Žamysłaŭli mõis

Žamysłaŭli mõis ehk Žamõslavli mõis (Жамыслаўскaя сядзіба) on endine mõis Valgevenes Hrodna oblastis Iŭje rajoonis, Subotniki külanõukogus Žamysłaŭli asulas. Mõisakompleks asub Gauja jõe kaldal.

Esimest korda on mõisa mainitud 1587. aastal. Toona kuulus see Zenowiczitele ja kandis nime Kandraciški mõis, mille ostsid Roskad. Aastaks 1700 olid sealsete valduste omanikud Žemłyd, kuigi ametlikult need alad iseseisvat territooriumi endast ei kujutanud. Seejärel olid omanikeks Pacid, aastast 1723 Andruszkiewiczid. Andruszkiewiczite valduses sai alast taas iseseisev mõis. Aastal 1806 ostis mõisa Kenewiczitelt krahv Umiastowski.

Mõisa vana puidust peahoone oli barokkstiilis. Aastal 1828 lasi toonane omanik selle külgedele ehitada kaks kivist klassitsistlikku kontorihoonet (neist säilinud on üks). Samal ajal rajati ka maneež, kasvuhoone ja jääkelder. Peahoone valmis aastal 1877. Aastal 1883 valmis keskse allee äärde kivist lehtla, kus asus Jumalaema kujutav ikoon. Aastal 1885 valmis ka pruulikoda. Lisaks paraadhoonetele on säilinud ka mõned majandushooned: tall, veski, ladu ja ait.

Mõisa peahoone projekteeris arhitekt Leonard Marconi. Loss ise oli Varssavis asuva Łazienkowski lossi väiksem koopia.^[1] T-kujuline peahoone on kahekorruseline, seda kroonib vaatepaviljon. Peamise fassaadi keskel asub täisnurkne lodžaga risaliit. Risaliidi keskel asub nelja sambaga portikus. Fassaadi kaunistavad Korintose sambad. Hoone külgedel asuvad madalad juurdeehitised, mille katusel asuvad avatud terrassid.

Hoone keskel asus ruudukujuline suure kahhelahjuga saal, millest viisid igasse suunda anfilaadidena kujundatud koridorid. Tubades oli parkettpõrand; ruumides asusid marmorist kaminad. Tubade seinu katsid ehispaneelid. Hoones asuv mööbel oli kohalike meistrite poolt käsitsi valmistatud.

XIX sajandi lõpus andis toonane omanik mõisa peahoone välibaasina Vilniuse ülikooli käsutusse. Esimese maailmasõja ajal rajasid sakslased hoonesse kuurordi (aastal 1914). Nõukogude ajal asus hoones kohaliku sovhoosi kontor. Tänapäeval seisab hoone tühjalt; selle interjöör on hävinud.

Park rajati aastal 1883. Selle pindala on seitse hektarit ja see jaguneb kaheks osaks. Regulaarse planeeringuga osa asub peahoone juures, vabakujundusega osa aga Gauja jõe kaldal. Pargis kasvavad harilik pärn, Siberi seedermänd, harilik vaher, pensilvaania saar ja dalekarlia kask.