Sõralised

Sõralised; Fossiilide leiud: Varane eotseen – holotseen
	; Sõralised. Vaalalised ja sõralised moodustavad taksoni Cetartiodactyla
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Imetajad Mammalia;
Alamklass	Eluspoegijad Theria;
Infraklass	Pärisimetajad Eutheria;
(järguta)	Exafroplacentalia;
Ülemselts	Laurasiatheria;
Selts	Sõralised Artiodactyla; Owen, 1848
Alamjaotus
	Alamselts Mõhnjalalised Tylopoda; Artiofabula Alamselts Sealised Suina; Cetruminantia Alamselts Mäletsejalised Ruminantia; Whippomorpha Jõehobulased Hippopotamidae; Infraselts Vaalalised Cetacea; ; ; ;

Sõralised (Artiodactyla ehk Paraxonia) on klassikalises süstemaatikas üks imetajate seltsidest. Nad on peamiselt taimtoidulised maismaaloomad, kelle jäsemetel on enamasti paarisarv (kaks või neli) varbaid. Erinevalt kabjalistest kannavad nende keharaskust enam-vähem võrdselt kaks varvast (enamasti kolmas ja neljas), mitte peamiselt või täielikult kolmas (varvaste loendamisel arvestatakse ka puuduvaid varbaid).

Sõralistest on aretatud mitu kodulooma, kel on suur majanduslik ja kultuuriline tähtsus, näiteks kodusiga, kodulammas ja koduveis.

Nomenklatuur ja taksonoomia

Ladinakeelne nimi Artiodactyla tuleneb vanakreeka sõnadest artios, mis tähendab 'täit või paarisarvulist', ning daktylos, mis tähendab 'sõrme või varvast'.

Seltsi autor on Richard Owen (1848).

Süstemaatika

Sõralised kuuluvad pärisimetajate infraklassi ülemseltsi Laurasiatheria.

Klassikaliselt defineeritud sõraliste sekka ei arvata vaalalisi, kuigi DNA uuringud näitavad, et sõralised on parafüleetiline rühm, mille ühiste eellaste järglaste seas on ka vaalalised. Mõned sõraliste rühmad, eriti jõehobulased, on vaalalistega lähemad sugulased kui teiste sõralistega. Järjekindlalt fülogeneetilises süstemaatikas ühendatakse sõralised ja vaalalised seetõttu rühmaks Cetartiodactyla.

Sõralised kitsa definitsiooni järgi jaotatakse neljaks alamseltsiks:

sealised (Suina), millesse kuuluvad sugukonnad sigalased ja pekaarilased; varem arvati sellesse ka jõehobulased
jõehobulised (Cetancodonta), millesse kuulub sugukond jõehobulased; varem arvati jõehobulased sealiste alamseltsi
mõhnjalalised (Tylopoda), kelle ainus retsentne sugukond on kaamellased; vahepeal peeti mõhnjalalisi eraldi seltsiks
mäletsejalised (Ruminantia), paljude sugukondadega selts, millesse kuuluvad hirviklased, muskushirvlased, hirvlased, kaelkirjaklased, harksarviklased ja veislased

Laiema, vaalalisi hõlmava definitsiooni järgi kirjeldab sõraliste alamjaotust järgmine kladogramm:

Cetartiodactyla

Tylopoda

Artiofabula

Suina

Cetruminantia

Ruminantia

Whippomorpha

	Hippopotamidae

	Cetacea

Varem jaotati sõralised kahte alamseltsi:

mittemäletsejalised (Nonruminantia): sealised koos jõehobuslastega ja ilma mõhnjalalisteta
mäletsejalised

Kokku on maismaal elutsevate sõraliste hulgas umbes 270 liiki.

Eesti sõralised

Eestis elab pärismaisena 3 liiki sõralisi. Need on üks liik sigalasi – metssiga, ja 2 liiki hirvlasi – põder ja metskits. Lisaks neile elab Eestis veel mõnesid introdutseeritud sõralisi (punahirv, tähnikhirv, kabehirv) ning koduloomadest sõralised kodusiga, kodulammas, kodukits ja koduveis.

Kehaehitus

Sõralistel on mõned ühised tunnused eriti jäsemete ehituses, mida tänapäevastel (retsentsetel) veelise eluga tugevasti kohastunud vaalalistel ei ole. Sõraliste ühisteks tuletatud tunnusteks (sünapomorfiateks) peeti kontsluu erilist ehitust kahe ülemise liigesepinnaga (trochlea tali proximalis ja trochlea tali distalis) ning pikenenud viimast eespurihammast. Ent selle erilise kontsluu avastamine fossiilsetel vaalalistel (2001) on andnud vaidlustele süstemaatika üle uut hoogu.

Üldine kehaehitus ja karvastik

Sõralised on valdavalt keskmise suurusega kuni suured loomad, kes kulgevad neljal jalal (kvadrupeedselt).

Neil on kaks selgelt eristuvat kehaehituse tüüpi. Sealistel ja jõehobulistel on jõuline ja tüse kere, lühikesed jalad ning suur pea. Seevastu mõhnjalalistel ja mäletsejalistel on pigem sihvakas kehaehitus ning pikad, peenikesed jalad.

Sõraliste suurus varieerub oluliselt. Kõige väiksemad sõralised on kääbuskantšilid, kelle tüvepikkus on sageli ainult 45 cm ja kaal 1,5 kg. Kõige suuremad sõralised on jõehobu, kelle tüvepikkus on kuni 5 m ja kaal kuni 4,5 tonni, ning kaelkirjak, kelle kõrgus on kuni 5,5 m ja tüvepikkus kuni 4,7 m.

Suuruse poolest on peaaegu kõigil liikidel sooline dimorfism: isased on suuremad ja raskemad kui emased. Soolised erinevused on ka sarvedes: hirvlastel (välja arvatud põhjapõder) on sarved ainult isastel; emastel veislastel on sarved enamasti märgatavalt väiksemad kui isastel või puuduvad üldse. Soolist dimorfismi võib esineda ka näiteks hammastiku või karvade värvuse poolest. Näiteks vintsarvgasellil on isaste karvastik tumepruun, emastel ookrikarva.

Kõik sõralised, välja arvatud jõehobulased, kes on peaaegu karvadeta, on kaetud tihedate karvadega, mille pikkus ja värvus on vastavalt elukeskkonnale erinevad. Jahedamates piirkondades elunevatel liikidel võib esineda karvavahetus. Valdavad on vähe silmatorkavad, kaitsvad värvused (kollane, hall, pruun, must).

Jalad

Jalgade välisehitus

Sõraliste jalgadel on enamasti paarisarv varbaid (kaks või neli), ainult mõnedel pekaarilastel on tagajalgade varvaste arv redutseerunud kolmele.

Jala kesktelg on kolmanda ja neljanda varba vahel (varvaste loendamisel arvestatakse ka puuduvaid varbaid). Kolmas ja neljas varvas on ka kõige paremini välja arenenud. Algselt oli kõigil sõralistel ka esimene varvas, mis praegu kõigil puudub.

Teise ja viienda varba ehitus varieeruvad. Jõehobulastel on nad ettepoole suunatud ja täiesti funktsioneerivad. Teistel sõralistel on nad tahapoole suunatud või puuduvad hoopiski. Sigalastel ja hirviklastel on külgmised varbad pehmel, mudasel pinnasel veel kasutusel ning suurendavad toetuspinda. Enamasti aga ei puuduta nad enam maad. Mõnedel rühmadel, nagu kaamellastel ja kaelkirjaklastel, on taandareng läinud nii kaugele, et teist ja viiendat varvast ei esine enam ka mitte rudimendina.

Jõehobulastel on kõik neli varvast ettepoole suunatud.
Sigalastel ja paljudel teistel sõralistel on teine ja viies varvas tahapoole suunatud.
Kaamellastel on alles ainult kaks varvast, sõrad on muundunud küünisteks.

Varvaste otsi katavad sõrad, mille väliskiht (sarvsõrg) koosneb sarvainest. Sarvsõrg koosneb algselt kolmest osast: sarvsein (ülal ja külgedel), sarvtald (all) ja sarvpäkk (taga). Need võivad olla rohkem või vähem kokku kasvanud.

Peale kaamellaste toetuvad kõik sõralised kõndides varbaotstele.

Kaamellastel on sarvmoodustised jalgadel redutseerunud küünisteks, varbad toetuvad sidekoest elastsele polstrile, mis moodustab laia tallapinna. Sellepärast kannavadki nad koos oma väljasurnud sugulastega mõhnjalaliste nime.

Jalgade luud ja lihased

Sõralistel on pöia luud (ja kämbla luud; metapodium) enamasti kokku kasvanud. Sealistel ja jõehobulistel on nad veel lahus ning ühendatud tiheda sidekoega. Mõhnjalalistel ja mäletsejalistel on 3. ja 4. pöialuu kokku sulanud kootluuks. Selle pärinemine kahest luust on sageli alles näha pikivagude järgi esi- ja tagaküljel (sulcus longitudinalis dorsalis ja sulcus longitudinalis palmaris või sulcus longitudinalis plantaris).

Reie (ja õlavarre; stylopodium) luud (reieluu, õlavarreluu) ning sääre (ja küünarvarre; zygopodium) luud (sääreluu ja pindluu ning küünarluu ja kodarluu). Jäsemete lihased asetsevad põhiliselt kere lähedal, mistõttu sõralistel on sageli väga peenikesed jalad. Rangluud ei ole kunagi, abaluu on väga liikuv. Selle ette ja taha kõikumine annab kiirel jooksul täiendava liikuvuse.

Jalgade eriline ehitus annab jäsemete alumistele liigestele jäiga asendi. Jalgade pöördliigutused on praktiliselt võimatud; see liikumatus annab kiirel kulgemisel suurema stabiilsuse. Peale selle on paljudel väiksematel sõralistel väga painduv kere, mis aitab põgenemisel sammu pikendada. Peale sammu pikendamise põgenemisel aitab jäsemete eriline ehitus ka aeglasel liikumisel, näiteks toitumise ajal, energiat säästa.

Pea ja hambad

Paljudel sõralistel on suhteliselt suur pea. Näokolju on pikergune ja pigem kitsas, ninaluud ulatuvad ühe või kahe tipuna ettepoole. Ajukoljus on otsmikuluu kiiruluu arvelt suurenenud; eriti mäletsejalistel moodustab viimane ainult koljulae külgosa.

Huuled on liikuvad ja lihaliselised. Mõnedel rühmadel, nagu sealistel, aga ka mitmel mäletsejalisel, nagu saigal ja perekonnal Madoqua, on ülahuul pikenenud, nii et on moodustunud kärss.

Vaata ka

Eesti imetajate nimestik