Ikšķile
See artikkel räägib linnast; perekonnanime kohta vaata artiklit Üksküla (perekonnanimi) |
Ikšķile | |||||
---|---|---|---|---|---|
| |||||
[ 'ikštjile ] | |||||
| |||||
Ikškile (2013) | |||||
| |||||
Pindala: 10,0 km² (2024)[1] | |||||
Elanikke: 7448 (1.01.2024)[2] | |||||
| |||||
Koordinaadid: 56° 50′ N, 24° 30′ E | |||||
Ikšķile (ⓘ) (ajaloolises kontekstis ka Üksküla, saksa Uexküll, Üxküll) on linn Lätis Vidzemes Daugava alamjooksul jõe paremal kaldal merepinnast 20 meetri kõrgusel. Linna läbib Riia–Daugavpilsi raudtee. Seal asub Ikšķile lennuväli.
Nimi
[muuda | muuda lähteteksti]Tuntuima Ikšķile nime etümoloogia järgi tuleb see liivi sõnadest ikš "üks" ja kilā "küla". Mitmed uurijad peavad aga seda seisukohta ekslikuks. Urmas Sutropi arvates on tegemist hilisemal saksakeelsel nimel Uexküll põhineva rahvaetümoloogilise interpretatsiooniga, mis hakkas eesti keeles levima Jaan Jungi 1881. aasta Henriku Liivimaa kroonika tõlkega, kus ta kasutas Üksküla nime. Võttes aluseks varaseimad teadaolevad nimekujud Ykescola ja Ykescole ja tuginedes liivi keele asjatundja Tõnu Karma analüüsidele jõuab Sutrop järeldusele, et keeleteaduslikult põhjendatum on seda tõlgendada kui kohalikule liivi ülikule nimega Ikei(n) või tema pojale nimega Ike (tähendusega "iga, vanus") kuulunud koolmekohta või liivasaarekesi, kus oli võimalik ilma paatideta ületada Daugava jõge.[3]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]9. sajandil asustasid selle piirkonna Väina liivlased.[4] Samast ajast on teada ka liivlaste küla olemasolu.[5]
Arheoloogiliste väljakaevamistega Ikšķiles on välja selgitatud 11. sajandi lõpust kuni 15. sajandini eksisteerinud küla ja selle lähedal asunud kahe kalmistu olemasolu.[6]
12. sajandi lõpus sai Ükskülast katoliikliku misjoni tugipunkt Läti alal. 1184. aastal saabus Ükskülla kui Väina liivlaste ala ühte keskusse ristiusku kuulutama Meinhard, kes 1186. aastal moodustatud Üksküla piiskopkonna piiskopiks määrati. Meinhard rajas Ükskülasse kiriku, mis algselt oli tõenäoliselt kivist vundamendile ehitatud puukirik, mis hiljem asendati kivikirikuga. 1185. aastal alustas ta seal ka Baltikumi esimese kivilinnuse rajamist.[7][8]
Meinhardi suhteliselt ebaeduka misjonitöö asendas järgmise Üksküla piiskopi Bertoldi alustatud ristisõda. 1198. aastal pärast liivlaste väe lüüasaamist tulevase Riia linna piirkonnas toiminud lahingus lubasid Üksküla liivlased piiskopi preestrid vastu võtta, neid üleval pidama hakata ja ristusu vastu võtta, kuid pärast ristisõdijate väe Liivimaalt lahkumist sundisid nad ka vaimulikud ära minema.[9] 1201. aastal andis uueks piiskopiks saanud Albert Üksküla linnuse benefiitsiks Konradile, esialgu küll formaalselt, ja viis 1202. aastal piiskopkonna keskuse üle Riiga.[10] Ristisõdijate toel võttis Konrad Üksküla linnuse enda kontrolli alla 1205. aastal.[11]
1206. aasta juunis võtsid Üksküla liivlased koos teiste liivlastega osa Holmi saarel toimunud lahingust, kus nad Riia piiskopi vägedelt lüüa said. Pärast seda alistusid nad lõplikult Riia piiskopi ja tema vasalli Konradi võimule.[12] Konradi kaudu, keda hakati kutsuma tema Üksküla benefiitsi pärast de Ykescola, sai hiljem nime Uexküllide aadlisuguvõsa.[13]
Riia peapiiskopile allunud linnus sai tugevalt kannatada Riia peapiiskopi ja Liivi ordu vahelistes sõdades 15.–16. sajandil, mille jooksul see oli pikka aega ka ordu valduses. Lõpliku purustamise aeg ei ole täpselt teada, aga selleks on pakutud 1579. aastat, mil lõhuti maha Riia-lähedasi linnuseid, et takistada pealetungivatel Moskva tsaaririigi vägedel seal enda kindlustamist.
Uusajal ja Venemaa keisririigis oli Ikšķile Liivimaa kubermangu Riia kubermangu, Riia asehaldurkonna Riia kreisi Ikšķile kihelkonna keskus. Tänapäevane asula tekkis Riia veehoidla alla jäänud Ikšķile mõisa juurde ja hakkas kiiremini kasvama pärast raudtee valmimist 1861. aastal.
Tänapäevane luteri kirik valmis aastatel 1931–1933. Aastal 1936 ehitati sinna ka õigeusu kirik.
1970. aastatel jäi linnuse ase seoses Riia hüdroelektrijaama veehoidla rajamisega vee alla. Kõrval asunud kiriku varemed tõsteti kõrgemale ja nende ümber moodustati kunstlik saareke.[14]
Linnaõigused sai Ikšķile 1992. aastal. 2009. aastani kuulus Ikšķile Ogre rajooni. Aastatel 2009–2021 oli linn Ikšķile piirkonna keskus.
Kaitstavad objektid
[muuda | muuda lähteteksti]Riikliku kaitse all olevad muinsusmälestised on Üksküla Maarja kiriku varemed ja Ikšķile luteri kirik. Kohaliku kaitse all on Ikšķile õigeusu kirik. Ikšķile vabaõhulava ja elumaja aadressil Jāņa Kugas iela 11 on regionaalse kaitse all.[15]
Looduskaitse all on Raudteejaama pärn ja veel 29 looduskaitsealust nimetut põlispuud.[16]
-
Õigeusu kirik
-
Luteri kirik
-
Ikšķile lennuväli
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Reģionu, novadu, pilsētu un pagastu kopējā un sauszemes platība gada sākumā, vaadatud 31.07.2024.
- ↑ Iedzīvotāju skaits pēc tautības reģionos, pilsētās, novados, pagastos, apkaimēs un blīvi apdzīvotās teritorijās gada sākumā (pēc administratīvi teritoriālās reformas 2021. gadā), vaadatud 19.06.2024.
- ↑ Sutrop, lk 88 - 95
- ↑ Graudonis, J. Turaidas pils I. Arheoloģiskā izpēte. Turaidas muzejrezervāts, 2003, 23.
- ↑ www.ikskile.lv/index.php/novada-raksturojums/vesture
- ↑ Auns, lk 12–13
- ↑ Indriķa hronika, peatükk I, kommentaar 11
- ↑ HLK, lk 25
- ↑ HLK, lk 31–33
- ↑ HLK, lk 37–39
- ↑ HLK, lk 53
- ↑ HLK, lk 59–61
- ↑ HLK, lk 37
- ↑ Ikšķiles baznīcas drupas uz Svētās Meinarda salas Daugavā. Letonika.lv
- ↑ Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija. Valsts aizsargājamo nekustamo kultūras pieminekļu saraksts
- ↑ Latvijas īpaši aizsargājamām dabas teritorijām dabas datu pārvaldības sistēmā OZOLS
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Auns, Muntis. Kāpēc Ikšķile?. Ikšķiles almanahs. 3. Ikšķile: 2010, lk 11–15.
- Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982.
- Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993.
- Sutrop, Urmas. Liivimaa kroonika Ykescola ~ Ykescole ja Üksküla. Tõnu Karma 80. sünnipäevaks. Erelt, M: (Toim.). Emakeele Seltsi aastaraamat . Tallinn: Emakeele Selts, 2004, lk 88 - 95