Amb
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2022) |
|
See artikkel on relvast; Amb on ka Ambla kihelkonna nime lühend. |
Amb ehk vibupüss ehk arbalett ehk pandpüss on laskerelv[1], millega saab lasta ammunooli. Ammu põhiosad on vibu, laad ja vinnastusmehhanism[1]. Amb hoiab vibunööri vinnastatuna kindlalt paigal; päästikust kangi abil saab selle vabaks lasta.
Ajalooliselt mängisid ammud Ida-Aasia ja Euroopa sõjapidamises olulist rolli. Teadaolevalt leiutati ammud esimesel aastatuhandel e.m.a, mitte hiljem kui 7. sajandil e.m.a Vana-Hiinas, ning hiljemalt 1. sajandil m.a.j Kreekas (gastraphetes).[2]
Võrreldes tavalise vibuga on ammud täpsemad ja võimsamad, kuid aeglasemad – sõltuvalt amburi osavusest saab ammuga lasta 1–2 noolt minutis.
Ambude erinevused seisnevad peamiselt vinnastamis- ja päästikumehhanismides, korraga laetava või lastava laskemoona koguses ning laadimiskiiruses.
Ammud (gastraphetes) või nende eelkäijad Euroopas olid Vana-Kreekas kasutusel juba 5. sajandil eKr. Euroopas kujunes ammu klassikaline vorm välja keskajal.
Mitmelasuline Vana-Hiina automaatamb
[muuda | muuda lähteteksti]Rohkem kui 2000 aastat tagasi leiutasid hiinlased ka mitmelasulise ammu, säilinud on mitmed eksemplarid sellistest ambudest.[2] Hilisemast ajast on ka säilinud ürikud, kus kujutatakse eritüübilisi ambe alates lihtsatest kuni 2–8-lasulisteni.
Kaheksalasulise Vana-Hiina ammuga sai tulistada kaheksa lasku 8 sekundiga ning oli lihtsa ülesehitusega, koosnedes ainult neljast osast. Laskmiseks oli vaja toetada amb enda kere vastu ja tõmmata vinnastamiskangi, mis ammu vinnastudes lasi noole automaatselt lendu ning võimaldas suure kiiruse noolte laskmisel. Kaheksa noolega puust salv asus kelgu sees (vt kõrvalolevat joonist). Tänu käsitsemislihtsusele sai seda kasutada ka spetsiaalse väljaõppeta talumees. Mitmelasulist ambu võib pidada tõenäoliselt ajaloo esimeseks (pool)automaatrelvaks.[2]
3. sajandil e.m.a. alistasid Qin Shi Huangdi väed rivaalitsevad ja omavahel võitlevad hõimujuhid, kasutades mitmelasulist ambu, mille tõttu Qin Shi Huangdi ühendas Hiina esimest korda ühtseks riigiks ning sai Hiina esimeseks keisriks.[2]