta Afganistani suuremal määral puštude maaks.

Hazarate asuala Hazarajati ehk Hazaristani igasse külla saatis ‘Abdur Raḩmān sunniidi vaimulikke, et hazarad ütleksid lahti šiismist ning hakkaksid käima sunniidi mošeedes. Hazarad pidid hakkama maksma kõrgeid makse. Näiteks Ajrestāni maakonna 500 perekonnast pidi iga jõukas perekond maksma 40 sir'i (6,7 kg) nisu, kuna vaesed perekonnad maksid kolm af'i. Daya Fuladi, Zawuli ja Sepai maakonnast kogus riik 80 000 af'i ja sundis hazara tüdrukuid abielluma. Shikhali maakonnas võeti hazaratelt ära hinnanguliselt 7000 veist. 350 Jaghori maakonna meest ja naist müüdi Kabuli turgudel. Suur hulk hazaraid oli sunnitud põgenema Iraani, Briti Indiasse või Venemaale. Hazarad jäid faktiliselt orjadeks, kuni Amanullāh-khaan kuulutas 1919 Afganistani iseseisvaks.

Hinnangud

Ajaloolased peavad ‘Abdur Raḩmāni tugevaks valitsejaks. Tema meetmeid mässude mahasurumisel on nimetatud brutaalseteks ja despootlikeks.

Briti diplomaadid on tõstnud esile tema poliitilist tarkust. Briti India ametnikud on kirjeldanud teda enesekindla ja julge ning kaine mõistusega tegudeinimesena, kellele oli valitsemisel omane halastamatu karmus.