Saatja

Kommertsliku FM-ringhäälingu saatja. See saadab sagedusel 101.9 MHz 48 kW kiirgusvõimsusega

Raadiosaatja (ingl transmitter) on telekommunikatsioonis raadiosaateseade, mida kasutatakse siignaalide edastamiseks raadiosageduskanali vahendusel.. Saatja tekitab kindla sagedusega kandesignaali (kõrgsageduslikke vahelduvvoolu võnkumisi), mida moduleeritakse (mõjutatakse) vastavalt edastavale infole ja siis kiiratakse antenni vahendusel raadiolainetena ümbritsevasse ruumi.

Raadiosaatjaid kasutatakse raadioside realiseerimiseks. Lisaks ringhäälingule kasutatakse raadiosaatjaid sidetehnika elektroonikaseadmetes, näiteks mobiiltelefonides, käsiraadiojaamades (walkie-talkie), traadita kohtvõrkudes, Bluetooth-seadmetes, garaažiuste ja väravate avamise seadmetes, kahepoolses sides lennukites, laevades ja kosmoseaparaatides, aga ka radarites ja raadiomajakates.

Üldiselt mõistetakse saatja all tihti ringhäälingusaatjaid, nagu seda on FM-raadiojaamade saatjad või teleprogrammide saatjad. Sel juhul lisatakse saatja mõiste alla peale saatja seadmestiku ja antenni veel ka saatejaama hoone kui nende jaoks vajalik ehitis. Saatja mõistesse kuuluvad ka protsesside juhtimise süsteemides ja telemeetrias kasutatavad seadmed.

Kirjeldus

Raadiosaatja võib olla eraldi seade või elektriahel seadme sees. Saatja ja vastuvõtja võivad olla kombineeritud transiivriks. Enamiku saatjate eesmärgiks on informatsiooni raadio teel teatud vahemaa taha edastamine. Informatsioon jõuab saatjasse elektrisignaalina, näiteks helisignaal mikrofonist, videosignaal kaamerast või traadita side võrkudes digitaalsignaal arvutist. Saatja kombineerib informatsioonisignaali raadiosagedusliku signaaliga, mida nimetatakse kandesignaaliks (kandesageduseks) ning mis on kasutatav raadiolainete tekitamiseks. Seda kombineerimise protsessi nimetatakse moduleerimiseks. Informatsiooni saab kandesignaalile lisada mitmel viisil. Amplituudmodulatsiooni (AM) korral lisatakse informatsioon raadiosignaalile tema amplituudi muutmise teel. Sagedusmodulatsioonis (FM) muudetakse vähesel määral kandesignaali sagedust. Lisaks neile kahele on muidki moduleerimistehnikaid, näiteks digitaalsete signaalide puhul laialdaselt kasutatavad sagedusmanipulatsioon (FSK) ja kvadratuur-amplituudmodulatsioon (QAM).

Antenn võib olla saatja korpuse sees või kinnitatud korpuse välisküljele nagu mobiiltelefonides, raadiotelefonides ja muudes kandeseadmetes. Võimsamate saatjate puhul asub antenn hoone katusel või eraldi masti otsas. Sel juhul on saatja ja antenn omavahel ühendatud ülekandeliiniga.

Õiguslikud piirangud

Enamikus maailma riikides on raadiosaatjate kasutus rangelt seadustega reguleeritud, et vähendada potentsiaalselt ohtlikku raadiokiirgust ja raadiohäireid. Kõik saatjad peavad olema valitsuse poolt litsentsitud mõnda litsentsiklassi, näiteks ringhäälingu- või amatöörsaatja. Saatjad tohivad kasutada ainult kindlaid ettenähtud sagedusi ja võimsusi.

Mõnel juhul, näiteks amatöörraadioside puhul, omistatakse igale saatjale unikaalne kutsung, mis koosneb unikaalsest numbrite ja tähtede jadast, mida peab kasutama sidesuhtlusel enese identifitseerimiseks.

Madalatel võimsustel lühikeste vahemaade taha tohib erandlikult ka ilma litsentsita saata, näiteks mobiiltelefonidega, juhtmeta mikrofonidega, Wi-Fi- ja Bluetooth-seadmetega jne. Kuigi neid võib kasutada ilma litsentsita, peavad need seadmed ikkagi läbima nõutud tüübitestid enne müügikõlblikuks kuulutamist.

Tööpõhimõte

Raadiosaatja on elektroonikalülitus, mis muudab toiteallikast pärit elektrienergiat vastavalt moduleerivale informatsioonile raadiosageduslikuks vahelduvvooluks ja kiirgab antennilst elektromagnetilise kiirgusena välja. Kui raadiolained kohtuvad raadiovastuvõtja antenniga, tekitavad need sarnase (kuid väiksema võimsusega) kõrgsagedusliku voolu. Vastuvõtja eraldab vastu võetud signaalist informatsiooni.

Raadiosaatja põhiosad kuni antennini on järgmised.

• Raadiosageduslikku signaali tekitav ostsillaator. Tavaliselt tekitab see konstantse amplituudiga siinussignaali, mida nimetatakse kandesignaaliks, sest see (moduleerituna) kannab informatsiooni ruumi. Enamikus tänapäevastest saatjatest kasutatakse kristallostsillaatorit, kus sagedus on suure täpsusega määratud kvartskristalli väga stabiilsete elektromehaaniliste omavõnkumiste poolt.
• Modulaator, mis lisab informatsiooni ostsillaatori tekitatud kandessignaalile. See saavutatakse kandesignaali mõne parameetri muutmisega.
• Raadiolainete leviala suurendav ja raadiosignaali võimsust kasvatav elektrooniline võimendi.
• Saatja ja antenni näivtakistust sobitav ahel, et võimsuse ülekanne oleks võimalikult suure kasuteguriga. Kui allika ja kooemuse näivtakistused erinevad, siis tekib seisulaine. Selle tulemusena peegeldub osa võimsusest tagasi võimendisse, põhjustades energiakadu.

Ultrakõrgsagedusel ja mikrolainealas pole võimalik stabiilseid ostsillaatoreid valmistada. Nende sageduste korral kasutatakse madalama sagedusega ostsillaatoreid, mille väljundsagedus korrutatakse sageduskordistiga, et saada vajalik sagedus.

Vaata ka

• Tarkvaraline raadio
• Transponder