Ülem-Krain

Ülem-Krain (sloveeni Gorenjska; itaalia Alta Krain; saksa Oberkrain) on Sloveenia traditsiooniline piirkond, põhjapoolne mägine osa suuremast Kraini piirkonnast. Piirkonna keskus on Kranj, samas teised linnalised keskused on Jesenice, Tržič, Škofja Loka, Kamnik ja Domžale. Seal elab u. 300 000 elanikku või 14% Sloveenia rahvastikust.

Ajalooline taust

Ülem-Kraini juuri eraldi poliitilise üksusena võib leida 17. sajandist, kui Habsburgide Kraini hertsogkond jaotati kolmeks haldusringkonnaks. Seda jaotust kirjeldas põhjalikult teadlane Johann Weichard von Valvasor oma 1689. aasta töös Die Ehre deß Hertzogthums Crain. Ringkonnad olid saksa keeles tuntud kui Kreise (vanasloveeni keeles kresija). Need olid: Ülem-Krain keskusega Ljubljanas, hõlmates hertsogkonna põhjaosa; Alam-Krain keskusega Novo Mesto, hõlmates ida- ja kaguosa; ning Sise-Krain keskusega Postojna, hõlmates hertsogkonna lääne- ja edelaosa.

See jaotus püsis erinevas korralduses kuni 1860. aastateni, kui vanad haldusringkonnad kaotati ja Ülem-Krain jaotati väiksemateks ringkondadeks: Kranj, Radovljica ja Kamnik. Sellegipoolest jäi piirkondlik identiteet tugevaks ka pärast seda. Austria-Ungari lagunemisega pärast Esimest maailmasõda liidendati Krain esialgu Sloveenide, Horvaatide ja Serblaste riiki ja siis Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide kuningriiki ning see lakkas olemast eraldi poliitiline ja geograafiline üksus. Kraini piirkondlik identiteet hääbus peagi, kuid piirkondlik samastumine oma allüksustega (Ülem-, Alam- ja vähemal määral Sise-Krain) püsis tugev.

Geograafiline ulatus

Põhjas piirab Ülem-Kraini Austria Kärnteni liidumaa, idas ajalooline Alam-Steiermargi (Štajerska) piirkond ja läänes Sloveeni Rannikumaa (Primorska). 1809. aasta atlas näitab piiri Alam-Krainiga kagus üldiselt Sava, Ljubljanica, Iščica ja Želimeljščica jõgede joont järgides. Piir Sise-Krainiga lõunas järgib üldiselt Ljubljana soo lõunaserva ja lõikub seejärel põhja poole (Log pri Brezovicist idas ja Polhov Gradecist läänes) Gradaščica jõeni ning pöörab siis Spodnja Idrija küngaste vahelt läände.

Maastikku iseloomustavad Lõuna-Lubjakivialpide mäed, valdavalt Julia Alpid ja põhjaservas Karawankide mäestik.

Ajalooliselt oli Ljubljana Ülem-Kraini osa. Kuid 19. sajandil hakati seda pidama eraldi üksuseks; veel 18. sajandi lõpul oli väga vähe viiteid Ljubljana elanikele kui "ülemkrainlastele" (Gorenjci, Oberkrainer): oli üldine arusaam, et Ülem-Krain algab alles Ljubljanast põhja pool. 19. sajandist peetakse Ülem-Kraini mitteametlikuks pealinnaks Kranji, mitte Ljubljanat.

Kaasaegne Ülem-Kraini mõiste ei vasta täielikult ajaloolistele piiridele. Näiteks oli Jezersko omavalitsus juba 11. sajandist Kärnteni hertsogkonna osa. 1918. aastal okupeerisid selle sloveeni vabatahtlikud ja annekteeriti 1919. aasta Saint-Germaini rahuga Jugoslaaviasse. Tänapäeval peetakse seda üldiselt Ülem-Kraini lahutamatuks osaks, mitte Sloveenia Kärnteni (ka sellepärast, et selle elanikud kõnelevad ülemkraini murret). Ülem-Kraini piirid on Sloveenia Gorenjska statistilise piirkonna piiridega vaid häguselt sarnased.

Kultuur ja tavad

Keel

Traditsiooniliselt on enamik Ülem-Kraini elanikest rääkinud ülemkraini murret (gorenjsko narečje), mis on geograafiliselt üks laiemaid ja keeleliselt kompaktsemaid sloveeni keele murdeid. See hõlmab suuremat osa provintsist, välja arvatud mõned äärealad Ülem-Kraini edela- ja loodeosas, ning laieneb ka Ljubljana põhjaosale. See kuulub ülemkraini murderühma, kuhu kuulub ka selška murre, mida räägitakse mägistes Ülem-Kraini külades Železniki, Selca, Dražgoše ja Davča.

Neid kahte ülemkraini murret räägitakse piirkonna valdavas enamuses: see keeleliste ja geograafiliste piiride koonduvus on Sloveenias üsna erandlik ja see tugevdab Ülem-Kraini piirkondliku identiteedi sidusust.

Sellegipoolest kõneldakse Ülem-Krainis ka teisi murdeid: Rateče külas kõnelevad inimesed ziljsko murret, mis kuulab kärnteni murderühma. Kranjska Gora ja Gozd Martuljeki ümbruses kõneldakse kärnteni ja ülemkraini murderühma vahelist üleminekumurret: see on tuntud kui kranjska gora alammurre. Ülem-Kraini idaosa mägistel aladel (peamiselt Škofja Loka ja Gorenja vas-Poljane omavalitsustes) kõneldakse rovte murderühma murdeid (poljane murre, škofja loka murre, horjuli murre).

Alates 18. sajandi algusest liidendati ülemkraini murre koos alamkraini murde ja ljubljana murdega osaliselt sloveeni kirjakeelde. Valgustusajastu lõpul ja romantismiajastu algul tulid sellest piirkonnast paljud kõige olulisemad sloveeni kirjanikud ja filoloogid: Jurij Japelj, Anton Tomaž Linhart, Jernej Kopitar, Matija Čop ja Janez Bleiweis. Luuletajal ja ajakirjanikul Valentin Vodnikul, kes sündis Šiškas, mis nüüd on Ljubljana osa, oli ka ülemkraini murde mõjutusi. Esimesed kaks sloveenikeelset ajalehte, Lublanske novice (1797–1800) ja Kmetijske in rokodelske novice avaldati samuti sloveeni keele ülemkraini piirkondlikus murrakus. Sloveenia rahvuspoeedi France Prešereni luulekeeles on ka palju erilisi ülemkraini tunnuseid, ometi veetis ta suurema osa oma elust Ljubljanas. Suuremal osal sloveeni selle aja (1780–1840) kirjandusest olid seega äratuntavad ülemkraini keeletunnused. 1840. ja 1850. aastatel eemaldati paljud nendest tunnustest kirjakeelest; sellegipoolest jõuti sloveeni filoloogide seas põhikokkuleppele, mille kohaselt võeti kirjakeele täishäälikusüsteem ülemkraini murdest ja kaashäälikusüsteem alamkraini murdest.

Folkloor ja muusika

Paljuski peetakse Ülem-Kraini folkloori sloveeni rahvafolkloori prototüübiks. Ülem-Kraini rahvariideid kasutatakse sageli sloveeni rahvariiete esindusena. 19. sajandi keskpaigas, sloveenide rahvusliku taassünni ajal, võtsid sloveeni rahvuslased Bledi rahvariided ja muutsid need Sloveenia rahvariieteks. Ülem-Krain on sloveeni folkloorile oluline ka muusika tõttu. 1950. aastatel populariseeris rahvamuusik Slavko Avsenik Ülem-Kraini rahvamuusika moodsat versiooni.

Bledi järve panoraam
Tüüpiline maapiirkonna pühamu
Püha Maarja sammas Škofja Lokas
Püha Markuse kihelkonnakirik Vrbas
Kranji vaade
Julia Alpid
Heinakuivatid
Bohinji järv
Savica kosk
Grad Brdo pri Kranju