Jõuluvana

Itaalia lühifilm "Kuidas ahnus rikkus jõulud" (1910)

Lühifilm "Santa Claus" (1925)

Jõuluvana ehk jõulumees ehk jõulutaat on tegelaskuju uuemast jõulukombestikust, jõulukinkide tooja. Kõige sagedamini kujutatakse jõuluvana kõhuka heatahtliku vanamehena, kellel on suur valge habe ja seljas punane mantel ning kaasas kott kinkidega. Uuemas rahvusvahelises traditsioonis kujutatakse jõuluvana sageli liikumas lendava saaniga, mida veavad põhjapõdrad. Kingid poetab ta majadesse korstna kaudu. Eesti kombestikus jõuluvana (st jõuluvanaks kostümeeritud isik) tavaliselt külastab kodusid ning soovib, et talle kingi eest jõulusalmi loetaks või muul viisil esinetaks. Sõnakuulmatute jaoks võib jõuluvana vöö vahel kanda vitsakimpu.

Jõuluvana kodu öeldakse asuvat põhjanabal.^[viide?] Soome Lapi Savukoski Korvatunturil on jõuluvana kodu ja Rovaniemis on teemapark, mis on rahvusvaheliselt populaarne turismiatraktsioon. See pole ainus selletaoline, näiteks Valgevene jõuluvana elab Kamieniuki küla lähistel Białowieża laanes.

Ka öeldakse, et jõuluvanal aitavad tööd teha päkapikud. Kes omakorda käivad kuni jõuludeni salaja laste juures ja toovad öösiti sussi sisse midagi.

Jõuluvana traditsioon on saanud alguse legendidest püha Nikolause kohta; sealt ka jõuluvana Ameerikas levinud ingliskeelne nimi Santa Claus.

Püha Nikolaus elas Myra linnas Väike-Aasias. Linnas elanud ka kaupmees, kellel olnud kolm tütart. Kaupmees laostus, ega saanud tütardele kaasavara anda. Seetõttu ei saanud tüdrukuid mehele panna ja isal ei jäänud muud üle, kui leppida kokku, et tüdrukud lõbumajale müüa. Kui Nikolaus seda aga kuulis, hakkas tal tüdrukutest hale ning võttis kukru kuldrahaga ja viskas selle öö varjus läbi akna naabermajja. Naabrimees tänas jumalat ja sai tütred ausalt mehele panna. Teises legendis jutustatakse, et kord, kui Myra linnas valitses nälg, seisid sadamas viljalastis laevad. Nikolaus veenis meremehi jätma igasse laeva vaid sada külimittu vilja, ülejäänu aga vaestele jagama. Ta kinnitas, et kaalumisel puudujääki ei märgata. Meremehed tegidki nõnda ja ei kahetsenud tehtut.

Aastaid hiljem valis Myra linn Nikolause oma piiskopiks. Ka kõrge aukandjana hoolitses ta vaeste eest ja jagas lastele kingitusi, jõuluööl aga jättis kingid kotiga ukse taha trepile. Pärast surma kuulutati Nikolaus pühakuks, ning tema surmapäeva 6. detsembrit hakati tähistama nigulapäevana.

Algselt tõigi piiskopimantlisse riietatud püha Nikolaus kingitusi pigem nigulapäeva paiku. Hiljem nihkus traditsioon jõuluööle ning kingituste toojaks sai Jõululaps (Kristuslaps). 18. sajandist levis Euroopas ja Põhja-Ameerikas jõuluvana traditsioon ligikaudu tänapäevasel kujul. Ingliskeelses maailmas aitas jõuluvanatraditsiooni juurutada 1823. aastal ilmunud anonüümse autori luuletus "A Visit From St. Nicholas", mida tänapäeval tuntakse pealkirjaga "The Night Before Christmas". Saksamaal aitas jõuluvana populaarsusele kaasa Heinrich Hoffmanni 1835. aastal kirjutatud lauluke "Homme tuleb jõulumees".

19. sajandil kujunes üldiselt välja ka jõuluvana väline kuju – valge habe, punane teravatipuline tutiga müts, punane kuub valgest karusnahast krae ja kätistega. Selle põlistamisele aitasid kaasa Coca-Cola reklaamid 1930. aastatel. Kunstnikud, kelle looming on kaasa aidanud jõuluvana visuaalse kuvandi kujundamisele, olid näiteks Thomas Nast, Haddon Sundblom ja teised.

Eestis on varem jõuluvanaga analoogilist rolli täitnud jõulusokk. Nõukogude võimu ajal juurutati jõulude asemel nääride tähistamist ja kodusid külastas siis näärivana.

Venemaal teatakse jõuluvana rollis Pakasetaati (Дед Мороз).

Vaata ka

Välislingid

Mihhail Lotman. Jõuluvana, 25. detsember 2015