Harksaba-kajakas
|
See artikkel räägib linnuliigist; perekonna kohta vaata artiklit Harksaba-kajakas (perekond) |
| Harksaba-kajakas | |
|---|---|
 Vanalind hundsulestikus | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Kurvitsalised Charadriiformes |
| Sugukond |
Kajaklased Laridae |
| Perekond |
Harksaba-kajakas Xema Leach (1819) |
| Liik |
Harksaba-kajakas |
| Binaarne nimetus | |
|
Xema sabini Sabine (1819) | |
| Sünonüümid | |
|
Larus sabini | |
Harksaba-kajakas (Xema sabini) on väike kajaklane, üks perekonna Xema ühest või kahest liigist. Osa uurijaid paigutab ta kajaka perekonda, nimega Larus sabini.
Levila
[muuda | muuda lähteteksti]Harksaba-kajakas on levinud Arktikas. Sügisel rändab ta lõunasse. Alaska ja Siberi linnud rändavad sügisel Beringi väina kaudu piki Põhja-Ameerika läänerannikut kuni Peruu ja Tšiili rannikuni talvitama Humboldti hoovuse jahedatel vetel. Gröönimaa ja Ida-Kanada linnud rändavad üle Atlandi ookeani ja piki Aafrika läänerannikut kuni Namiibia ja Lõuna-Aafrika Vabariigini talvitama Benguela hoovuse jahedatel vetel. Talvitusaladel veedavad nad peaaegu kogu aja avamerel rannikust 2–150 km kaugusel. Üksikuid harksaba-kajakaid satub eriti sügistormide aegu ka mujale rannikule. Eestis on harksaba-kajakat täheldatud mõnel üksikul korral.
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]Üldpikkus 27–32 cm, tiibade siruulatus 83–92 cm [1]. Hundsulestikus vanalinnu keha alapool ja kael on valge, tiibade ülapool hall ja pea tumehall musta "kaelusega". Välimised labahoosuled on mustad. Must nokk on kollase tipuga. Puhkesulestikus vanalinnul on pea tagaosa ja kukal tumedad. Noorlind on valge ja hallikaspruuni mustriga. Lennul on liigile tüüpiline pealtiiva must-valge-hall kombinatsioon. Talvel on ka noorlinnul kuklal ja pea tagaosas tumedat. Harksaba-kajaka määramiseks on hea tunnus ka kõikides sulestikes tiirulikult harkis saba. Häälitsused on tiirulikud.
Elupaik ja pesitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]Harksaba-kajakas pesitseb väikeste seltsingutena Gröönimaa, Põhja-Ameerika ja Kirde-Siberi tundras mererannikul ja jõgede-järvede kaldal. Taimõri poolsaare suurim teadaolev seltsing koosneb umbes 30 paarist. Teravmägedel pesitseb harksaba-kajakaid umbes viis paari. Pesitsemine algab juunis või juuli algul. Harksaba-kajakas rajab pesa maapinnale. Kurnas on kolm, mõnikord kaks täpilist oliivpruuni muna. Haudumine kestab umbes 23 päeva.
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Harksaba-kajakas sööb kõiksugu väikeseid mereoleseid. Võtab mune randtiiru pesadest.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Jonsson, L. Euroopa linnud. Eesti entsüklopeediakirjastus, Tallinn 2000, lk 270-271
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Harksaba-kajakas andmebaasis eElurikkus
