Õlireostus
 | See artikkel vajab toimetamist. (November 2009) |
Õlireostus või naftareostus on kütteõli või nafta jõudmine inimtegevuse tagajärjel veekokku (harilikult merre). Eristatakse tahtlikku õlireostust, mida nimetatakse õli- või naftaheiteks, ja tahtmatut ehk õli- või naftaleket.
Õlireostusel on keskkonnale ja ökosüsteemile enamasti väga suur mõju. Sagedane probleem on õlikatk, mille tagajärjel hukkub palju linde.
Merre sattunud või rannikule triivinud nafta olek on vahelduv ja sõltuv vette sattunud nafta kogusest, kvaliteedist, selle vanusest ja muundumise astmest. Kõige lihtsam viis avastada naftareostusi on vaatlus. Värske lekke korral võib lisaks nähtavale õlikihile veepinnal tunda ka lõhna.
Nafta olemus ja omadused
[muuda | muuda lähteteksti]
Nafta on üks olulisemaid maavarasid. Naftaks nimetatakse põhiliselt süsinikust ja vesinikust koosnevat maapõues leiduvat õlitaolist põlevat vedelikku, mis on tekkinud miljonite aastate jooksul meredes elutsenud ning savi- ja liivakihtide alla mattunud taimsete ja loomsete jäänuste lagunemisel hapniku juurdepääsuta. Värvuselt võib toornafta varieeruda peaaegu värvitust kuni mustani. Tänapäeval toodetakse valdav osa vedelkütustest toornaftast.[1]
Toornafta peamiseks töötlemisvõtteks on destillatsioon, mille saaduseks on umbes 15% bensiini, 20% petrooleumi, samas koguses diislikütust ja ligikaudu 50% masuuti, mida kasutatakse nii katelde kütmisel kui ka edasidestilleerimisel, mille tulemusena saadakse erinevaid määrdeõlisid. Toornaftast töötlemise käigus tekkinud naftasaadused on vedelgaasid, bensiinid, petrooleumid, diisliõlid, kerged kütteõlid, rasked kütteõlid ja bituumenid.[2]
| Element | Kogus |
|---|---|
| C | 82–87% |
| H | 11–14,5% |
| S | 0,01–6,0% (harva kuni 8%) |
| O | 0,05–0,35% (harva kuni 1,2%) |
| N | 0,0001–1,80% |
Nafta koosneb põhiliselt süsinikust ja vesinikust. Väävlit, hapnikku ja lämmastikku (heteroaatomeid) on naftas kokku 1%–12%. Samas leidub naftas üle 50 elemendi: vanaadiumit (10−5%–10−2%), niklit (10−4%–10−3%), kloori (jälgedest kuni 2 ∙10−2%) jt.[1]
Keemiliselt on nafta kahjulik, lagunedes keskkonnas eriti aeglaselt. Sattudes merre või rannikualadele, mõjutab see kogu sealset ökosüsteemi negatiivselt.
Kuigi naftareostuse korral kõneldakse naftast, on siiski reostusallikaks naftast pärinevad saadused: vedelgaasid, bensiinid, petrooleumid, diisliõlid, kerged kütteõlid, rasked kütteõlid ja bituumenid.
Suurem osa naftasaadustest on veest kergemad, selles lahustumatud ning toatemperatuuril vedelas olekus. Toatemperatuuril tahkes olekus on vaid pigi ja bituumen. Vedela nafta puhul on tegemist voolava ainega, mis merre sattudes laiub õhukese kihina merepinnale. Veega kokku puutudes nafta olek muutub ning see õhustub. See tähendab, et nafta lendub, seguneb, muutub tilkadeks, laguneb ja vajub vee alla. Lendumine on nafta üks peamisi omadusi.
Kergemad naftaliigid nagu diisel, bensiin ja petrooleum võivad veest lenduda 75% ulatuses vaid mõne päevaga. Lenduvad ühendid on paraku naftasaaduste kõige mürgisemad ja süttivamad koostisosad. Seejärel moodustub mittelenduvatest järelejäänud koostisosadest tahke raske mass, mis võib muutuda veest raskemaks, vajudes vee alla ja põhjustada seal ulatuslikke probleeme põhjaelustikule.[3]
Nafta mõju mereelustikule
[muuda | muuda lähteteksti]
Esmane silmaga nähtav naftareostuse tagajärg on mere pinnale tekkivad õlilaigud, mis rannikualadele triivides need reostab. See omakorda suurendab ohtu ja võimalust kõikidel vees ja rannajoonel elavatel organismidel naftaga määrdunuks saada. Taimedele sattudes takistab see taimede metabolismi, mis võib hävitada taimestiku ning ahendada taimedest toituvate organismide elukeskkonda.
Merelindudele võib naftaga määrdumine saada saatuslikuks. Juba väike kogus naftat lindude sulestikul võib vähendada nende soojapidavust ning põhjustada surnuks külmumist. Lisaks vähendab naftaga määrdunud sulestik lindude ujumis-, sukeldumis- ja lennuvõimet. Sulestikku puhastades neelavad linnud naftat, mis neid mürgitab.
Kuid palju hullemaid tagajärgi põhjustab reostuse pikaajaline toime. Naftasaaduste kahjulikud koostisosad põhjustavad taimedele ja loomadele mürgistusi, haigusi, kahjustusi rakutasemel, arenguhäireid ja sellega kaasnevaid probleeme. Nafta kuulub kantserogeensete ainete hulka, soodustades kasvajate teket. Seega ei pruugi reostuse kahjulik toime avalduda kohe, vaid alles järgmistel põlvkondadel erinevate patoloogiate näol.
Naftast pärinevad kahjulikud ühendid satuvad organismidesse otsesel kokkupuutel või toidu ja ainevahetuse kaudu. Kuna tegemist on lahustumatute ühenditega, akumuleeruvad need elusolenditesse ning toiduahela kaudu kumuleeruvad kahjulikud ühendid, mis lõpuks jõuavad meresaaduste kaudu inimese toidulauani.[3]
Vees toimuvad lagunemisprotsessid
[muuda | muuda lähteteksti]Esmased vees toimuvad protsessid on levimine, aurustumine, hajumine, emulsiooni moodustumine ja lahustumine. Edasi hakkab nafta oksüdeeruma, settima ja biolagunema. Tähtsaim protsess on aurustumine, mille tulemusena väheneb oluliselt merekeskkonda jääv õlikogus. Lendumise tulemusena jäävad alles raskemad ja tahkemad ained, mis muutuvad veest raskemaks ning võivad vajuda merevee sügavamatesse kihtidesse. Õlikihi vette sattudes võib see edasi kanduda kas laiguna veepinnal, vees hõljudes või hoovustega veekogu põhjas. Reostuse levimise suunda on keeruline ennustada, kuid tänapäeval kasutatakse spetsiaalseid arvutusmudeleid selle ennustamiseks.[2]
Nafta liikumine vees
[muuda | muuda lähteteksti]Kuigi massiivsed naftalaigud võivad meres paista ühtse tervikuna, pole see tegelikult nii. Tuultel ja hoovustel on tugev mõju, lõhkudes laigu kuju, kandes seda edasi pikkade kitsaste viirgudena. Veega segunenud nafta võib edasi kanduda emulsioonina. Emulsioon meenutab šokolaadipudingut, olemuselt pruunikas-oranž vaht. Vaht on struktuurilt üsna tugev ja tahke. Õhustunud raske nafta on värvuselt täiesti must, meenutab tõrva ja määrib tugevalt. Kaalult on see veega enam-vähem sama ning seetõttu võib vajuda vee alla. Põhja vajudes võib see aga hoovustega edasi liikuda ning rannikule sattuda alles kuude või aastate möödudes.[3]
Naftareostusi maailmas
[muuda | muuda lähteteksti]Esimene suur naftareostus toimus 18. märtsil 1967, kui Inglismaal Scilly saarte lähedal jooksis juhtimisvea tõttu karile tanker Torrey Canyon. Selle tulemusena sattus merre 80–119 tuhat tonni naftat. See katastroof kuulub tänapäevani kõigi aegade 10 suurima naftareostuse hulka.
Kõigi aegade suurim naftareostus toimus 21. jaanuaril 1991, kui Lahesõja käigus pommitas Iraak Kuveidi naftatootmisettevõtteid. Pärsia lahte voolas 1,36–1,5 miljonit tonni naftat.
Selleks, et vähendada reostusohtu, peavad alates 1990. aastaist toodetud tankerid olema kahekordse põhjaga, et kui välimine põhi saab näiteks karilesõitmise tulemusena vigastada, peaks sisemine põhi endiselt nafta kinni.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Naftast ja nafta tarbimisest maailmas kasutatud 06.11.2016.
- ↑ 2,0 2,1 MERIKOTKA (Meriturvallisuuden ja -liikenteen tutkimuskeskus Kotka Maritime Research Centre) OILRISK – Applications of ecological knowledge in managing oil spill risk kasutatud 06.11.2016
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Kaldma, A. (2007). Merereostustõrje käsiraamat. 5–11.