Mine sisu juurde

Svjatlana Tsihhanovskaja

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Svetlana Tsihhanovskaja)
Svjatlana Tsihhanovskaja
Svjatlana Tsihhanovskaja
Svjatlana Tsihhanovskaja (juuli 2020)
Isikuandmed
Sünninimi Святла́на Гео́ргіеўна Піліпчук
Sünniaeg 11. september 1982 (42-aastane)
Mikaševičy, Valgevene NSV, Nõukogude Liit
Rahvus valgevenelane
Erakond sõltumatu (2020–)
Abikaasa Sjargei Tsihhanovski (2004–)
Lapsed 2
Alma mater Mazyri pedagoogiline ülikool
Tegevusala õpetaja, sünkroontõlk, poliitik

Svjatlana Georgijevna Tsihhanovskaja (valgevene keeles Святлана Георгіеўна Ціханоўская, vene keelest (Светлана Тихановская) lähtuvas eesti transkiptsioonis Svetlana Tihhanovskaja;[1] sündinud 11. septembril 1982 Mikaševitšõs) on Valgevene poliitik, filoloog ja tõlkija. Valgevene 2020. aasta valimiste järel pagendasid Valgevene võimud Tsihhanovskaja Vilniusse, kus ta kuulutas välja Valgevene üleminekuvalitsuse, mida ta jätkuvalt Vilniuses juhib. Tsihhanovskajat loetakse Valgevene demokraatlikku opositsiooni ühendavaks juhiks.

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Sviatłana Tsihhanovskaja on sündinud 11. septembril 1982 Mikaševitšõs autojuhi Georgi ja koka Valentina Piliptšuki tütrena. Tsihhanovskaja on lõpetanud Mikaševitšõ 2. Keskkooli (kuldmedaliga) ja Ivan Šamjakini nimelise Mazõri Pedagoogilise Ülikooli, kus õppis süvendatult saksa ja inglise keelt ning sai õpetajakutse.

Ülikoolis Mazõris õppides tutvus ta Sergei Tsihhanovskiga, kellega 2004. aastal abiellus.[2] Pärast ülikooli lõpetamist 2005. aastal kolis perekond Homielli, kus Tsihhanovskaja töötas tõlgi ja sekretärina, ja 2013. aastal Minskisse.[3] 2010. aastal sündis poeg Kornei ja viis aastat hiljem tütar Agnja.[4]

Poliitiline karjäär

[muuda | muuda lähteteksti]

Valgevene režiimi suhtes kriitiline blogija Sergei Tsihhanovski esitas oma kandidatuuri Valgevene 2020. aasta presidendivalimistele, kuid ta arreteeriti 29. mail võimude poolt, süüdistatuna korrakaitsjatele vastuhakkamises. Samuti leiti Tsihhanovski juurest väidetavalt 900 000 dollarit. Varem apoliitiline olnud Tsihhanovskaja esitas oma abikaasa toetamiseks end kandideerima presidendiks, mida teised konkurendid kõrvaldanud president Łukašenka lubas, sest ei uskunud naisest siirast konkurenti. Opositsioon koondus aga Tsihhanovskaja taha: 17. juulil teatasid kahe peamise opositsioonikandidaadi esindajad ühisel pressikonverentsil Tsihhanovskaja toetamisest ja kutsusid valgevenelasi Tsihhanovskaja poolt hääletama. Mitmetel Tsihhanovskaja kandidatuuri toetavatele miitingutele kogunes pretsedenditult kümneid tuhandeid inimesi.[5] Ähvarduste tõttu saatis Tsihhanovskaja valimiskampaania ajal riigist välja Leetu oma lapsed.[3][6] Valimisvõidu puhul lubas Tsihhanovskaja kuue kuu jooksul uued valimised korraldada, väites, et 2020. aasta valimised ei ole vabad.[7]

Vahetult enne valimisi ning valimiste ajal keelasid Valgevene võimud toetusmiitingud ning vahistasid mitmed Tsihhanovskaja lähikondlased.[5][8] 9. augustil 2020 toimunud valimistel hääletas Valgevene keskvalimiskomisjoni andmetel Tsihhanovskaja poolt 10,12% hääletamas käinutest.[9] RFE/RL andmetel hääletas välismaal tema poolt 85% hääletanuist.[10] Eestis toetas Tsihhanovskajat 66,6% kohalikest valgevenelastest, mis oli madalaim kogutud toetusprotsent endiste idabloki riikide seas.[11]

Tsihhanovskaja ei tunnustanud valimistulemusi, esitas keskvalimiskomisjoni kaebuse ja nõudis president Lukašenkalt võimu üleandmist opositsioonile.[12][13] Tema meeskond pöördus ka rahvusvahelise üldsuse poole üleskutsega tunnustada Tsihhanovskaja ametliku Valgevene presidendina.[14] Samuti põhjustas valimispettus Valgevenes rahutused, kuigi Tsihhanovskaja ise meeleavaldustega ei liitunud provokatsioonide vältimiseks.[15] Sellegipoolest arreteerisid 10. augustil Valgevene võimud Tsihhanovskaja ja survestasid filmima rahule kutsuva üleskutse ning teda lahkuma Leetu.[16][17]

14. augustil teatas Tsihhanovskaja, et moodustab võimu üleminekuks rahvusliku koordinatsiooninõukogu ja 17. augustil kinnitas, et on valmis hakkama ajutiseks Valgevene presidendiks.[18][19] Suurest valimispettusest alguse saanud Valgevene massilistel meeleavaldustel kutsus Tsihhanovskaja üles valgevenelasi oma vabaduse eest võitlema, samas kinnitades, et tema järgmistel valimistel ei osaleks.[20][21]

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Kuidas kirjutada Valgevene nimesid?. Eesti Keele Instituudi keelenõuannete kogu, 21. august 2020
  2. ↑ "Учитель Тихановской: «Это она за мужем, как за декабристом пошла. Не только характер, но и любовь свою проявила»". Media-Polesye. 19.07.2020.
  3. ↑ 3,0 3,1 Кацярына Андрэева (09.06.2020). "«Пусть буду „картонным" изображением на пикете, люди все равно идут за ним». Светлана Тихановская рассказала о себе, муже и своей позиции". Белорусский партизан. Originaali arhiivikoopia seisuga 17.01.2021. Vaadatud 10.10.2022.
  4. ↑ Александр Томкович (31.07.2020). ""Потому что она, как мы все! Она - наша!"". Белорусский партизан. Originaali arhiivikoopia seisuga 26.01.2021. Vaadatud 10.10.2022.
  5. ↑ 5,0 5,1 Kaarel Kressa (04.08.2020). "Valgevene vastasrind valmistub võitlema valimisvõltsinguga, Lukašenka ilmutab väsimuse märke". EPL.
  6. ↑ Dixon, Robyn. "Belarus's Lukashenko jailed election rivals and mocked women as unfit to lead. Now one is leading the opposition". Washington Post (inglise). Vaadatud 14.8.2020.
  7. ↑ Margus Parts (24.07.2020). "Blogija abikaasast sai olude sunnil Valgevene opositsioonijuht". Postimees.
  8. ↑ "Valgevene võimud on kinni pidanud üheksa Tsihhanovskaja lähikondlast". ERR. 09.08.2020.
  9. ↑ Valgevene keskvalimiskomisjon avaldas lõplikud ametlikud tulemused. BNS. 14.08.2020.
  10. ↑ "Абноўлены вынік экзыт-полу на замежных участках: больш за 85 працэнтаў за Ціханоўскую" (valgevene). RFE/RL. 9.8.2020, 20:09. Vaadatud 17.8.2020.
  11. ↑ Heliis Raudsik (10.08.2020). "Vene infosõda Eestis töötab täistuuridel: endistest idabloki riikidest oli Eestis Tsihhanovskaja toetus kõige väiksem". EPL.
  12. ↑ Tsihhanovskaja esitas keskvalimiskomisjoni kaebuse. BNS. 12.08.2020.
  13. ↑ "Opositsioonikandidaat nõuab Lukašenkalt võimu üleandmist". Postimees. 10.08.2020.
  14. ↑ "Tsihhanovskaja meeskond kutsub üldsust teda presidendina tunnustama". Postimees. 11.01.2020.
  15. ↑ "Lukašenka peamine rivaal ei ühine meeleavaldustega". Postimees. 10.08.2020.
  16. ↑ Tsihhanovskaja sõitis Leedusse, ERR
  17. ↑ Kadri Veermäe (11.08.2020). "Leetu põgenenud Valgevene presidendikandidaadi motiivi kohta liigub ringi mitu versiooni". EPL.
  18. ↑ "Tsihhanovskaja asub moodustama võimu ülemineku nõukogu". ERR. 14.08.2020.
  19. ↑ "Opposition Candidate Says Ready to Lead Belarus" (inglise). Ameerika Hääl. 17.8.2020. Vaadatud 17.8.2020.
  20. ↑ "Tsihhanovskaja ei kavatse kandideerida uutel valimistel presidendiks". Postimees. 22.08.2020.
  21. ↑ "Tsihhanovskaja kutsus valgevenelasi streike jätkama". ERR. 21.08.2020.
  22. ↑ Belarus opposition leader Sviatlana Tsikhanouskaya awarded EU’s Sakharov Prize. euronews.com, 16. detsember 2020
  23. ↑ Välisminister tunnustas välisministeeriumi teeneteristidega mitmeid eestlasi ja välismaalasi. vm.ee, 21. jaanuar 2021
  24. ↑ Prezidentas G. Nausėda nominavo S. Cichanouskają Nobelio taikos premijai – šaltiniai. bns.lt, 30. jaanuar 2021

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Svjatlana_Tsihhanovskaja&oldid=6635537"