Veedade kultuur

Veedade kultuur (ka veedade ajastu) on üldmõiste India varases ajaloos perioodi kohta aastatel umbes 1750/1500–500 eKr, mil loodi veeda kirjanduse peatosed.

India ajaloos eelnvad veedade ajastule Induse oru linnakultuurid (kõrgaeg 2300-1750 eKr) ja sellele järgneb eepiline ajastu ning budismi tekkimine.

Esimese aastatuhande keskel eKr hakkas veedadega seotud brahmanism lagunema ning tekkisid budism, džainism ja veel mitmed uued maailmavaated.

Varane veedade aeg (1750–1000 eKr)

Sel perioodil esines rohkesti erinevate hõimude rändeid, mille tagajärjeks olid võõrhõimude vägivaldsed kokkupõrked kohalike põlisasukatega. Selle kinnituseks on leitud Rigvedast tõendeid, kus kirjeldatakse hõimu suurkujude omavahelisi vastuolusid. Vaenujalal olid põlisaarjalased ja Dasas, Dasyus inimesed, kes ei kuuletu jumalate käskudele ja eiravad rituaalsete kommete reegleid. Neid on kirjeldatud mridhras ja ning teadlased arvavad, et Dasas ja Dasyus olid algselt seotud iraani Dahae ja Dahyu hõimuga.

Tähtsamaid sõjalisi konflikte on märgitud Rigvedas, mida kutsutakse Kümne Kuninga Lahinguks. Üheks osapooleks on Bharatas, hõim, kelle pealikuks oli Sudas ning teisel pool olid nende vastasteks 10 hõimu: Puru, Yadu, Turvasha, Anu, Druhyu, Alina, Bhalanas, Paktha, Siva ja Vishanin. Bharatad elasid Saraswati jõest põhja pool, aga Puru hõim paiknes lõuna pool. Teised ühise liidu hõimud paiknesid Punjabi piirkonnas, seega lahingu toimumispaigaks oli Parushni pank, tänapäeva Ravi jõe äärsel alal. Arvatakse, et sõja põhjuseks võis olla Ravi jõgi, kus konföderaalsed hõimud tahtsid uputada Bharatad, avades Ravile ehitatud tammi. Plaanitud rünnak aga ebaõnnestus ning Bharatad suutsid võimu endale haarata. Kümne Kuninga Lahingus tapsid nad Puru hõimu pealiku Purukutsa ning sõja lõppedes moodustus Puru ja Bharatade ühine hõim, mis sai nimeks Kuru.

Hiline veedade aeg (1000–500 eKr)

Pärast 12. sajandit eKr valmis Rigedast lõplik kuju, kus veedade ühiskonnas kujunes täielikult välja põllumajandus, mis laienes edasi lääne Gangese aladele. Kuid veedade kultuur ei pääsenud edasi Gangese tasandikele, mis oli kaetud paksu metsaga. Alles 1000 e.m.a võeti kasutusele rauast teljed ja adrad, mis levisid ka Gangese territooriumile. Paljud vanad hõimud liitusid ja moodustasid suuremaid poliitilisi üksusi.

Veedade religiooni arenedes hakkasid indoaarjalased Gangese tasandikele rändama, pärast 1100 eKr ning segunesid koos Põhja-India põlise kultuuriga.

Kuru kuningriik sai alguse paljude hõimude ühinemisel. Koguti laule ja töötati välja uued rituaalid. Peamised Kuru riigi loojad olid kuningas Parikshit ja tema järglane Janamejaya, kes muutsid Indias rauaajal võimukateks. Kuru kuningriik langes pärast tema lüüasaamist. Hiljem kujunes Videhas uus poliitiline keskus, mis asub tänapäeval Lõuna Nepalis ja Põhja-Bihari Indias.

Kuulsamaiks usuliseks ohverduseks sai ashvamedha ehk hobuse ohverdamine, kus hobune pühitseti, et loom saaks vabalt kuningriigis liikuda. Hobust pidi austama ning arvati, et tuli valmistuda võitluseks kuningaga, kui nähti talle kuuluvat hobust, kes hingena ringi rändas. Sel perioodil algas sotsiaalne kihistumine. Kujunes välja varnasüsteemi esimesed tavad, mis jaotas inimesed hierarhiliselt vaimulikeks (braahmanid), sõdalasteks (kšatrijad; ka sõdalasvalitsejad), kaupmeesteks (vaišjad: talupojad, kaupmehed, käsitöölised) ja (šuudrad: teenijad, orjad). See eraldas põlisrahvad üksteisest.

Linnastumine

6. sajandil eKr loodi uus suur kuningriik Mahajanapadas. Linnastumine soodustas kaubandustegevust ning kergendas reisimist. Anga – Ida-India üks kuningriike, mis moodustas veeda kultuuri idapiiri. Lõunas oli oma kuningriik Vatsa, pealinnaks Kausambi. Narmada jõgi ja osa Lääne-Deccani moodustasid lõunapiiri. Vastloodud riigid võitlesid nüüdsest ülemvõimu pärast ja asusid looma oma impeeriume.

Veedade kultuur oli teinud suuri muudatusi oma keeles, kultuuris kui ka poliitikas. 6. sajandil eKr algasid suuremad välismõjutused ning 3. sajandil hakkasid põhjapoolseid kuningriike juhtima indokreeklased.