Mine sisu juurde

Uwe Barschel

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Uwe Ulrich Barschel)
Uwe Barschel (1987)

Uwe Ulrich Barschel (13. mai 1944 Glienicke/Nordbahn, Gau Mark Brandenburg, Kolmas riik – 11. oktoober 1987 Genf, Šveits) oli saksa poliitik, Schleswig-Holsteini liidumaa peaminister (CDU) 4. oktoobrist 1982 kuni 2. oktoobrini 1987.

Ta sai surma eel kurikuulsaks poliitskandaali tõttu, mida kutsuti Waterkantgate'iks.

Perekond ja haridus

[muuda | muuda lähteteksti]

Barscheli isa Heinrich (1908–1945) oli Quedlinburgist pärit matemaatik ja oli töötanud Lõuna-Ameerikas koduõpetajana, hiljem Berliini tööhõiveametis; ema Marie-Elisabeth (1913-2007), neiupõlvenimega Inter oli pärit Adolphiumist Preisimaa Pommeri provintsis (täna Sulechówko Poolas). Barscheli isa hukkus arvatavasti aprillis 1945 Berliini lahingu ajal, ema ja kolm poega põgenesid läände. Barschel kasvas üles Schleswig Holsteinis Herzogtum Lauenburgi kreisis Börnsenis emapoolsete vanavanemate juures.[1]

Barschel õppis Geesthachti linnagümnaasiumis (täna Otto Hahni-nimeline). Tema õpetajad kirjeldasid teda vaikse ja tõsisena, kaasõpilased aga väga ambitsioonikana. Barscheli ajalooõpetaja Heinrich Kock, kes oli endine NSDAP liige ja 1958–1962 ka 4. Schleswig Holsteini maapäeva liige (CDU), kutsus 1963. aastal kooli abiturientidele kõnelema endise Flensburgi valitsuse riigipea, suuradmiral Karl Dönitzi, kes oli ka Nürnbergi protsessil süüdimõistetud ja karistatud sõjakurjategija. Dönitz pidas kõne teemal "30. jaanuar 1933 ja selle tagajärjed". See tekitas suure skandaali, millest kirjutati ajalehtedes Die Zeit, Der Spiegel ja Le Monde, mispeale koolidirektor Georg Rühsen sooritas enesetapu.[2]

Pärast gümnaasiumi lõpetamist astus Barschel Kieli ülikooli, kus ta õppis õigusteadust, majandusteadust, poliitteadust ja pedagoogikat. 1971 kaitses ta juuradoktori kraadi ja asus tööle advokaadina. 7. juulil 1973 abiellus Barschel Freya von Bismarckiga, neil sündis neli last.[3][4]

Poliitiline karjäär

[muuda | muuda lähteteksti]

1960. aastal astus Barschel CDU noorteorganisatsiooni Junge Union liikmeks, 1962. aastal CDU-sse. 1970. aastal valiti Barschel Herzogtum Lauenburgi kreisipäeva liikmeks, kus ta teenis kuni 1974. aastani. Ta kandideeris 25. aprillil 1971 toimunud 7. Schleswig Holsteini maapäeva valimistel Lauenburg-Süd valimisringkonnas CDU kandidaadina. Saanud 51,1% esmahäältest, osutus ta valituks. Ta valiti Maapäeva tagasi ka 1975. (49,6%), 1979. (47,4%), 1983. ja 1987. aasta valimistel (47,1%). 1973–1979 oli ta Maapäevas CDU fraktsioonijuht.

1. jaanuaril 1979 nimetas Schleswig Holsteini peaminister Gerhard Stoltenberg (CDU) Barscheli rahandusministriks, Maapäeva valimiste järgselt siseministriks. 1. oktoobril 1982 sai Helmut Kohl Lääne-Saksamaa liidukantsleriks, ta nimetas Stoltenbergi oma rahandusministriks, mispeale Stoltenberg lahkus liidumaa peaministri kohalt ja Barschel vahetas ta välja. 38-aastasena on Barschel tänini noorim ühegi liidumaa peaminister. [5] 13. märtsil 1983 toimunud maapäeva valimistel kaitses CDU Barscheli juhtimisel oma absoluutenamust, saades 49% häältest ja 39 kohta 74st, mispeale valitsust jätkati.

1985. aastal algatas Barschel koos endise liidukantsler Helmut Schmidti ja muusik Justus Frantziga Schleswig Holsteini klassikalise muusika festivali (Schleswig-Holstein Musik Festival), et tuua rohkem kultuurielu ruraalsele liidumaale, millele andis oma toetuse ka dirigent Leonard Bernstein. Barschel osales ise esimesel festivalil 1986. aastal, kus ta oli Camille Saint-Saensi "Loomade karnevalis" jutustaja. 1986. aastal anti talle festivali korraldamise eest Bambi meediaauhind.[6] Lisaks loodi Barscheli ametiajal Schleswig-Holsteini Wattenmeeri rahvuspark 1. oktoobril 1985.

Lisaks poliitilisele tegevusele oli Barschel ka Hermann Ehlersi sihtasutuse juhatuse liige ja avaldas mitmeid poliitteaduslikke raamatuid, sealhulgas Landessatzung für Schleswig-Holstein (1976)[7] and Die Staatsqualität der deutschen Länder (1982).[8] Frantzi meenutuste kohaselt plaaninud Barschel pärast 1987. aasta valimisi ametiaja keskel poliitikast lahkuda ja hakata professoriks, oma surma ajaks oli peaaegu valminud tema habilitatsioonitöö.[9]

31. mail 1987, valmistudes 13. septembril toimuvateks Maapäeva valimisteks, sattus Barschel lennuõnnetusse. Köln-Bonni lennujaamast õhku tõusnud Cessna Citation I, valmistudes kella 23 ajal maanduma Lübeck-Blankensee lennujaamas, põrkas lennuki vasak tiib kokku 16 meetri kõrguse ringsuunalise raadiomajaka antennimastiga, maandumisel põrkas vastu maad ja süttis. Tekkinud tulekahjus hukkusid lennuki mõlemad piloodid, Barscheli ihukaitsja suri mõne päeva pärast haiglas; Barschel jäi ainsana ellu.[10]

Barschel tegi vägagi räpast valimiskampaaniat, CDU valimisplakatitel nimetati SPD peaministrikandidaat Björn Engholmi opportunistiks, kes "tahtis palgata kommuniste ja neonatse õpetajateks ja politseinikeks" ja "lubada aborte kuni sünnini".[11] Lisaks väitis CDU kampaaniaajaleht, et SPD ja rohelised tahtsid "karistamatut seksi lastega".[12] Lisaks palkas ta valimiskampaaniat tegema Axel Springeri ajakirjanik Reiner Pfefferi, kes toimis väga sündsusetult:

  • ta avaldas anonüümse kaebuse, milles süüdistas Engholmi maksupettuses. Engholmi vastu ei algatatud kriminaalasja;
  • ta laskis Engholmi järgida detektiividel, et loota leida detaile Engholmi eraelu kohta, mida kasutada ära valimistel;
  • ta helistas Engholmile koju, kehastades doktor Wagnerit ja väites, et tal on konfidentsiaalselt informatsiooni, et Engholmil võib olla AIDS;
  • ta võltsis Schleswig-Holsteini roheliste pressiväljaannet, milles süüdistanud partei Engholmi ristimist taktituks.

Waterkantgate

[muuda | muuda lähteteksti]

7. septembril, kuus päeva enne valimisi, avaldas ajaleht Der Spiegel artikli "Waterkantgate" - vihjates Richard Nixoni 1972.–1974. aasta poliitskandaalile, lisaks on "Waterkant" alamsaksa keeles "veepiir/veeserv", milles kirjeldati mitmeid CDU räpaseid valimistaktikaid. SPD pressiesindaja Klaus Nilius väitis, et maksupettuse teade võis pärineda kas Kielist liidumaa või Bonnist föderaalsest rahandusministrist, mille juhiks oli föderaalne rahandusminister Gerhard Stoltenberg, Barscheli eellane liidumaa peaministrikohal.[13] 9. septembril avaldas Pfeiffer nimekirja oma tegevustest notari ees vandetunnistuses, millest Spiegel sai teada.

Valimiste tulemuseks oli patiseis: SPD tuli esimeseks 45,23% häältega, saades 36 kohta; CDU sai 42,61% hääli ja 33 kohta, FDP sai 5,23% häältega 4 kohta ja Taani vähemust esindav SSW 1 koha. Seega polnud enamust ei vasakpoolsetel (SPD ja SSW) ega parempoolsetel (CDU ja FDP) parteidel, enamus olnuks vaid kolmel koalitsioonil: SPD-CDU (69 kohta), SPD-FDP (40 kohta) või CDU-FDP-SSW (38 kohta). Lahendamata skandaali tõttu alandati CDU-FDP koalitsioonikõnelused uurimiskõnelusteks. FDP teatas, et nad peavad kõnelusi CDU, mitte Barscheliga. SPD ja SSW keeldusid Barscheli manipulatsioonide tõttu CDU-ga koalitsiooni moodustamast.

Päev pärast valimisi ilmunud Spiegeli uue numbri (14. september 1987) esiküljel kujutati Barschelit pealkirjaga "Waterkantgate – Uwe Barschels schmutzige Tricks" ( "Waterkantgate - Uwe Barscheli räpased trikid"). Kaanel tsiteeriti Pfeifferi väiteid, lisaks ka seda, et Barschel oli nende osaliselt kriminaalsete tegevuste algatajaks ja et ta oli Pfeifferil käskinud paigaldada Barscheli telefoni pealtkuulamisseade ning süüdistada selles SPD-d.[14] Toona ilmus Spiegel esmaspäeviti, kuid osad artikli jututeemadest olid teadlikuks saanud juba päev enne valimisi laupäeval, mispeale CDU süüdistas Spiegelit valimiste manipuleerimise kavatsuses. Ka Der Spiegeli rolli uuriti põhjalikult, näiteks ajaleht Die Zeit oli nõustunud Pfeifferi versiooniga ja ei teinud omapoolset uurimist.

Partei survel astus Barschel pärast viit ametiaastat 2. oktoobril 1987 peaministri kohalt tagasi, ajutiseks peaministriks sai tema endine asepeaminister Henning Schwarz. Kuna uut peaministrit ei suudetud valida, jäi Schwarz ametisse kohusetäitjana kuni uute valimiste korraldamiseni.

SPD parlamendiliikme Klaus Klingneri juhtimisel moodustas Schleswig Holsteini maapäev uurimiskomisjoni, mitmed tunnistajad süüdistasid Barschelit tugevalt, komisjoni koosolekutel ja ajakirjanduses leiti tema vastu täiendavaid süüdistavaid materjale. Barschelil kästi ilmuda 12. oktoobril 1987 komisjoni ette tunnistama.[15][16]

6. oktoobril läks Barschel koos abikaasa Freyaga Gran Canariale. 8. oktoobril tahtis Barschel broneerida lennupiletit Zürichisse, väites, et pidi seal kellegiga kohtuma.[17] Kuna lend oli täis, broneeris ta koha lennule Genfi (Iberia 554), kuhu ta jõudis 10. oktoobri pärastlõunal ja ka edasilennud 11. oktoobriks (Lufthansa 1855 Genf-Frankfurt ja Lufthansa 26 Frankfurt-Hamburg).[18] Barscheli lesk Freya väitis 17. augustil 2007 Die Weltile antud intervjuus, et Barschel pidi seal kohtuma Roloffi-nimelise informaatoriga, kellel pidavat olema tõendusmatejalid Barscheli süütuse kohta.[4][19]

Surm

[muuda | muuda lähteteksti]

11. oktoobril 1987, päev enne seda, kui ta oleks pidanud tunnistama Schleswig-Holsteini maapäeva uurimiskomisjoni ees, leidis Sterni reporter Sebastian Knauer koos fotograaf Hanns-Jörg Andersiga kella 12:43 ajal Genfi Beau Rivage hotelli toa number 317 vannist 43-aastase Uwe Barscheli täies riietuses surnukeha.[20][21][22] Ametliku versiooni kohaselt oli ta teinud enesetapu.[23] Lahkamisel leiti Barscheli kehast kokku kaheksa ravimi jääke: tsüklobarbitaali, püritüüldiooni (Persedon), difenhüdramiini, perasiini ja diasepaami (Valium).[24] Barschel oli juba 1980. aastast pruukinud lorasepaami Tavor (10 mg/päev).[25][26] Surma asjaolud on endiselt uurimisel. Barschel maeti tema kodulinna Möllni kalmistule.

Vaidlus jätkub endiselt, kas Barschel tegi enesetapu või mõrvati. Endine Mossadi agent Victor Ostrovsky väitis, et Barschel mõrvati tema vastuseisu tõttu operatsioonile Hannibal Iraani-Iraagi sõjas.[27][28] Lisaks spekuleeriti, et Barscheli surma võis korraldada Saksa DV julgeolekuteenistus Stasi.[29]

8. mail 1988 korraldati ennetähtaegsed Maapäeva valimised, kus SPD saavutas absoluutenamuse ja Engholm sai uueks peaministriks.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Mueller, Michael; Lambrecht, Rudolf; Müller, Leo (2007). Der Fall Barschel. Ein tödliches Doppelspiel (saksa). Berliin: Propyläen Verlag. Lk 57. ISBN 9783549073254.
  2. ↑ DIE DÖNITZ-AFFÄRE: Der Großadmiral und die kleine Stadt Geesthachti Otto Hahni gümnaasiumi 13a klassi (2010/11) esitus Saksamaa liidupresidendi korraldatud ajaloovõistlusel "Sensatsioon, pahameel, pahameel: skandaalid" ("Aufsehen, Empörung, Ärgernis: Skandale")
  3. ↑ "Barschel, Uwe - Deutsche Biographie". www.deutsche-biographie.de (saksa). Vaadatud 4. veebruaril 2025.
  4. ↑ 4,0 4,1 "Fall Barschel: Warum seine Witwe an einen Mord glaubt - WELT". DIE WELT (saksa). Vaadatud 4. veebruaril 2025.
  5. ↑ "Zusammensetzung der Landesregierungen Schleswig-Holsteins seit 1946" (PDF) (saksa).
  6. ↑ Kolster, Beatrice (1988). Sinfonien in Herrenhäusern und Scheunen. Das Schleswig-Holstein Musik Festival (saksa). Hamburg: Rasch und Röhring Verlag. Lk 128-138. ISBN 9783891361979.
  7. ↑ Barschel, Uwe; Gebel, Volkram (1976). Landessatzung für Schleswig-Holstein: Kommentar (saksa). Karl Wachholtz Vertrag. ISBN 9783529061585. OCLC 3378712.
  8. ↑ Barschel, Uwe (1982). Die Staatsqualität der deutschen Länder. Ein Beitrag zur Theorie und Praxis des Föderalismus in der Bundesrepublik Deutschland (saksa). Heidelberg: Deckers Verlag. ISBN 9783768567817.
  9. ↑ "Bis heute ein Staatsgeheimnis: Der Barschel-Mord". web.archive.org. 6. oktoober 2006. Vaadatud 4. veebruaril 2025.
  10. ↑ "31. Mai 1987 - Uwe Barschel überlebt einen Flugzeugabsturz". www1.wdr.de (saksa). 31. mai 2012. Vaadatud 4. veebruaril 2025.
  11. ↑ Leicht, Robert (12. veebruar 1988). "Mist und Saat". Die Zeit (saksa). ISSN 0044-2070. Vaadatud 4. veebruaril 2025.
  12. ↑ Bölsche, Jochen (1987). Waterkantgate – die Kieler Affäre. Eine SPIEGEL-Dokumentation (saksa). Göttingen. Lk 12. ISBN 3-88243-086-9.
  13. ↑ "»Waterkantgate": Spitzel gegen den Spitzenmann". Der Spiegel (saksa). 6. september 1987. ISSN 2195-1349. Vaadatud 4. veebruaril 2025.
  14. ↑ "Waterkantgate: »Beschaffen Sie mir eine Wanze«". Der Spiegel (saksa). 13. september 1987. ISSN 2195-1349. Vaadatud 4. veebruaril 2025.
  15. ↑ "»Komplott und Schmutzkampagne«". Der Spiegel (saksa). 24. jaanuar 1988. ISSN 2195-1349. Vaadatud 4. veebruaril 2025.
  16. ↑ Hazak, Gabriel (11. veebruar 1988). "Komisjon tegi otsuse". Rahva Hääl. Lk 3.
  17. ↑ Rex, Erhard (16. oktoober 2007). "DER TOD DES EHEMALIGEN MINISTERPRÄSIDENTEN DES LANDES SCHLESWIG-HOLSTEIN, DR. UWE BARSCHEL, am 11. Oktober 1987 in Genf Mord oder Selbstmord?" (PDF). Schleswig-Holsteini liidumaa peaprokuratuur (saksa).
  18. ↑ "Wayback Machine". magazin.spiegel.de. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. juuni 2022. Vaadatud 4. veebruaril 2025.
  19. ↑ Oksaar, Arved (23. september 1988). "Usk poliitikutesse kõigub Lääne-Saksamaal". Eesti Päevaleht = Estniska Dagbladet. Lk 4.
  20. ↑ Schwarzenbach, Robin (8. oktoober 2017). "Der Tote in der Badewanne: Uwe Barschel starb vor 30 Jahren". Neue Zürcher Zeitung (Šveitsi ülemsaksa). ISSN 0376-6829. Vaadatud 4. veebruaril 2025.
  21. ↑ "»Ich habe daran zu knapsen«". Der Spiegel (saksa). 18. oktoober 1987. ISSN 2195-1349. Vaadatud 4. veebruaril 2025.
  22. ↑ "Spur nach Israel: Uwe Barschel, der Tote in Zimmer 317 - WELT". DIE WELT (saksa). Vaadatud 4. veebruaril 2025.
  23. ↑ "Wir veröffentlichen BKA-Vermerk zu Todesumständen von Uwe Barschel". FragDenStaat (saksa). 27. august 2018. Vaadatud 4. veebruaril 2025.
  24. ↑ "bka-barschel-vermerk.pdf". FragDenStaat (saksa). Vaadatud 4. veebruaril 2025.
  25. ↑ "»Tavor entzieht der Angst den Boden«". Der Spiegel (saksa). 13. detsember 1987. ISSN 2195-1349. Vaadatud 4. veebruaril 2025.
  26. ↑ "Uwe Barschel: Deal mit Todesfolge - Politik - stern.de". www.stern.de (saksa). Originaali arhiivikoopia seisuga 1. aprill 2008. Vaadatud 4. veebruaril 2025.
  27. ↑ NDR. "Der mysteriöse Tod Uwe Barschels". www.ndr.de (saksa). Vaadatud 4. veebruaril 2025.
  28. ↑ "Spur nach Israel: Uwe Barschel, der Tote in Zimmer 317 - WELT". DIE WELT (saksa). Vaadatud 4. veebruaril 2025.
  29. ↑ "RÜCKSPIEGEL: Der SPIEGEL berichtete... - DER SPIEGEL 42/1991". Der Spiegel (saksa). Originaali arhiivikoopia seisuga 25. september 2020. Vaadatud 4. veebruaril 2025.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Uwe_Barschel&oldid=6812765"