Mine sisu juurde

Vene-Balti laevaehitustehas

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Vene-Balti tehas)
Mitte segi ajada Peterburis asuva Balti laevatehasega
Vene-Balti Laevaehituse ja Mehaanika Aktsiaselts
Asutatud 1911
Asutajad Mihhail Vesselago, Kazimir Sokolovski, Karl Spahn, Fjodor von Kruse
Tegevus lõpetatud 1918
Peakorter Tallinn
Valdkonnad laevaehitus
Tooted sõjalaevad ja allveelaevad

Vene-Balti laevaehitustehas, esialgse täisnimega Vene-Balti Laevaehituse ja Mehaanika Aktsiaseltsi Tallinna Laevaehitustehas (vene k. Русско-Балтийское судостроительное и механическое акционерное общество) oli Tallinnas, praeguse Kopli tänava piirkonnas aastatel 1911–1918 tegutsenud Venemaa tööstusettevõte, mille põhiliseks toodanguks olid sõjalaevad ja allveelaevad.[1]

Vene-Balti laevatehase peahoone, 1912–1916

Tehase jaoks ehitati Tallinna lahe äärde Kopli poolsaarele seal tänapäevani tegutsev Vene-Balti sadam.[2] Tootmisala kõrvale rajati[3] oma aja kohta väga eesrindliku planeeringuga asundus – Vene-Balti asum.[viide?]

Venemaa laevaehitusettevõtted lõpetasid oma tegevuse Tallinnas Esimese maailmasõja lõppedes. 1917–1918 evakueeriti suurem osa Vene-Balti laevaehitustehase seadmetest Venemaale, Eestist lahkus ka ettevõtte juhtkond ning enamik Tallinna toodud vene töölistest. Vene-Balti sadama piirkonnas ja endise Vene-Balti laevaehitustehase hoonetes on hiljem vaheaegadega tegutsenud nii laevaehituse ja -remonditehased kui ka paljud väiksemad tööstusettevõtted. Tänapäeval on suurim selles piirkonnas asuv ettevõte BLRT Grupp.[viide?]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Tehase rajamine

[muuda | muuda lähteteksti]
Vaade Vene-Balti laevaehitustehasele linnulennult (u 1915. aastal)

Pärast Venemaa keisririigi lüüasaamist 1904.–1905. aasta Vene-Jaapani sõjas ja Balti sõjalaevastiku laevade hävimist Tsushima lahingus, otsustas Venemaa valitsus luua uue sõjalaevastiku tehase koos sõjasadama, merekindluse ja laevaehitusega. 1909. aastal võeti vastu Venemaa keisririigi sõjalaevastiku arenguprogramm.[1]

8. detsembril 1911 kuulutati Tallinn seadusega Venemaa sõjalaevastiku peamiseks baaslinnaks. Kopli poolsaarele ehitati seejärel kolm suuremat erakapitalil põhinevat ettevõtet sõjalaevade ehitamiseks – poolsaare lõunaküljele Bekkeri, põhjaküljele Noblessneri ja poolsaare tippu Vene-Balti laevaehitustehas.[1]

25. mail 1912 kinnitas keiser Nikolai II Laskemoona ja Sõjavarustuse Tootmise Vene Ühingu (vene keeles Русское общество для изготовления снарядов и военных припасов) juurde moodustatud Vene-Balti Laevaehituse ja Mehaanika Aktsiaseltsi Vene-Balti laevaehitusühingu põhikirja[4] ja asutamise. Ettevõtte asutajateks olid eruadmiral Mihhail Vesselago, insener-tehnoloog Kazimir Sokolovski[5], kolleegiumiregistraator Karl Spahn ja riiginõunik Fjodor von Kruse[1] (ru).

Laevatehase esimene direktor aastatel 1912–1917 oli senine Peterburi Admiraliteedi Laevaehitustehase laevade projekteerimise osakonna juhataja Ivan Gavrilov.[6]

Aastatel 1912–1916 rajati 10/15 miljoni rubla suuruse kapitaliga Vene-Balti laevaehitusühingule kuuluvate teiste ettevõtete kõrvale ka Vene-Balti Laevaehituse ja Mehaanika Aktsiaseltsi Tallinna Laevaehitustehas. Tallinna rajatava laevaehitustehase hoonekompleksi 76 000-ruutsüllasel maatükil ehitas Prantsuse sõjatööstusfirma Schneider-Creuzot, ehitustöid tegid ka mitu tolleaegse Peterburi ja kohalikku ehitusettevõtet ning mehaanikatehased.[1] Tehas kuulus[7] koos Riia Vene-Balti Vagunitehase, Peterburi Putilovi tehase ja Nevski laevaehitustehasega jt, Venemaa suurimate panganduskorporatsiooni Vene-Aasia panga (vene k Русско-Азиатский банк) sõjalis-tööstusgruppi.

Tehase tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]
Hävitaja Konstantin enne veeskamist 1915. aastal
Miinilaev ehk hävitaja "Gavriil" (1918)
Hävitaja Vladimir enne veeskamist 1916. aastal
Hävitaja Konstantin, 1917/1919

Üle poole Esimesele maailmasõjale eelnenud Venemaa Keisririigi laevaehituse tootmisvõimsusest oli koondunud Venemaa Läänemere-äärsetesse sadamatesse. Petrogradis tegutsesid ereettevõtjate Putilovi laevaehitustehas, Nevski laevaehituse ja mehaanikatehas ja riiklikud Balti laevaehituse ja mehaanikatehas, Admiraliteedi laevaehitustehas ja Obuhhovi tehas. Eesti- ja Liivimaa kubermangus: VB LET, AS Bekker ja Ko Tallinna laevaehitustehas ja Riia laevaehitustehas, Noblessneri laevaehitustehas Tallinnas[8]. Vene-Balti laevatehas oli Balti kubermangude suurim laevaehitustehas, kus oli 8 staaplit ja töötas 3000 (1916. aastal koos mürsutsehhi töölistega kokku isegi kuni 7500) töölist.[9] 1912. aastal ehitama hakatud tehases, mis hakkas ametlikult tööle 31. mail 1913, valmis juba 1916. aastal kolm sõjalaeva.[1] 1917. aastaks oli tehas majanuslikes raskustes ning seltsi tegevusele seati sekvester[10]

Laevatehases ehitatud laevu

[muuda | muuda lähteteksti]

Laskemoonatehas

[muuda | muuda lähteteksti]

Vene-Balti laevaehitustehase territooriumile ehitati 1915–1917 ka ühekorruseline „saagkatusega“ mürsutehas, Vene Mürsu- ja Laskemoona Valmistamise Ühingu Tallinna tehas, millest telliti 800 000 3-tollist kahurväemoona ühikut[14], mis suutis ööpäevas toota kuni 6000 kolmetollist (76,2 mm) šrapnelli.[viide?]

Tehase hoonestus

[muuda | muuda lähteteksti]

Laevaehitustehase projekteerimist juhtis Peterburist pärit insener Aleksandr Dmitrijev (1878–1959; ru), kes oli projekteerinud ka Peterburis asuva Nahhimovi merekooli hoone. Tehas on tolleaegsetest Tallinna suurim ja ehitustehniliselt üks moodsamaid. Tehas asus Kopli poolsaarel, laius 35 hektaril[viide?] ja oli kujult kolmnurkne. Tehase keskuseks oli peahoone (Kopli tänav 101)[15], mille põhiliselt projekteeris Dmitrijev.[1]

Tehas paiknes umbkaudu 27 hektari suurusel territooriumil Kopli poolsaarel Tallinna lahe ääres. Selle koosseisu kuulusid

  1. puiduladu,
  2. puidutöötlus- ja tisleritsehh (43×32 m)
  3. laevaehitustöökoda[16] (250×45 m),
    Vene-Balti laevatehase laevaehitustsehh (1916)
  4. teraseladu,
  5. väikeste laevade staaplid,
  6. suurte laevade staaplid pikkusega kuni 250 m,
    Vene-Balti laevatehase staaplid (1916)
  7. bassein laevade lõppviimistluseks,
  8. treialitsehh (85×25 m),
  9. turbiinitsehh (85×47 m),
  10. laevakatelde tsehh[17] (85×47 m),
  11. elektrotehniline tsehh (85×25 m),
  12. administratsiooni ja tehnilise büroo hooned,
  13. turbiinitsehh[18] ja ravila (43×32 m),
  14. elektrotehniliste tööde hoone (47×38 m),
  15. valukoda (64×32 m),
  16. söehoidla,
  17. pealadu,
  18. laevaehituskraanad (kaks 40-tonnise ja üks 30-tonnise tõstejõuga)[19][1].

Töölisasula

[muuda | muuda lähteteksti]
Töölisasula (1912)
 Pikemalt artiklis Vene-Balti asum

Tootmisala eraldas ülejäänud asundusest tehase peahoone. Tootmisala kõrvale rajati oma aja kohta eesrindliku planeeringuga asundus, kus rangelt tsoneerituna paiknesid elamualad töölistele, meistritele ja tehase juhtkonnale ning asusid neid teenindavad hooned: haigla, saun, söökla, kauplus, seltsimaja, kool, kirik, postkontor, laevatehase politseijaoskond, tuletõrjemaja, pesumaja jm. Töölisasulas paiknesid kahekorruseline paekivist laevatehase haigla[20], puidust tuletõrjehoone[21], politseijaoskond[22], kirik-söökla, saun, kino ja elamud.

  • Laevatehase administratiivhoone, Kopli tänav 101
    Laevatehase administratiivhoone, Kopli tänav 101
  • Laevatehase haigla, Kaevuri tänav 1
    Laevatehase haigla, Kaevuri tänav 1
  • Vene-Balti laevatehase politseijaoskond, Kopli tänav 108
    Vene-Balti laevatehase politseijaoskond, Kopli tänav 108
  • Laevatehase vanemteenistujate elamu, Kaluri tänav 7
    Laevatehase vanemteenistujate elamu, Kaluri tänav 7
  • Laevatehase nooremteenistujate elamu, Süsta tänav 7
    Laevatehase nooremteenistujate elamu, Süsta tänav 7

Tootmistegevus Vene-Balti sadama piirkonnas pärast Esimest maailmasõda

[muuda | muuda lähteteksti]

Suurem osa Vene-Balti laevaehitustehase sisseseadest evakueeriti 1917–1918 koos ettevõtte juhtkonnaga, samal ajal lahkus Eestist ka enamik Tallinna toodud vene töölistest.[viide?] Pärast iseseisva Eesti riigi tekkimist rajati endise Vene-Balti laevaehitustehase hoonete ja allesjäänud seadmete baasil Inglise-Balti laevaehituse ja mehaanika aktsiaseltsi Eesti esindus (Anglo-Baltic Shipbuilding Engineering Company's Committee for Estonia),[23][24] kuid see ei suutnud taastada endisega võrreldavat suuremahulist laevaehitust. Kuigi 1923 saadi laenu 90 miljonit marka, pankrotistus tehas 1925. aastaks.[viide?] Endise Vene-Balti laevaehitustehase alal leidsid koha paljud väikesed tööstusettevõtted, ruume kasutati ka ladudena, muu hulgas hoiti seal ka riigi viljavaru.

1938. aastal ehitati Kopli telliskivitehas endise Vene-Balti tehase katelsepatöökotta, mida rentis 1936. aastal asutatud, riigi enamusosalusega ettevõte A/S Telliskivi Tehased.[25] Seal hakati uudse tehnoloogia abil tootma massiivse kivi asemel urbseid või tühemikega kärgtelliskive. Katelsepatöökoda renditi ühes vajaliku maa-alaga Kopli Kinnisvaradelt ja ehitati telliskivitehase jaoks ümber. Tehase väljaehitus koos masinatega läks maksma umbes 800 000 krooni. Kopli uus telliskivitehas oli varustatud moodsa sisseseadega ja telliskivide valmistamine selles toimus mehhaniseeritult. Savist toorikute transport pressilt kunstkuivatisse ja sealt ahju toimus automaatsete seadeldiste abil. Savist toodangu kuivatamiseks kasutati ülejäänud ahju ja katla soojust, mis tavaliselt korstnast välja lendas, kuid seal juhiti ventilaatorite abil kuivatisse. Ahjud ja kuivati mahutasid mõlemad 250 000 telliskivi.[26] Toormaterjaliks vajaliku savi ja liivakivi võttis tehas samast mererannast, kus telliskivideks kõlblik savikiht oli 50 m paksune. Savi ammutamisega tuli toime elektri jõul töötanud bagger, vagonetid savi ja liivaga toimetati tehasesse automaatselt liikuva terasketi abil. Kopli uus telliskivitehas oli varustatud ka oma elektrijaamaga, 350–400 hj aurukatla tehase jaoks valmistas AS Franz Krull. Kopli tehas oli võimeline tootma 10 miljonit kivi aastas, ületades 2 miljoni kiviga Aseri tellisetehase toodangut. Tehases töötas ca 60 töölist[27]. Riigile kuulunud tellisetehastel oli plaanis toota 14 miljonit kivi, sellest Aseris 8 miljonit, Pärnu (Sindi-Lodja) tehases ja Koplis kummaski 3 miljonit kivi aastas. Eratööstuste kogutoodangut võis samal ajal hinnata 12 miljonile kivile aastas.[viide?]

Teise maailmasõja järel taastati Vene-Balti sadamas NSV Liidu valitsuse 29. juuni 1947 otsusega sõjalaevade remondibaas, ettevõte allutati NSV Liidu Laevaehitustööstuse Ministeeriumile ja sai (kuni aastani 1951) ametlikuks nimeks Tehas nr 890.[28] Tehase taastamistöödel kasutati tööpataljonlastest koosnevat ehitusorganisatsiooni Baltvojenmorstroi ning tööde tulemusena avati 30. aprillil 1948 mehaanika-montaažitsehh.[1]

Tehases nr. 890 alustati 1948. aasta lõpul sõjalaevade (sh miiniristlejate Silnõi ja Slavnõi) remonti. Remonditöid takistas suurte ujuvdokkide ja kraanade puudumine, mistõttu sai miiniristlejaid remontima hakata alles oktoobris 1949, kui Saksamaalt oli saabunud 60 000-tonnise tõstejõuga ujuvdokk, mis oli tollal üks maailma suuremaid. Saksamaalt Nõukogude okupatsioonivägede poolt reparatsioonitasudeks rekvireeritud ujuvdoki taastamine kestis kaua ning alles 17. juunil 1954 võeti tehases Euroopa suurim ujuvdokk kasutusele.[1]

1. veebruarist 1951 kandis laevatehas nimetust Postkast nr. 1083.[1]

29. juunil 1957 allutati tehas Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogule. Pärast vabariiklikku alluvusse minekut hakkas remondis olevate sõjalaevade osakaal aegamööda vähenema. 1959. aasta detsembris lõpetati miiniristlejate Stroinoi ja Stoiki kapitaalremont ning ristleja Ždanov jooksev remont. Alates 1960. aastatest oli tehase põhitööks kalalaevade remontimine. 1967. aastast oli tehase nimi Balti Laevaremonditehas. Alates 1990. aastast hakkas Balti Laevaremonditehas remontima tankereid, kauba- ja reisilaevu.[1]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 Jaak Juske (04.12.2015). "Vene-Balti asumi põnev ajalugu". Jaak Juske blogi. Vaadatud 21.10.2018.
  2. ↑ Nõukogude armee topograafilistel kaartidel (o42, 1:25 000 - 1961, 1987) on praegust Vene-Balti sadamat ja Piirivalvesadamat kokku nimetatud ka Kopli Põhjasadamaks (vt Maa-ameti Geoportaal).
  3. ↑ 4 июня 1916 г. — Ходатайство Русско-Балтийского судостроительного и механического общества о правительственной ссуде, Военная промышленность России в начале XX века 1900-1917. Сборник документов. “Новый хронограф” М. 2004, стр. 577-579
  4. ↑ Устав Русско-Балтийского судостроительного и механического акционерного общества, Санкт-Петербург: Б. и., 1913, [1]
  5. ↑ СОКОЛОВСКИЙ, КАЗИМИР МИХАЙЛОВИЧ, р 1854
  6. ↑ Андрей Бабин, BLRT Grupp: история длиной в 100 лет[alaline kõdulink], www.stolitsa.ee, 30-06-2012
  7. ↑ Niina Torpan, Финансово-монополистические группировки в военной промышленности на территорий Эстоний в 1911–1917 гг. I, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateaduste seeria. Köide 88, 1984, nr. 3, lk 112–123
  8. ↑ Niina Torpan, Финансово-монополистические группировки в военной промышленности на территорий Эстоний в 1911–1917 гг. I, Eesti NSV TA Toimetised. Ühiskonnateaduste seeria. Köide 88, 1984, nr. 3, lk 115
  9. ↑ "Vana hiilgus uues kuues". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. august 2010. Vaadatud 2. detsembril 2009.
  10. ↑ Niina Torpan, Финансово-монополистические группировки в военной промышленности на территорий Эстоний в 1911–1917 гг. II, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateaduste seeria. Köide 88, 1984, nr. 3, lk 232-238
  11. ↑ Легкие крейсера типа "Светлана", war-book.ru
  12. ↑ Базовые тральщики типа “Капсюль”, war-book.ru
  13. ↑ Подводные лодки типа "Барс", war-book.ru
  14. ↑ Niina Torpan, Финансово-монополистические группировки в военной промышленности на территорий Эстоний в 1911–1917 гг. II, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateaduste seeria. Köide 33, 1984, nr. 3, lk 230
  15. ↑ "Vene-Balti Laevaehitustehase haldushoone valmis 1915. Aastal (aadress: Vene-Balti asundus nr 16)". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. märts 2016. Vaadatud 27. aprillil 2010.
  16. ↑ Mälestised • 8646 Vene-Balti laevatehase väikelaevatsehhi ja pressitsehhi hoone, 1912–1916
  17. ↑ Mälestised • 8644 Vene-Balti laevatehase katlatsehh, 1912–1916
  18. ↑ Mälestised • 8645 Vene-Balti laevatehase turbiinitsehh, 1912–1916
  19. ↑ Виноградов Сергей, Последние исполины Российского Императорского флота. Санкт–Петербург 1999, ISBN 5-8172-0020-1
  20. ↑ Mälestised • 8632 Vene-Balti laevatehase haigla, 1914. a.
  21. ↑ Mälestised • 8648 Vene-Balti laevatehase tuletõrjujate maja, 1914. a.
  22. ↑ Mälestised • 8647 Vene-Balti laevatehase politseijaoskond, 1914. a.
  23. ↑ Tööstusettevõtted, Eesti Ajalooarhiiv, 9.6. Tööstus, transport, energeetika
  24. ↑ Otto Karma, Riiklik-monopolistlikust kapitalismist kodanlikus Eestis. Eesti NSV Teaduste Akadeemia toimetised. Ühiskonnateaduste seeria. Köide 14, 1965, nr. 2, lk 152
  25. ↑ Kopli poolsaarel uus telliskivitehas valmis., Maa Hääl : maarahva ajaleht, nr. 111, 21 september 1938
  26. ↑ Kopli tehas toodab vaid kergtelliskive. Uudisartiklina turule laekivid. Külaskäik a-s. w Telliskivi Tehaste" Kopli tehasesse., Uus Eesti, nr. 283, 15 oktoober 1938
  27. ↑ Moodsas Kopli telliskiwitehases, Päewaleht, nr. 280, 15 oktoober 1938
  28. ↑ Sõjajärgsesse Koplisse rajas Nõukogude võim Tehase nr 890[alaline kõdulink]

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vene-Balti_laevaehitustehas&oldid=6806830"