Vladimiri Püha Dimitri peakirik

Dimitri peakirik Vladimiris (vaade kagust)

Vladimiri ja Suzdali valgest kivist arhitektuurimälestised
UNESCO maailmapärand
Asukoht	Venemaa
Tüüp	kultuurimälestis
Kriteeriumid	(i), (ii), (iv)
Viited	633-005
Piirkond*	Euroopa ja Põhja-Ameerika
Nimekirja arvatud	1992 (16 istung)
* Regioon on UNESCO määratletud

Vladimiri Püha Dimitri peakirik ehk Vladimiri Dimitri peakirik (vene keeles Дмитриевский собор Dmitrijevski sobor) on kirik Venemaal Vladimiris, arhitektuurimälestis 12. sajandist. Hoone on tähelepanuväärne näide Vladimiri ja Suzdali keskaegsest ehituskunstist, tuntuim element on kiriku rikkalik raiddekoor. Ehitis on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Alates 1919. aastast ei tegutse kirikuna, vaid on omaenda ajaloo muuseum ja turismiobjekt.

Ehituslugu

Kiriku ehitas aastail 1193–1197 Vladimiri ja Suzdali suurvürst Vsevolod Suurpesa ning lasi ta pühitseda oma kaitsepühaku, Thessaloniki suurmärtri Demetriose nimele (Vsevolodi ristinimi oli Dmitri). Kirikus asus Thessalonikist toodud suurmärtri ikoon ja reliikvia (märtri verega imbunud rõivaosake).
Vsevolod ehitas kiriku enda ja oma pere isiklikuks pühakojaks ja hoone oli otse ühendatud tema lossiga. Loss pole säilinud ja kirikut on korduvalt renoveeritud, kuid ta on enam-vähem säilitanud oma esialgse välimuse ja interjööri.

Kui mongolid vallutasid 1238. aastal Vladimiri, kirik rüüstati. Pärast seda sai ta kannatada veel kolmes tulekahjus (1536., 1719. ja 1760. aastal). 1837.–1839. aastal toimunud taastamistööde käigus lammutati trepitorn ja viimased jäänused galeriist, mis kunagi ühendas kirikut vürsti eluruumidega. Selle käigus kannatada saanud raidkiviplokkide asemele paigaldati uued, endisi kopeerivate reljeefidega.

Võib oletada, et Nõukogude ajal Dimitri peakirik leidis säilitamist oma unikaalsuse tõttu. 1918. aastal tegutses Vladimiris Igor Grabari loodud komisjon, mis võttis säilitamiseks arvele kirikute freskosid ning teisi kunstimälestisi. Hoonet ei võetud enam kirikuna kasutusele.

Kirikut on korduvalt restaureeritud, viimased taastamistööd toimusid 1999–2004, mille järel paigaldati vihmaveetorud, konserveeriti seinte ehituskivid ja reljeefid, kinnitati katusele uus rist ja reguleeriti interjööri mikrokliimat.

Arhitektuur

Dimitri peakirik, kujult ja kavatiselt sarnane varasema Jumalaema Kaitsmise kirikuga Nerlil, on püstitatud kõrgekvaliteedilisest kohalikust lubjakivist tahutud kvaadritest. Hoone on kolmelööviline kolme apsiidiga ristkuppelkirik, nelja ristikujulise piilariga. Keskmine lööv ja keskmine travee on külgmistest veidi laiemad. Põhiplaan (apsiidideta) on ligikaudu ruudukujuline, pikkusega 16 m ja laiusega 15 m. Piilarite vahel oleva kuplialuse kvadraadi külg on 5 meetrit, piilarite kohal toetub viklitele 8 aknaga tambuur ja peaaegu poolsfäärikujuline, kergelt kiiverjas kuppel.

Välisseinad on kõigis külgedes liigendatud liseenide ja ümarpilastritega ning horisontaalse petikarkaadiga. Pilastrid tipnevad korintose kapiteelidega, baasid on romaanipärase nurgalehega. Ka poolringikujulised apsiidid on liigendatud liseenide ja peente pilastritega, mille vahele apsiidi ülaosas jäävad petikarkaadid. Kõik arkaadid toetuvad rippsambakestele raidkivikonsoolidel, arkaadides on madalreljeefsed pühakufiguurid või stiliseeritud looma- ja taimemotiivid. Arkaadist kõrgemale jääv seinapind on tihedalt kaetud lamereljeefse raiddekooriga, mis kujutab dekoratiivseid taimemotiive, realistlikke ja fantastilisi loomi ning inimfiguure. Iga seinalõigu kaarjas ülaosas (vene keeles zakomara) on figuraalkompositsioon. Samuti katavad raidornamendid tambuuri välisseinu ja kolme ukse astmikportaalide kaarte arhivolte. Kitsad aknad on vaid seinte ülaosas, samuti astmeliste palestikega.

Raiddekoor

Dmitri peakiriku raiddekoori päritolu ja meistrite üle on palju vaieldud, kõige tõenäolisemalt kujutab nende stiil endast mitmesuguste mõjutuste sulamit. Eeskujudena on nähtud nii Lääne-Euroopa kui ka varasemate Bogoljubovo ehituste dekoori või hoopis Gruusia ja Armeenia kiviraidkunsti ning Bütsantsi kunstkäsitööd. Vsevolodi lapsepõlv oli möödunud Bütsantsis, ja Vladimiri linn võis 12. sajandi lõpus, Vladimiri ja Suzdali vürstiriigi hiilgeajal, olla paljurahvuseline kunstikeskus.

Vene ajaloolane N. N. Voronin loendab Dimitri kiriku seintel 46 kristliku algupäraga motiivi, 236 looma- ja 234 taimemotiivi jne. Kokku leidub seintel umbes 600 reljeefi. Nende hulgast võib leida taim- ja põimornamente, kujutisi inimestest, müütilistest olenditest, loomadest ja taimedest, mille allikaiks võivad olla nii vene folkloor, antiikkultuur kui kristlik pärimus. Figuraalkompositsioonides akende kohal esinevad lisaks Jumalaemale ja Kristusele Ristija Johannes ning Makedoonia Aleksander, Taavet ja Saalomon, Simson ja Herakles, pühakuist sõdalased ning vaimulikud. Keskseimal kohal läänefassaadi peaportaali kohal troonib kuningas Taavet, ümbritsetud inglitest ja müütilistest loomadest, põhjafassaadi idapoolses nurgas on reljeef Vsevolod Suurpesast endast koos oma viie pojaga keset kotkaste, lõvide ja greifide kujutisi.

Interjöör

Kiriku sisemuses on säilinud raiddekoori seintel ja piilarite kapiteelidel, samuti 12. sajandist pärit freskod – viimse kohtupäeva stseen, mis asub läänepoolse sissepääsu võlvil. Fresko keskosa on hävinud, alles on külgmised osad istuvate apostlitega ja inglitega. Figuuride näod ja muud detailid on maalitud kõrgel kunstilisel tasemel, on oletatud bütsantsi meistrite tööd. Ekspositsioonis on neljameetrine kullatud vasest ažuurse ornamendiga kuplirist, mis võeti katuselt 2002. aastal ning asendati uuega, samuti 1197. aastal kirikusse toodud Dimitri ikoon ja säilmelaegas (koopiad).

Kirjandus

• Н. Н. Воронин. "Зодчество Северо-Восточной Руси XI–XV веков". 1. köide. Moskva 1961. Lk 396–437