Riia-Bolderāja raudteeliin

Riia–Bolderāja raudteeliin ehk Zasulauksi–Bolderāja raudteeliin on raudteeliin Riia linna Bolderāja asumi ja Zasulauksi raudteejaama vahel. Raudtee pikkus oli algselt 18,7 kilomeetrit, aga tänapäeval on see 9 (Riia keskraudteejaamast arvestatuna 16) kilomeetrit.

Raudtee on täies ulatuses kaheteeline. Tavaline reisirong sõidab Riiast Jelgavasse 49 minutiga, ekspressrong aga 39 minutiga.

Peatused Riia–Bolderāja raudteeliinil

• Riia (Rīga pasažieru)
• Torņakalns (sõlmjaam, kust hargneb Riia–Jelgava raudteeliin)
• Zasulauks (sõlmjaam, kust hargneb Riia–Tukumsi raudteeliin)
• Dzegužkalns (Alexanderhalt, suleti aastal 1922)
• Nordeķi (Nordeckshof, suleti pärast reisiliikluse lõpetamist)
• Lāčupe (sõlmjaam, kust hargneb tee Iļģuciemsi raudteejaama)
• Bolderāja II
• Spilve (suleti pärast reisiliikluse lõpetamist)
• Bolderāja
• Skanste
• Daugavgrīva

Tänapäeval asuvad liinil Zasulauksi, Lāčupe, Iļģuciemsi, Bolderāja II ja Bolderāja raudteejaamad. Kõik liini jaamad alluvad administratiivselt Bolderāja raudteejaamale.

Ajalugu

Raudteed hakati kavandama aastal 1769. Raudtee valmis aastail 1872–1873. Selle raudtee omanikud olid samad kui Riia–Jelgava raudteel ja Riia–Daugavpilsi raudteelgi ja aastal 1878 need firmad ühendati. Venemaa Keisririik asus aastal 1890 laiarööpmelisi raudteid riigistama ja aastal 1895 liideti ka see raudtee ühele riiklikest raudteevalitsustest alluva Riia–Orjoli raudteega. Tänapäeval on Riia–Bolderāja raudteeliin Läti Raudtee alluvuses.

Rongiliiklus Bolderājasse algas 1. jaanuaril 1873, ent Daugavgrīvasse hakkas rong sõitma sama aasta 11. detsembril. Esimesel aastal liiklesid sellel raudteel üksnes reisirongid. Kuigi raudtee Riia poolne lõppjaam asus Riia keskraudteejaama kõrval, oli sel raudteel siiski oma lõppjaam Rīga II. Teiseks lõppjaamaks loeti kuni aastani 1919 ametlikult Bolderāja raudteejaama, mis kajastus ka raudtee nimes. Esimestel aastatel vedas sel liinil reisironge toona Venemaal ainulaadne Inglismaal ehitatud tendrita tanklokomotiiv. Kui valmis Riia–Tukumsi raudtee, ehitati Riia–Bolderāja raudtee kuni sõlmjaamaks kujunenud Zasulauksi raudteejaamani ümber kaheteeliseks. Aastal 1898 asusid liinil reisijaid teenindama taas ainulaadsed kahekorruselised reisivagunid, mil puudus vedur ja mis olid ise varustatud aurumootoriga.

Aastal 1872 avati liikluseks üle Daugava viiv sild. Tegemist oli esimese üle Daugava viiva sillaga Riias. Algselt oli 737 meetri pikkune sild tasu eest avatud ka tavaliiklusele, samuti hakkasid seda silda kasutama Riia–Jelgava raudtee reisirongid. Kui aastal 1914 vana silla asemele uus ehitati, omandas vana silla raudsõrestikud Riia linn, kasutades seda uue silla ehitamiseks, mis oli mõeldud auto- ja trammiliiklusele. Ühtlasi kaotati vana Riia poolne lõppjaam ja Bolderājasse suunduvad rongid hakkasid väljuma Riia keskraudteejaamast.

Esimese maailmasõja järel kujunes reisirongide liikluse lõppjaamaks Bolderāja raudteejaam ja Daugavgrīva raudteejaam kujunes kaubajaamaks. Aastal 1926 avati tsemendivabriku juurde viiv uus kolme kilomeetri pikkune raudteelõik, millel asus kaubajaamaks ehitatud Iļģuciemsi raudteejaam.

Teise maailmasõja ajal lasid taganevad saksa sõdurid silla aastal 1944 õhku. Rongiliiklus üle uue silla algas aastal 1950. Sõjajärgsetel aastatel vedasid Bolderājasse suunduvaid ronge algselt taas tanklokomotiivid, seejärel aga diiselvedurid.

Reisirongide liiklus lõpetati liinil aastal 1959. Kuna Teises maailmasõjas hävis Bolderāja jaamahoone, siis rajati nende asemel varasema Spilve raudteepeatuse kohale XX sajandi teisel poolel uued hooned, mistõttu Bolderāja raudteejaam asub varasemast natuke maad Riia pool, seetõttu on vähenenud ka liini pikkus ja varasem lõppjaam asub tänapäeval vaid haruteel.

Välislingid

• Liin saidil RailWayz
• Infot liini kohta (vene keeles)
• Foto liini teenindanud kahekorruselisest vagunist