Õilisusuline
.jpg)
Õilisusuline (slaavi keeles благоверный, kreeka keeles εὐσεβής eusebēs, ladina keeles pius), varem kasutatud ka tõlget õigeusuline, on õigeusu kirikus tiitel, millega nimetatakse kuninga- või vürstisoost pühakut, kes pärimuse järgi elas õiglast elu ning on seepärast kanoniseeritud[1][2]. Tiitlit ei anta märtreile ja usukannatajaile hoolimata nende seisusest.
Raidkirjades esineb see sõna antiikajal keisrite epiteedina, kes olid võrdselt pühendunud nii poliitikale kui ka religioonile[3]. Kostantinoopoli patriarhaadis kasutati sõna Bütsantsi keisrite ja nende abikaasade kohta õigeusu kirikukogude ajal, kuid hiljem võtsid selle tiitli kasutamise üle kohalikud patriarhaadid ja kirikud, sh Moskva patriarhaat[1].
Õilisusulised pühakud
[muuda | muuda lähteteksti]Vene tuntuimad õilisusulised pühakud on Neeva Aleksander, kelle Moskva patriarhaat kanoniseeris 1547. aastal, ja Andrei Bogoljubski, kes kanoniseeriti 1721. aastal. EAÕK kirikukalendris on õilisusulistena nimetatud veel Bütsantsi keiser Marcianus ja keisrinna Pulcheria (srn 453), Novgorodi vürstinna Anna (Ingegerd Olofsdotter, srn 1050), Vsevolod Mstislavitš, Pihkva imetegija (srn 1138), Iveeria kuninganna Tamar (srn 1213), Bulgaaria valitseja Boris I (srn 907), Serbia kuninganna Angelina Branković (srn 16. saj).