Pfalzi kuurvürstkond

Reini pfaltskrahvkond (saksa keeles Pfalzgrafschaft bei Rhein), hiljem Pfalzi kuurvürstkond (saksa keeles Kurpfalz), oli Saksa-Rooma riigi ajalooline territoorium, pfaltskrahvi hallatav pfaltskrahvkond. Selle valitsejad teenisid kuurvürstidena Saksa-Rooma riiki "juba ammustest aegadest", nagu täheldatud paavsti kirjas aastast 1261, ja kinnitati 1356. aasta kuldbullaga kuurvürstideks.

Pfalzi kuurvürstkond oli palju suurem territoorium, kui see, mis sai hiljem tuntuks Reini Pfalzina (Rheinpfalz) Reini vasakul kaldal ning on nüüd tänapäevane Pfalzi piirkond Saksamaa Rheinland-Pfalzi liidumaal, ja osa Prantsuse regioonist Alsace'ist (Seltzi foogtkond aastatel 1418–1766). Pfalzi kuurvürstkond omas ka territooriumi Reini idakaldal, sealhulgas Heidelbergi ja Mannheimi linnad.

Ajalugu

Lotringi pfaltskrahvkond

Pfalz tõusis esile Lotringi pfaltskrahvkonnast, mis tekkis 10. sajandil. 11. sajandil domineeris Pfalzis Ezzonite dünastia, kes valitses mitut krahvkonda Reini mõlemal kaldal. Need territooriumid asusid peamiselt Kölni-Bonni ümbruses, kuid ulatusid ka lõunasse Moseli ja Nahe jõeni. Lõunapoolseim punkt oli Alzey lähedal.

Varajane ajalugu

Umbes aastast 1085/86, pärast viimase Ezzonite dünastiast pärit pfaltskrahvi Hermann II surma kaotas Pfalz oma sõjalise tähtsuse Lotringis. Pfaltskrahvi territoriaalset võimu vähendati tema krahvkondadeni piki Reini, sellest ajast ka nimi Reini pfaltskrahvkond.

Esimene pärilik Reini pfaltskrahv (1156–1195) oli Konrad der Staufer, kes oli keiser Friedrich I Barbarossa noorem vend. Selle päriliku valdusega liidetud territooriumid algasid Hohenstaufenite valdustest Frangimaal ja Reinimaal (Hohenstaufenite muud harud said valdusi Švaabimaal, Franche-Comté ja nii edasi). Suur osa sellest oli nende keiserlikelt eelkäijatelt, Saali keisritelt, ja osa Konradi emapoolsetelt eelkäijatelt Saarbrückenist. See taust selgitab Ülem- ja Reini Pfalzi pärandi koosseisu järgnenud sajanditel.

Aastal 1195 läks Pfalz Staufeni krahvi pärija Agnese abielu kaudu Welfidele. 13. sajandi algul langes territoorium Welfi pärija Agnese abielu kaudu Wittelsbachi Baieri hertsogitele, kes olid ka Baieri pfaltskrahvid.

Territooriumi hilisema jagamise käigus Ülem-Baieri hertsogi Ludwig II pärijate vahel aastal 1294 sai Wittelsbachide vanem haru valdusi nii Reini Pfalzis kui ka Baieri "Nordgau" (Baieri alad põhja pool Doonaud) territooriumidel tuumikuga ümber Ambergi linna. Kuna see regioon oli poliitiliselt ühendatud Reini Pfalziga, muutus nimi Ülem-Pfalz (saksa keeles Oberpfalz) 16. sajandi algusest üldiseks, võrreldes Alam-Pfalziga piki Reini.

Pavia lepinguga aastal 1329 andis Ludwig II poeg keiser Ludwig IV Pfalzi oma vennapoegadele Rudolfile ja Ruprechtile.

Kuurvürstkond

1356. aasta kuldbullaga tunnistati Pfalz üheks ilmalikuks kuurvürstkonnaks ja talle anti pärilik keisririigi ülemkammerhärra (saksa keeles Erztruchseß, ladina keeles Archidapifer) amet ning Frangimaa, Švaabimaa, Reinimaa ja Lõuna-Saksamaa riigivikaari (Reichsverweser) amet. Sellest ajast alates oli Reini pfaltskrahv üldiselt tuntud kui Pfalzi kuurvürst (saksa keeles Kurfürst von der Pfalz, ladina keeles Palatinus elector).

Territooriumide jagamise tõttu perekonna eri harude vahel said 16. sajandi alguses Pfalzi Wittelsbachide nooremad liinid võimule Simmernis, Kaiserslauternis ja Zweibrückenis (Alam-Pfalzis) ning Neuburgis ja Sulzbachis (Ülem-Pfalzis). Pfalzi kuurvürst, kes nüüd asus Heidelbergis, võttis omaks luterluse 1530. aastatel ja kalvinismi 1550. aastatel.

Kui perekonna vanem haru aastal 1559 välja suri, läks kuurvürstkond vankumatule kalvinistile Simmerni Friedrich III-le ja Pfalzist sai üks suuremaid kalvinismi keskusi Euroopas, toetades kalvinistlikke mässe nii Hollandis kui ka Prantsusmaal.

Kolmekümneaastane sõda

Pikemalt artiklis Kolmekümneaastane sõda

Pikemalt artiklis Pfalzi kampaania

1619. aastal nõustus Friedrich V võtma Böömimaa seisustelt vastu Böömimaa trooni. Ta alistati varsti, 1620. aastal keiser Ferdinand II vägede poolt Valgemäe lahingus, ning Hispaania ja Baieri väed okupeerisid varsti Pfalzi enda. Kutsuti "Talvekuningaks", kuna tema valitsemine Böömimaal kestis vaid ühe talve. 1623. aastal pandi Friedrich riigivande alla. Friedrich V territooriumid ja tema seisund kuurvürstina anti üle Wittelsbachide kaugele sugulasele Baieri hertsogile Maximilian I-le. Kuigi tehniliselt Pfalzi kuurvürst, oli ta tuntud kui Baieri kuurvürst. Aastast 1648 valitses ta vaid Baieris ja Ülem-Pfalzis, kuid säilitas kõik oma kuurvürsti tiitlid ja vanemluse Pfalzi kuurvürstkonnas.

Vestfaali rahuga aastal 1648 taastati Alam-Pfalzis troonile Friedrich V poeg Karl Ludwig ja talle anti uus kuurvürsti tiitel, milleks oli ka "Pfalzi kuurvürst", kuid vähem tähtis, kui teised kuurvürstid.

Hilisem ajalugu

Pfalzi kuurvürst Karl II (1651–1685) surmaga 1685. aastal suri Simmerni liin välja ja Pfalzi päris katoliiklasest Neuburgi pfaltskrahv Philipp Wilhelm (ka Jülichi ja Bergi hertsog), seega muutus Pfalzi kuurvürstkond protestantlikust katoliiklikuks territooriumiks. Karl II õde, Orléansi hertsoginna Liselotte von der Pfalz ja Prantsusmaa ja Navarra kuningas (1643–1715) Louis XIV vennanaine, nõudis samuti Pfalzi. See oli ettekäändeks Prantsuse sissetungile aastal 1688, millega algas 1688–1697 Pfalzi pärilussõda. Pfalzi pärilussõjas osalesid Prantsusmaa ja niinimetatud Suure allians (Saksa-Rooma riik, Madalmaad, Hispaania, Inglismaa ja Savoia). Sõda lõppes 1697. aasta Rijswijki rahuga, Prantsusmaa loobus oma nõudmistest.

Johann Wilhelmi valitsemise ajal (1690–1716) viidi kuurvürsti residents Düsseldorfi, 1718. aastal tagasi Heidelbergi ja 1720. aastal viidi see Mannheimi.

1742. aastal päris Pfalzi Sulzbachi hertsog Karl Theodor. Karl Theodor päris ka Baieri kuurvürstkonna, kui selle valitsev liin aastal 1777 hääbus. Pfalzi kuurvürsti tiitel ja võim liideti Baieri kuurvürstkonnaga, Karl Theodor ja tema pärijad säilitasid ainult ühe hääle ja Baieri kuurvürsti eelnevuse. Nad jätkasid tiitli "Reini pfaltskrahv" (saksa keeles Pfalzgraf bei Rhein, ladina keeles Comes Palatinus Rheni) kasutamist.

Karl Theodori pärija, Zweibrückeni (Prantsuse piiril) hertsog Maximilian Joseph kogus aastal 1799 kõik Wittelsbachide territooriumid ühtse valitsemise alla. Pfalz lammutati Prantsuse revolutsioonisõdades. Esiteks okupeeriti ja siis annekteeriti selle vasakkalda territooriumid Prantsusmaa poolt alates aastast 1795; seejärel võeti aastal 1803 selle paremkalda territooriumid Badeni markkrahvi poolt. Reini Pfalz, kui selgepiiriline territoorium, kadus. Aastal 1806 lõpetati Saksa-Rooma riik ja koos sellega kõik kuurvürstide õigused ja vastutused.

Pärast keisririiki

Aastal 1806 ülendati Baden suurhertsogkonnaks ja osa endisest Pfalzist, sealhulgas Mannheim, sai uue suurhertsogkonna osaks. Viini kongressil aastatel 1814 ja 1815 tagastati vasakkalda Pfalz – suurendatuna selliste territooriumidega nagu endine Speyeri piiskopkond ja vaba riigilinn Speyer –Wittelsbachidele ja sai aastal 1816 Baieri kuningriigi ametlikuks osks, vastutasuks Tirooli eest, mille Baieri loovutas Austriale. Seejärel oli see regioon, mis on põhimõtteliselt tuntud kui Pfalz. Ala jäi Baieri osaks Teise maailmasõja järgse ajani, kui see eraldati ja sai uue Rheinland-Pfalzi liidumaa osaks, koos endiste Preisimaa ja Hessen-Darmstadti vasakkalda territooriumidega.

Vapid

Aastal 1156 sai keiser Friedrich I Barbarossa vend Konrad der Staufer pfaltskrahviks. Vana Hohenstaufenite vapp, üksik lõvi, sai pfaltskrahvkonna vapiks. Abieludega lisandusid Pfalzi vapile ka Welfide ja hiljem Wittelsbachide elemendid. Ka Baieri vappi kasutati viitega kuurvürsti Baieri valdustele. Vappi laiendati lõvi ja Baieri vapi lisamisega pärast Maximilian I saamist Pfalzi kuurvürstiks aastal 1623, kasutati samaaegselt näidatud vappidega. Sõõr kujutas nende positsiooni Saksa-Rooma riigi ülemkammerhärrana.

Pfalzi kuurvürstkonna valitsejate loend

Pfalzi kuurvürst (saksa keeles Kurfürst von der Pfalz) valitses Reini Pfalzi kuurvürstkonda Saksa kuningriigis ja Saksa-Rooma riigis aastatel 915–1803.

Lotringi pfaltskrahvid, 915–1085

Pfalz kasvas välja Lotringi pfaltskrahvkonnast, mis tekkis 10. sajandil.

Wigerich, Bidgau krahv (u 915/916–922)
Godfrey, Jülichgau krahv (u 940)

Ezzonite dünastia

11. sajandi jooksul domineeris pfaltskrahvkonnas Ezzonite dünastia, kes valitses mitut krahvkonda Reini mõlemal kaldal. Need territooriumid asusid peamiselt Kölni-Bonni ümbruses, kuid ulatusid ka lõunasse Moseli ja Nahe jõeni. Lõunapoolseim punkt oli Alzey lähedal.

Hermann I, 945–994
Ezzo, 994–1034
Otto I, 1034–1045 (Švaabimaa hertsog 1045–47)
Heinrich I, 1045–1061
Hermann II, 1061–1085 (Anno II eestkoste all aastani 1064)

Reini pfaltskrahvid, 1085–1356

Umbes aastast 1085/86, pärast viimase Ezzonite dünastiast pärit pfaltskrahvi Hermann II surma kaotas Pfalz oma sõjalise tähtsuse Lotringis. Pfaltskrahvi territoriaalset võimu vähendati tema krahvkondadeni piki Reini, sellest ajast ka nimi Reini pfaltskrahvkond.

Hohenstaufenitest pfaltskrahvid

Esimene pärilik Reini pfaltskrahv oli Konrad der Staufer, kes oli keiser Friedrich I Barbarossa noorem vend. Selle päriliku valdusega liidetud territooriumid algasid Hohenstaufenite valdustest Frangimaal ja Reinimaal (Hohenstaufenite muud harud said valdusi Švaabimaal, Franche-Comté ja nii edasi). Suur osa sellest oli nende keiserlikelt eelkäijatelt, Saali keisritelt, ja osa Konradi emapoolsetelt eelkäijatelt Saarbrückenist. See taust selgitab Ülem- ja Reini Pfalzi pärandi koosseisu järgnevatel sajanditel.

Konrad der Staufer 1156–1195

Welfidest pfaltskrahvid

Aastal 1195 läks Pfalz Staufeni krahvi pärija Agnese abielu kaudu Welfidele.

Heinrich V Vanem, 1195–1213
Heinrich VI Noorem, 1213–1214

Wittelsbachidest pfaltskrahvid

13. sajandi algul langes territoorium Welfi pärija Agnese abielu kaudu Wittelsbachi Baieri hertsogitele, kes olid ka Baieri pfaltskrahvid.

Ludwig I, 1214–1227
Otto II, 1227–1253
Ludwig II Range (Ülem-Baieri hertsog), 1253–1294

Territooriumi hilisema jagamise käigus Ülem-Baieri hertsogi Ludwig II pärijate vahel aastal 1294 sai Wittelsbachide vanem haru valdusi nii Reini Pfalzis kui ka Baieri "Nordgau" (Baieri alad põhja pool Doonaud) territooriumidel tuumikuga ümber Ambergi linna. Kuna see regioon oli poliitiliselt ühendatud Reini Pfalziga, muutus nimi Ülem-Pfalz (saksa keeles Oberpfalz) 16. sajandi algusest üldiseks, võrreldes Alam-Pfalziga piki Reini.

Rudolf I, 1294–1317
Adolf, 1317–1327

Pavia lepinguga aastal 1329 andis Ludwig II poeg keiser Ludwig IV Pfalzi oma vennapoegadele Rudolfile ja Ruprechtile.

Rudolf II, 1329–1353
Ruprecht I, 1353–1356

Pfalzi kuurvürstid, 1356–1777

1356. aasta kuldbullaga tunnistati Pfalz üheks ilmalikuks kuurvürstkonnaks ja talle anti pärilik keisririigi ülemkammerhärra (saksa keeles Erztruchseß, ladina keeles Archidapifer) amet ning Frangimaa, Švaabimaa, Reinimaa ja Lõuna-Saksamaa riigivikaari (Reichsverweser) amet. Sellest ajast alates oli Reini pfaltskrahv üldiselt tuntud kui Pfalzi kuurvürst (saksa keeles Kurfürst von der Pfalz, ladina keeles Palatinus elector). Kuurvürsti amet oli juba varem eksisteerinud (näiteks valiti aastal 1257 kaks rivaalitsevat Saksa kuningat: Richard Cornwallist ja Alfonso X), kuigi on raske määrata selle ameti täpset algust.

Territooriumide jagamise tõttu perekonna eri harude vahel said 16. sajandi alguses Pfalzi Wittelsbachide nooremad liinid võimule Simmernis, Kaiserslauternis ja Zweibrückenis (Alam-Pfalzis) ning Neuburgis ja Sulzbachis (Ülem-Pfalzis). Pfalzi kuurvürst, kes nüüd asus Heidelbergis, võttis omaks luterluse 1530. aastatel ja kalvinismi 1550. aastatel.

Esimene kuurvürstkond, 1356–1648

Pilt	Nimi	Algus	Lõpp	Märkused
Wittelsbachide dünastia
	Ruprecht I	10. jaanuar 1356	16. veebruar 1390	Ülalkirjeldatud Ruprecht I
	Ruprecht II	16. veebruar 1390	6. jaanuar 1398	Ruprecht I vennapoeg, Adolfi poeg
	Ruprecht III	6. jaanuar 1398	18. mai 1410	Ruprecht II poeg, valiti aastal 1400 Saksa kuningaks
	Ludwig III	18. mai 1410	30. detsember 1436	Ruprecht III poeg
	Ludwig IV	30. detsember 1436	13. august 1449	Ludwig III poeg
	Friedrich I	13. august 1449	12. detsember 1476	Ludwig IV vend
	Philipp	12. detsember 1476	28. veebruar 1508	Ludwig IV poeg
	Ludwig V	28. veebruar 1508	16. märts 1544	Philippi poeg
	Friedrich II	16. märts 1544	26. veebruar 1556	Ludwig V vend
	Ottheinrich	26. veebruar 1556	12. veebruar 1559	Friedrich II vennapoeg, Ruprecht von Freisingi poeg
Simmerni liin
Pilt	Nimi	Algus	Lõpp	Märkused
	Friedrich III	12. veebruar 1559	26. oktoober 1576	Kui perekonna vanem haru aastal 1559 välja suri, läks kuurvürstkond vankumatule kalvinistile Simmerni Friedrich III-le ja Pfalzist sai üks suuremaid kalvinismi keskusi Euroopas, toetades kalvinistlikke mässe nii Hollandis kui ka Prantsusmaal.
	Ludwig VI	26. oktoober 1576	22. oktoober 1583	Friedrich III poeg
	Friedrich IV	22. oktoober 1583	19. september 1610	Ludwig VI poeg. Asutas aastal 1608 koos oma nõuandja Anhalti Christianiga protestantlike riikide evangeelse uniooni.
	Friedrich V	19. september 1610	23. veebruar 1623	Friedrich IV poeg ning abielus James I tütre Elizabethiga. Aastal 1619 nõustus Friedrich V võtma Böömimaa seisustelt vastu Böömimaa trooni. Ta alistati varsti, aastal 1620 keiser Ferdinand II vägede poolt Valgemäe lahingus, ning Hispaania ja Baieri väed okupeerisid varsti Pfalzi enda. Kutsuti "Talvekuningaks", kuna tema valitsemine Böömimaal kestis vaid ühe talve. Aastal 1623 pandi Friedrich riigivande alla.
Baieri dünastia, 1623–48
Pilt	Nimi	Algus	Lõpp	Märkused
	Maximilian I	23. veebruar 1623	24. oktoober 1648	Friedrich V territooriumid ja tema seisund kuurvürstina anti üle Wittelsbachide kaugele sugulasele Baieri hertsog Maximilian I-le. Kuigi tehniliselt Pfalzi kuurvürst, oli ta tuntud kui Baieri kuurvürst. Aastast 1648 valitses ta vaid Baieris ja Ülem-Pfalzis, kuid säilitas kõik oma kuurvürsti tiitlid ja vanemluse Pfalzi kuurvürstkonnas.

Teine kuurvürstkond, 1648–1777

Pilt	Nimi	Algus	Lõpp	Märkused
Taastatud Simmerni liin
	Karl I Ludwig	24. oktoober 1648	28. august 1680	Friedrich V poeg. Vestfaali rahuga aastal 1648 taastati Alam-Pfalzis troonile Friedrich V poeg Karl Ludwig ja talle anti uus kuurvürsti tiitel, milleks oli ka "Pfalzi kuurvürst", kuid vähem tähtis, kui teised kuurvürstid.
	Karl II	28. august 1680	26. mai 1685	Karl I Ludwigi poeg. Viimane Simmerni liinist.
Neuburgi liin
Pilt	Nimi	Algus	Lõpp	Märkused
	Philipp Wilhelm	26. mai 1685	2. september 1690	Aastal 1685 suri Simmerni liin välja ja Pfalzi päris katoliiklasest Neuburgi pfaltskrahv Philipp Wilhelm (ka Jülichi ja Bergi hertsog).
	Johann Wilhelm	2. september 1690	8. juuni 1716	Philipp Wilhelmi poeg
	Karl III Philipp	8. juuni 1716	31. detsember 1742	Johann Wilhelmi vend. Viimane Neuburgi liinist. Viis Pfalzi pealinna aastal 1720 Heidelbergist Mannheimi.
Sulzbachi liin
Pilt	Nimi	Algus	Lõpp	Märkused
	Karl IV Theodor	31. detsember 1742	16. veebruar 1799	Aastal 1742 päris Pfalzi Sulzbachi hertsog Karl Theodor. Karl Theodor päris ka Baieri kuurvürstkonna, kui selle valitsev liin aastal 1777 hääbus.

Baieri kuurvürstid ja Reini pfaltskrahvid, 1777–1803

Pilt	Nimi	Algus	Lõpp	Märkused
Sulzbachi liin
	Karl IV Theodor	30. detsember 1777	16. veebruar 1799	Pfalzi kuurvürsti tiitel ja võim liideti Baieri kuurvürstkonnaga, Karl Theodor ja tema pärijad säilitasid ainult ühe hääle ja Baieri kuurvürsti eelnevuse. Nad jätkasid tiitli "Reini pfaltskrahv" (saksa keeles Pfalzgraf bei Rhein, ladina keeles Comes Palatinus Rheni) kasutamist.
Zweibrückeni liin
Pilt	Nimi	Algus	Lõpp	Märkused
	Maximilian II Joseph	16. veebruar 1799	27. april 1803	Karl Theodori pärija, Zweibrückeni (Prantsuse piiril) hertsog Maximilian Joseph kogus aastal 1799 kõik Wittelsbachide territooriumid ühtse valitsemise alla. Pfalz lammutati Prantsuse revolutsioonisõdades. Esiteks okupeeriti ja siis annekteeriti selle vasakkalda territooriumid Prantsusmaa poolt alates aastast 1795; seejärel võeti aastal 1803 selle paremkalda territooriumid Badeni markkrahvi poolt. Reini Pfalz, kui selgepiiriline territoorium, kadus. Aastal 1806 lõpetati Saksa-Rooma riik ning koos sellega kõik kuurvürstide õigused ja kogu vastutus.

Uuem ajalugu

Alles pärast suuri taastamisi aastal 1815 taastati (Reini või Alam-)Pfalz, kuigi ilma igasuguse kuurvürstliku rollita enam, ühena toonasest kaheksast Baieri ringkonnast (provintsist). Pärast Teist maailmasõda võttis Ameerika sõjaväeline valitsus Saksamaal selle Baierilt ära ja pani kokku naaberterritooriumidega uue liidumaa Rhenania-Pfalzi (saksa: Rheinland-Pfalz) moodustamiseks pealinnaga Mainzis. Rahvas – niipalju kui Pfalzi jagamine neid puudutas, tundes sügavat hooletussejätmise tunnet kauge Müncheni valitsuse poolt – kiitis selle hiljem rahvahääletusel heaks.

Välislingid