Vastupanutegevus Eesti NSVs

Vastupanutegevus okupeeritud Eestis oli valitsevate võimude vastane tegevus okupeeritud Eestis. See hõlmas relvastatud vastupanu aastatel 1940-1941 ja 1944-1953 ning poliitilist ja intellektuaalset vastupanu järgnevatel aastatel.

Relvastatud vastupanutegevus

Relvastatud vastupanu osutasid metsavennad partisanisõja vormis alates Nõukogude okupatsiooni esimestest nädalatest. Relvastatud võitlus muutus laialdaseks 1941. aasta Suvesõjas, mil metsavendade arv jõudis 10 000 lähedale. Metsavennad tegid koostööd nii eestlastest koosnenud Soome luuregrupiga Erna kui ka lähenevate Saksa vägedega.

1943. aastal organiseeriti Soome poolt eestlastest koosnenud raadioluuregrupp Haukka, mis saadeti Saksa okupatsiooni all olnud Eestisse. Grupi eesmärk oli koguda soomlastele teavet Saksa vägede tegevuse kohta Eestis. Ühtlasi pidid nad sidet pidama Eesti Vabariigi Rahvuskomiteega ning koguma andmeid Eesti poole teel olnud Punaarmee üksuste kohta. Haukka mehed pidasid sidet Eesti vastupanuliikumisega ja vandusid 1944. aasta septembris truudust Otto Tiefi valitsusele.

1944. aastal püüdis kontradmiral Johan Pitka koondada saksa üksustesse kuulunud eestlasi ja metsavendi Otto Tiefi valitsusele alluvasse relvaüksusesse, mis osutas pärast sakslaste taganemist 22.–23. septembril vastupanu Tallinnas ja Keilas, Keila lahingus.

Suur osa metsa varjunutest siiski otseselt Nõukogude võimu vastu ei sõdinud, vaid püüdis end lihtsalt okupatsioonivõimu eest varjata. Aktiivseid metsavendi oli ilmselt alla 10 000. Nende tegevuses eristub mitu perioodi, mis on ühtlasi seotud Nõukogude repressiivorganite tegevusega. Kõige aktiivsemalt tegutseti Teise maailmasõja lõppedes, kui loodeti uue sõja puhkemist lääneliitlaste Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia ning Nõukogude Liidu vahel.

4. septembril 1945 võttis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ja Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee vastu määruse, Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ja Eestimaa K(b)P Keskkomitee 14. detsembri 1944. aasta määruse nr 380 "Saksa okupantide poolt äravõetud maa tagasiandmise kohta Eesti NSV talupoegadele" punkt 1 "a" ja "b" täiendamise kohta, millega täiendati Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ja Eestimaa K(b)P Keskkomitee 14. detsembri 1944 määruse p. 1 "a" ja kinnitati see järgmises redaktsioonis: „läbi viima kõigi hoonete ja ehitiste, põllutöömasinate, kogu kariloomade ja vara arvelevõtmine ning võõrandamine majapidamistelt, mis kuulusid saksa kolonistidele ja koos saksa okupantidega ära jooksnud kodumaa-reetjatele, kui kä nendelt majapidamistelt, kus perekonnapea või mõni perekonnaliige on bandiit ning peab võitlust nõukogude võimu vastu ja perekond peab sidet ning abistab oma sugulasi nende kuritegevuses nõukogude võimu vastu.“ ja täiendati sama määruse p. 1 "b" järgmiste sõnadega: „läbi viima osa maa, ehitiste, kariloomade, põllumajandussaaduste, kõigi hobuste ja põllutöömasinate võõrandamine majapidamistelt, kus perekonnaliikmed on bandiitide aktiivseteks abistajateks (varjavad neid, annavad neile ainelist abi jne.), jättes seesugustele majapidamistele 5—7 ha maad, ühe lehma, ühe sea, ühe lamba ja lihtsa põllumajandusliku inventari."

1945. aasta novembris arreteerisid ENSV RJRK organid 365 inimest. 1946. aasta 9. jaanuari Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi banditismivastase võitluse osakonna aruande kohaselt Eesti NSV RJRK organid arreteerisid 1945. aasta detsembris 135 inimest, ENSV RJRK uurimisosakond arreteeris 1945. aasta detsembris juurdlusmaterjalide alusel 8 inimest ja üldse on pärast Eesti NSV vabastamist Saksa röövvallutajatest oli vabariigis arreteeritud 11 407 inimest. Arreteeritute hulgas olid: a) vastase luure- ja vastuluureorganite agente ja residente 380 inimest; b) vastase luure-ja vastuluureorganite ametlikke kaastöölisi 371 inimest; c) sõjalis-fašistlike organisatsioonide liikmeid 1383 inimest; d) reetureid, kodumaa reetjaid, sakslaste sabarakke 7455 inimest; e) bandede liikmeid ja bandiitide käsilasi 1325 inimest; f) muud nõukogudevastast elementi 493 inimest. 1945. a. detsembris on avastatud: a) välisluurete agente 4 inimest; b) Saksa okupantide käsilasi 8 inimest. Avastatuist on arreteeritud: a) välisluurete agente 2 inimest; b) Saksa okupantide käsilasi - inimest. Avastatuist on võetud agentuurtöötlusele: a) välisluurete agente 2 inimest; b) Saksa okupantide käsilasi 8 inimest.

Eestis oli vastupanuliikumine siiski vähem organiseeritud kui Lätis ja Leedus, siin puudusid nii üleriigiline kui ka maakondlikud vastupanuliikumise juhtimiskeskused, kuigi mõned katsed neid luua siiski olid. Nii püüdis üleriigiliseks juhtimiskeskuseks saada Relvastatud Võitluse Liit (RVL) ja maakondlike juhtimiskeskuste loomise katsetest on teada 10. Roheline Partisanide Pataljon Võrumaal.

 Pikemalt artiklites Metsavendlus Eestis ja Metsavendlus Baltimaades

1949. aasta märtsiküüditamise ja sundkollektiviseerimisega hävitati metsavendade toetusbaas maal. Metsavendade tegevus hakkas seetõttu paratamatult hääbuma. Paljud legaliseerusid või langesid haarangutes võimude kätte. 1953. aasta oli viimane, mil võimud korraldasid suurema aktsiooni metsavendade vastu. Selle tagajärjel metsavendlus kui aktiivse vastupanu osutamise vorm sisuliselt kadus. 1955. aastal anti nõukogudevastastele relvavõitlejatele viimane amnestia, mille järel tulid paljud metsast välja. Metsavendade sõjaline vastupanu rauges 1950. aastatel. Metsavendade organisatsioonidest oli olulisim Relvastatud Võitluse Liit, mis tegutses kõigis maakondades aastatel 1945–1949 ja Pärnumaal 1949–1952.

Aastatel 1944–1959 moodustus palju isamaalise kasvatuse saanud aateliste Eesti noorte ja kooliõpilaste organisatsioone, mille liikmed võtsid aktiivsest vastupanust osa relvade kogumise, lendlehtede levitamise või Nõukogude monumentide õhkimise teel (6. novembril 1949 lasti õhku Punaarmee monument Tartus Raadil). Metsavendade järgi kutsusid nad endid linnavendadeks. Mitmed organisatsioonid kasutasid nime SMV (Sini-Must-Valge).

 Pikemalt artiklis Koolinoorte vastupanuorganisatsioonid

Poliitiline vastupanu

Nõukogude okupatsioonivõimu taaskehtestamisega Eestis Teise maailmasõja lõpus oli Eesti lipp rahvuslipuna ja rahvusvärvid sini-must-valge värvikombinatsioonina mitteametlikult keelatud. Eesti lipu heiskajaid karistati enamasti "eriti jõhkra ja küünilise huligaansuse" eest ning paigutati poliitvangilaagritesse, mõnel juhul saadeti ka psühhiaatrilisele sundravile. Sellest hoolimata ning vastupanu näitamiseks heisati Eesti lippu sageli Eesti Vabariigi aastapäevadel jm puhkudel.

Aastatel 1972 - 1975 tegutses Eesti Demokraatlik Liikumine ja Eesti Rahvusrinne. 1972 saadeti ÜRO Peaassambleele ja ÜRO peasekretärile märgukiri, kus paluti ÜRO abi Eesti omariikluse taastamiseks. Märgukirja teksti koostas Tunne Kelam ning ÜRO-sse jõudis see 1974. aastal.

1976. aastal saatsid kakskümmend Eesti usklikku kirja Soome Vabariigi presidendile ja Eduskunna liikmetele. Protesteeriti kavandatava seaduseelnõu vastu, mille tagajärjel muutuks piibli ja muu vaimuliku kirjanduse toimetamine Soomest Nõukogude Liitu ebaseaduslikuks.

1976. aasta 21. oktoobril saadeti Eesti demokraatide poolt kiri USA Kongressile ja mitmetele rahvusvahelistele organisatsioonidele, milles avalikustati okupatsioonivõimude repressioone ja paluti abi.

1977. aasta mais saatsid 18 Eesti loodusteadlast märgukirja kolleegidele Rootsis, Soomes, Taanis ja Lääne-Saksamaal, milles avalikustati okupatsioonivõimude tegevust Eesti looduskeskkonna ja Läänemere piirkonna kahjustamisel.

23. augustil 1979 pöördusid 45 Eesti, Läti ja Leedu kodanikku märgukirjaga (Balti apell) ÜRO peasekretäri ning NSV Liidu, Saksamaa LV, Saksa DV ja Atlandi hartale alla kirjutanud riikide valitsuste poole nõudmisega avalikustada Molotovi-Ribbentropi pakt koos selle salaprotokollidega, kuulutada pakt kehtetuks allakirjutamise hetkest peale ning taastada Balti riikide iseseisvus. See Balti apelli nime all tuntuks saanud märgukiri avaldati välisajakirjanduses ning levis laialdaselt omakirjastuslikul teel. Eesti poolt kirjutasid märgukirjale alla Mart Niklus, Endel Ratas, Enn Tarto ja Erik Udam.

1980. aasta 22. septembril puhkesid Tallinnas koolinoorte rahutused, millega protestiti nõukogude võimu ja eriti selle hariduspoliitika vastu. Ligikaudu 500 õpilast läks rongkäigus Dünamo staadionilt kesklinna, kus nad laiali aeti. Sellele järgnes 40 haritlase avalik kiri, milles nõuti venestamispoliitika lõpetamist.

Eesti ajaloo teadvustamise nimel asutatud muinsuskaitseklubidest (Tõru 1974, Vare 1981) kujunes 1986.–1987. aastal laiemale avalikkusele avatud ning ka poliitilist tegevust arendav muinsuskaitseseltside võrgustik, mis koondus 1987. aastal Eesti Muinsuskaitse Seltsiks.

Seoses plaanidega rajada Pandivere kõrgustikule fosforiidikaevandused algas 1987. aastal üldrahvalik kampaania, tuntud kui fosforiidisõda, Eesti keskkonna säästmiseks maardlate kasutuselevõtu vastu, mille käigus muutusid aina tooniandvamateks poliitilised nõudmised.

1987. aastal moodustatud MRP-AEG (Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Komitee), mis koosnes peamiselt dissidentidest, korraldas 23. augustil 1987 Tallinnas Hirvepargis esimese rahva omaalgatusliku poliitilise meeleavalduse okupeeritud Eestis, tuntud kui Hirvepargi miiting, millel nõuti avalikult Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamist ning tagajärgede likvideerimist. Rahva eestvedajateks olid MRP-AEG liikmed Tiit Madisson, Heiki Ahonen, Lagle Parek, Eve Pärnaste ja Erik Udam. Hirvepargis ei nõutud veel otseselt iseseisvust ja Eesti Vabariigi taastamist, ent korraldajad tabasid okupatsioonivõimu kõige õrnemat kohta – Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamine tähendas ajaloolise vale ja Nõukogude võimu ebalegitiimsuse paljastamist.

MRP-AEG põhjal moodustati 21. juunil 1988 Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), millest sai esimene opositsioonierakond terves Nõukogude Liidus. 1.-2. oktoobril samal aastal peeti Tallinnas teise opositsioonilise poliitilise liikumise Rahvarinde Perestroika Toetuseks asutamiskongress.

1989. aastal moodustati liikumine Genf 49, mis propageeris Eesti elanike keeldumist ajateenistusest Eestit okupeeriva riigi NSV Liidu relvajõududes. Liikumisega läks kaasa umbes 8000 ajateenistuskohuslast.

24. veebruaril 1989 esitasid Eesti Muinsuskaitse Seltsi, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Eesti Kristliku Liidu esindajad rahvakoosolekutel üleskutse Eesti kodanike komiteede asutamiseks, Eesti kodanike registreerimiseks ja Eesti Kongressi ettevalmistamiseks eesmärgiga Eesti Vabariigi taastamine õigusliku järjepidevuse alusel. Esimene Eesti kodanike komitee asutati 21. märtsil 1989 Kadrinas, maakonnalinnadest jõuti esimese Eesti kodanike komitee asutamiseni 10. aprillil 1989 Kuressaares. Esimene maakonnakomitee moodustati 12. mail 1989 Virumaal. Massiline kodanike registreerimine algas siiski alles varasuvel ning sai hoo sisse südasuvel. Eesti kodanike komiteede tegevus päädis Eesti Kongressi valimistega 24. veebruaril 1990 ja Eesti Kongressi kokkukutsumisega 11. märtsil 1990. Tegemist oli rahvaalgatuse korras loodud ja mittelegitiimsele Nõukogude võimule vastanduva revolutsioonilise esindusorganiga.

23. augustil 1989 korraldati Eestis, Lätis ja Leedus ühine poliitiline massimeeleavaldus, tuntud kui Balti kett, mille eesmärgiks oli demonstreerida maailmale Baltimaade vabadustahet ja juhtida tähelepanu NSV Liidu ja Saksamaa vahel poole sajandi eest sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktile, mille salaprotokollid viisid Baltimaade okupeerimise ja annekteerimiseni NSV Liidu poolt. Meeleavaldusest võttis osa ligikaudu 2 miljonit inimest ehk umbes 25% Eesti, Läti ja Leedu tolleaegsest elanikkonnast. Baltimaade rahvad rivistusid üle 600 km pikkuseks Tallinna, Riiat ja Vilniust ühendanud katkematuks inimahelaks.

Kaitseliidu taastamisega 1990. aastal valmistuti ka võimalikuks sõjaliseks vastupanuks.

Repressioonid

• Eesti NSV Ülemkohus mõistis 13. märtsil 1957 vangi Vene NFSV KrK § 58-10 ja § 58-11 alusel: Jaan Isotamme, Voldemar Kohvi, Enn Tarto, Jüri Rebase, Lembit Soosaare, Jüri Lõhmuse, Tõnis Raudseppe, Enn Kaupo Laanearu;
• Peeter Bötker, Peeter Bötker tahab tõekomisjoni
• Sergei Soldatov, August Mölder (1910-1980), Alfred Kirotosk, Ants Sihver, Ülo Aidla, Teodor Reinhold, Leo Must, Karl Andresoon, Kaarel Kõrboja, Voldemar Unt
• Hillar Mardo
• Endel Roose, sünd 1929, vahistatud 10. detsembril 1981, süüdi mõistetud ENSV KrK § 194-1 alusel, vabaduskaotus 1 aasta, karistuste kandmise kohta PTK
• Valdo Paddar, (sünd. Elmo Ant, 13.05.1962) arreteeriti 1984. aasta 30. juuni ööl Rannal, Jõgeva Rajooni noorte suvepäevadel, kus ta diskorina pikema ajavahemiku (20–40 minutit) vältel kutsus noori üles taastama Eesti Vabariiki ja luges ette ka väliseestlaste läkituse kodueesti noortele. Lisatud on ka Eesti Riigikohtus uuesti läbi arutatud (kohtuvigade paranduse taotluse alusel) ja otsustatud otsus. Jõgeva Rajooni kohus karistas teo eest 4-aastase vabaduse kaotusega tugevdatud režiimiga laagertüüpi vanglas.

Intellektuaalne vastupanu

Intellektuaalne vastupanu avaldus peamiselt inimeste omavahelises suhtlemises. Naeruvääristati ja alandati võimude tegevust, julgustati olema sellest üle ning jääma ausaks enda ja teiste suhtes. Laialdaselt räägiti poliitilisi anekdoote, lauldi rahvuslikke laule, kuulati "Ameerika Hääle", BBC ja teiste välisraadiote saateid, tähistati jõulusid, Eesti Vabariigi aastapäeva jne. Kitsamates ja usaldusväärsemates seltskondades räägiti Eesti ajaloost, Vabadussõjast, küüditamistest jmt.

Paljundati ja levitati vajalikku ja huvipakkuvat kirjandust, trükkides seda enamasti kirjutusmasinatel, kasutades paljundamiseks kopeerpaberit. Sel viisil ilmusid uuesti paljud varem iseseisvas Eestis ilmunud raamatud või nende kokkuvõtted, aga ka suur osa mujal maailmas ilmunud lugemisväärsest kirjandusest, mis oli tõlgitud eesti keelde ja liikus käest kätte.

1960. aastate teisel poolel kujunesid välja uued suunad ja huvid luules. Paljud autorid ei pääsenud või ei tahtnudki pääseda nõukogude ametlikesse väljaannetesse. Koostati ja trükiti ümber nende teoseid ja lasti need tuttavate hulgas ringlema, kus neid edasi paljundati ja levitati.

 Pikemalt artiklis Omakirjastuslik tegevus Eestis

Intellektuaalses vastupanus oli oluline tähtsus ka mitmetel vaimsetel ja religioossetel liikumistel, mis samuti olid võimude poolt keelatud, jälitatud ja represseeritud. Nende hulka kuulusid mitmed kristlikud sektid ja kogudused, aga ka budismist, hinduismist ja muudest idamaistest traditsioonidest pärinevad praktikad ja tegevused, nagu jooga, mediteerimine jpm.

Oluline osa intellektuaalses vastupanus oli ka läänemaailma moetrendidel, muusikal, kujutaval kunstil ja teatril, millega püüti kursis olla ning mida võimude vastuseisust hoolimata jäljendati, kuulati, loeti ja arendati ka ise. Vastupanu või protesti väljenduseks võis olla juba kellegi soeng või rõivastus. Aktiivselt vahendati muusika-uudiseid laiast maailmast. Vähesed siia jõudnud heliplaadid käisid käest kätte. Neid lindistati ümber ja levitati poolsalajastel kogunemistel. Niisamuti püüti olla kursis kaasaegse kunsti ja teatrieluga.

Välislingid

• Endiste Õpilasvabadusvõitlejate Liit
• Kalle Klandorf: Eesti Kongressi loomise juures oli arvestatav hulk KGB agente, Delfi, 13. märts 2010
• Jaak Pihlau, Eestlaste põgenemised Läände: ärahüppajad I, Tuna, 2003 nr 1
• Jaak Pihlau, Eestlaste põgenemised Läände: Ärahüppajad III, Tuna, 2003 nr 3