Õige kõne
Õige kõne, ka õige jutt (paali k. sammā vācā), on Buddha antud Kaheksaosalise tee kolmas osa, mida Buddha õpetas Dhammaratta käimapanemise suttas (pl. k. Dhammacakkappavattana sutta) [1] ja mis tähendab hoidumist
- valetamisest (paali k. musāvādā-virati),
- laimavast kõnest (paali k. pisuavācā-virati),
- karmist ja kurjustavast kõnest (paali k. pharusavācā-virati) ning
- tühjast lobast (paali k. samphappalāpa-virati)[2].
Ka kõne on tegu ja allub teo (paali k: kamma, sansk: karma) seaduspärale.
Buddha õpetuse kohaselt ei tohiks kõne kahjustada ühtegi inimest ega tuua kannatusi ühelegi elusolendile. Õige kõne tähendab rääkimist sõnadega, mis on rahustavad, hellad, südamlikud, viisakad, veetlevad ning mida inimesed kuulavad meeleldi.[2] Õige kõne ei ole süüdistav; see on õigeaegne, tõene, südamlik, kasulik ja heatahtlik ning toob rõõmu ja rahulolu kõikidele, kes seda kuulevad.[3][4]