Üleandmiskohustus
Üleandmiskohustus (inglise keeles obligation to deliver) on müüja ülesanne anda müüdud asi ostjale üle. See on ühtasi müüja peamine kohustus.[1] See erineb omandi üleandmise kohustusest – üleandmiskohustusega antakse üle asja valdus.[2] Omand tähendab vaid õigust asja omada ja seda kasutada.[3] Valdus on isikul aga siis, kui tal on see füüsiliselt olemas ja ta saab seda kasutada, mitte ei ole selleks vaid õigust.[4] Võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 ja § 209 reguleerivad, kuidas müüja seda kohustust täitma peab.[5]
Üleandmiskohustuse aeg ja koht
[muuda | muuda lähteteksti]Kui müügilepingus pole kokku lepitud teisiti, siis tuleb lepingu ese üle anda mõistliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist.[6] Tavaliselt antakse asi ostjale sel hetkel, kui viimane maksab asja eest, kuna need kaks kohustust on vastastikused.[7]
Kokkuleppe puudumisel tuleb üleandmiskohustuse kohaks määrata see, mis tuleneb võlasuhte olemusest.[8] Harilikult on see koht seal, kus leping sõlmiti. Kui asja seal enam pole, tuleb see anda laost, kui pole kokku lepitud teistmoodi. Selline olukord tekib peamiselt poest ostetud asjade korral, näiteks kui müügiletilt on kaup otsa saanud.[9]
Üleandmiskohustuse liigid
[muuda | muuda lähteteksti]Üleandmiskohustuse liigitamine võimaldab kindlaks teha, millal hakkab ostja asja hävimise või kahjustumise eest vastutama. Üleandmiskohutuse liik on kirjas müügilepingus, selle puudumisel tuleb lepingu olemust ning poolte tahet tõlgendada.[10]
Järeletulemisvõlg
[muuda | muuda lähteteksti]Järeletulemisvõla korral asub ostetud asi müüja juures ja ostja tuleb sellele ise järele. Piisab sellest, kui müüja on eseme valmis pannud ja ostjat teavitanud, et ta saab selle ära viia.[11] Kui ostja asjale järele ei tule, ei tohi müüja muutuda liiga hooletuks, vaid peab asja edasi valvama, et sellega midagi ei juhtuks. Müüja vastutab asja hävimise või kahjustumise eest nii kaua, kuni ostja pole müüdud asja enda kätte saanud. Kui müüja peab ebamõistlikult kaua ootama, kuni ostja asja ära viib, vastutab müüja vaid siis, kui ta näiteks asja tahtlikult ära lõhub või jätab selle hooletult varastele võtmiseks.[12]
Toomisvõlg
[muuda | muuda lähteteksti]Toomisvõla puhul müüja toob asja ostja soovitud paika, mis asub väljaspool müüja elu-, asu- või tegevuskohta. Müüja vastutab teel oleva asja eest, sõltumata sellest, kas ta toimetab asja ise kohale või kasutab selleks kolmandat isikut. Selle kohustuse puhul peab ostja ise aitama üleandmiskohustusele kaasa. Kui ostja ei asu üleandmise ajal kohas, kuhu ta tahtis, et asi tuuakse, ei saa müüja oma kohustust täita.[13]
Saatmisvõlg
[muuda | muuda lähteteksti]Saatmisvõla korral ei pea müüja ise asja ostjani viima, küll aga ta peab tegema kõik selleks, et asja transport oleks ostjani korraldatud. See tähendab seda, et müüjal on kohustus sõlmida kolmanda isikuga veoleping. Müüja ei vastuta asja hävimise või kahjustumise eest selle aja jooksul, mil kolmas isik asja ostjani viib. Müüja peab vaid asja teele saatma, sellega on tema kohustus täidetud.[14]
Tarbijalemüügilepingu puhul saatmis- ja toomisvõlga ei eristata – asi on ostjale üle antud siis, kui viimane on selle endale saanud. Seega on tabrijalemüügi puhul tavaliselt tegemist alati toomisvõlaga.[15]
Vallas- ja kinnisasja üleandmine
[muuda | muuda lähteteksti]Vallasasja müügi korral saab üleandmiskohustust täita kolmel viisil:
- Ostja tuleb asjale järele – järeletulemisvõlg;
- Müüja toob asja ostjani – toomisvõlg;
- Müüja vaid korraldab asja jõudmise ostja soovitud sihtkohta, kuid teel oleva eseme eest ta ei vastuta – saatmisvõlg.[16]
Kinnisasja müügi korral sõlmitakse tihtipeale eraldi kokkulepe, millega kinnisasi antakse ostjale üle. Kui kinnisasjal on hoone, on üleandmiskohustuse lõpule viimiseks vaja anda ostjale ka vahendid, mis tagavad hoonele juurdepääsu. Nendeks on näiteks uksekoodid ja võtmed.[17]
Üleandmiskohustuse erisused mittekehaliste ja kehaliste esemete vahel
[muuda | muuda lähteteksti]Kehaliste esemete müügil võrdub üleandmiskohustus nende tegevustega, mis võimaldavad ostjal asja enda valdusse võtta. Siinkohal pole oluline, kas ta selle endale ka sai, müüja peab tegema vaid ettevalmistused.[18]
Kui müügilepingu esemeks on mittekehaline ese, näiteks õigus, ei ole müüjal üleandmiskohustust, kuna seda eset ei saa ostjale füüsiliselt päris elus anda. Sellisel juhul öeldakse, et on olemas üleandmiskohustuse sarnane kohustus. Näiteks kui müüakse õigust midagi kelleltki nõuda, siis tuleb ostjale üle anda ka vajalikud tõendid ja dokumendid.[19]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Kalamees jt (2017), lk 34.
- ↑ Varul jt (2019), lk 27.
- ↑ Asjaõigusseadus, § 68 lg 1. – RT I, 22.02.2019, 11.
- ↑ Asjaõigusseadus, § 32. – RT I, 22.02.2019, 11.
- ↑ Võlaõigusseadus, § 208 lg 1 ja § 209. – RT I, 08.01.2020, 10.
- ↑ Võlaõigusseadus, § 82 lg-d 2 ja 3. – RT I, 08.01.2020, 10.
- ↑ Volens (2006), lk 82.
- ↑ Võlaõigusseadus, § 85. – RT I, 08.01.2020, 10.
- ↑ Volens (2006), lk 86.
- ↑ Volens (2006), lk 85.
- ↑ Kalamees jt (2017), lk 38-39.
- ↑ Varul jt (2019), lk 50.
- ↑ Kalamees jt (2017), lk 39–40.
- ↑ Kalamees jt (2017), lk 41–42.
- ↑ Kalamees jt (2017), lk 42.
- ↑ Kalamees jt (2017), lk 36.
- ↑ Kalamees jt (2017), lk 36–37.
- ↑ Kalamees jt (2017), lk 35.
- ↑ Kalamees jt (2017), lk 34–35.
Allikad
[muuda | muuda lähteteksti]- P. Kalamees jt. Lepinguõigus. Tallinn: Juura 2017
- P. Varul jt. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2019
- U. Volens. Müügileping. Tallinn: Äripäeva Kirjastus 2006