Regionaalne innovatsioonisüsteem
Regionaalne innovatsioonisüsteem (RIS) on kontseptsioon edendamaks innovatsiooniprotsessi ja tehnoloogilist arengut. Selle kohaselt on regioon keskseks mõisteks tehnoloogia ja innovatsiooni arendamise uurimisel [1]. Märksõnaks on ühine õppimisprotsess, mille käigus toodetakse innovatsiooni.
Regionaalse innovatsioonisüsteemi mõiste põhineb eeldusel, et innovatsiooniprotsessis omavad tähtsust nii erinevad ettevõttesisesed kui ka -välised tegurid. Innovatsioon ei saa toimuda isolatsioonis ja teadmust ei looda ainult ettevõttesiseselt, vaid selle loomise protsessis on suur kaal erinevate osapoolte (ettevõtete, institutsioonide) koostööl ja interaktsioonil. Ettevõtluskeskkonda nähakse innovatsioonisüsteemis kui võrgustikku, mis on omavahel seotud interaktiivse, ühise õppimisprotsessi läbi. Sellepärast on tähtsad teadmuse ja informatsiooni, investeeringute ja rahavoogude levik, tihedalt võrgustunud sidemed ja majandussuhted, mille tulemusel genereeritakse ühine innovatsiooniprotsess.[2]
Regionaalse innovatsioonisüsteemi mõistel pole täpset määratlust, kuid selle all mõistetakse enamasti erinevate era- ja avaliku sektori ettevõtete, institutsioonide ja teiste organisatsioonide kogumit, mis koostöös loovad, kasutavad ja arendavad eelkõige kohapealse tekkepäritoluga teadmust (näiteks tehnoloogiliste protsesside toimimiseks vajalikku oskusteavet, teadus- ja arendustööd jne)[3].
Üldjoontes nõustuvad erinevad autorid, et RIS hõlmab koostööd ettevõtete, teadmust loovate ja vahendavate organisatsioonide (õppeasutused, näiteks ülikoolid, kutseõppeasutused, teadus- ja arendustööga tegelevad asutused) ja finantsinstitutsioonide vahel ning antud piirkonna ettevõtluskeskkonda kui tervikut[4].
Mõiste on välja kasvanud riikliku innovatsioonisüsteemi kontseptsioonist (NIS – National Innovation System), mille kohaselt toimub innovatsiooni arendamine riiklikul tasandil riigi poolt koordineerituna. Regionaalse innovatsioonisüsteemi puhul on innovatsioon antud piirkonna erinevate ettevõtete ja ettevõtlusprotsessi toetavate institutsioonide (tugiinstitutsioonid) interaktsioon – koostoime tulem. Selle eelduseks on ühise kultuurilise ja poliitilise institutsionaalse struktuuri olemasolu[5]. Regioonide innovatsioonivõimekus paraneb, kui selle siseselt tehakse koostööd, seda nii teadus- ja arendustöö kui ka ettevõtluskeskkonna arendamise nimel. Seeläbi on koostööalased institutsioonid, oskusteadmise siire ja levik, samuti pikaajalisemad strateegiad olulisteks baastingimusteks ja stiimuliteks regiooni arengul ning innovatsiooniprotsessi kui terviku arendamisel.[6]
Näitena regionaalsest innovatsioonisüsteemist Eestis võib tuua Tartu regiooni innovatsioonisüsteemi. See koosneb teadus- ja haridusasutustest (Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool, Tartu Rakenduslik Kolledž), avaliku ja erasektori tugiorganisatsioonidest (erialaliidud, Tartu Teaduspark, konsultatsioonifirmad) ja ettevõtetest, kelle hulgas on ka ülikoolist alguse saanud spin-off firmad. Riiklikest tugiorganisatsioonidest võib nimetada maakondlikke arenduskeskuseid ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutust (EAS).
Põhielemendid
[muuda | muuda lähteteksti]RISi moodustavad ettevõtted, institutsioonid ja rakendatav innovatsioonipoliitika.
Ettevõtted ei ole selle käsitluse kohaselt mitte majandussubjektid, mis on orienteeritud ainult tootmisele, vaid ka teadmuse loomise ja levimise allikad. Sellised institutsioonid nagu uurimis- ja teadusasutused, ülikoolid, riiklikud asutused, finantsasutused, erinevad nõustamis- ja konsultatsioonifirmad on eelkõige vahendaja ja soodsa ettevõtluskeskkonna tagaja rollis. Teadmuse tootmisega tegelevate institutsioonide (knowledge infrastructure) all mõeldakse füüsilist ja organisatsioonilist infrastruktuuri, mille läbi saab teadmuse tootmine toimuda. Näide sellisest infrastruktuurist on teadus- ja tehnoloogiapargid, mis on orienteeritud uute tehnoloogiate arendamisele. Innovatsioonipoliitika hõlmab teadustöö koordineerimist, erinevaid materiaalseid toetusi, tehnoloogia ja teadmuse levimise hõlbustamist ja muid tegevusi.[2]
Põhimehhanismid
[muuda | muuda lähteteksti]Teadmuse loome
[muuda | muuda lähteteksti]Teadmuse loome kui õpiprotsess on oma iseloomult kuhjuva (incremental) iseloomuga. See on kui eneseregulatsioon, mis viib õppimisele ja tegurite võime muuta enda käitumist leidmaks uusi lahendusi[5]. Kui kodeeritavat (codified) teadmist on võimalik lihtsamalt jagada, siis kodeerimata ehk vaikivat (tacit) teadmist on keerukam levitada. Kodeerimata teadmise alla liigituvad tavad, kogemused, praktikad, normid, väärtused ja eelkõige oskusteave (know-how, know-what, know-why, know-who).[2]
Lähedus
[muuda | muuda lähteteksti]Üha vähem hakkab määrama geograafiliselt lähestikku paiknemine, sest tänapäeva tehnoloogiate arenedes ei ole pikkade vahemaade tagant suhtlemine enam kulukas. Samas mängib rolli sotsiaalne sidusus ehk siinkohal eelkõige ühesugune ettevõtluskeskkond, sarnased kultuurinormid ja -tavad, mis hõlbustavad suhtlemisvõrgustike toimimist[2] .
Regionaalsete innovatsioonisüsteemide tüpoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]| Kohalik | Interaktiivne | Tsentraalne | |
|---|---|---|---|
| Initsiatiiv | Kohalik | Varieeruv | Keskvalitsus |
| Rahastamine | Kohalik | Varieeruv | Keskvalitsus |
| T&A tugi | Rakenduslik, turust lähtuv | Segu | Alus |
| Spetsialiseerumine | Vähene | Segu | Kõrge |
| Regioonisisene koostöö | Aktiivne | Rahuldav | Nõrk |
| Koordinatsioon | Nõrk | Potentsiaalselt hea | Potentsiaalselt hea, aga enamasti kehv |
| Kindla territooriumiga innovatsioonivõrgustik | Regionaalne innovatsioonisüsteem | Regionaalne riikliku tähtsusega innovatsioonisüsteem | |
|---|---|---|---|
| Asukoht | Kohalik, mõned teadus- ja arendustööga tegelevad organisatsioonid | Kohalik, rohkem teadus- ja arendustööga tegelevaid organisatsioone | Rahvusvaheline, peamiselt regioonist väljaspool |
| Teadmiste levik | Interaktiivne (vastastikune) | Interaktiivne (vastastikune) | Rohkem lineaarne (st käsu vormis juhtimine) |
| Initsiatiiv | Stiimuliks geograafiline, sotsiaalne, kultuuriline lähedus | Süsteemne koostöövõrgustik | Spetsialiseerunud, väljaõppega, kogemusega töötajad |
Mõiste teke ja areng
[muuda | muuda lähteteksti]Regionaalse innovatsioonisüsteemi mõiste tekkis 1990. aastatel. See tõusis esile käsikäes klastri mõiste kasutuselevõtuga aastal 1990 Michael Porteri poolt.[1].
| Mõiste | Definitsioon ja erinevused | |
|---|---|---|
| Klaster | Regional Cluster | Üksteisele lähedal asuvate ja vastastikku sõltuvate firmade koondumine sarnases majandusharus |
| Regionaalne innovatsioonivõrgustik | Regional innovation network | Koostöö ettevõtete vahel, põhineb sarnastel väärtustel ja tavadel, usaldusel |
| Regionaalne innovatsioonisüsteem | Regional innovation system | Koostöö ettevõtete ja erinevate organisatsioonide vahel, et luua ja vahendada teadmust |
| Õppiv regioon | Learning region | Koostöö regiooni eraettevõtete ja avalike institutsioonide vahel, mis on sarnase sotsiaalse taustaga. Laiem mõiste kui RIS |
Regionaalse innovatsioonisüsteemi mõiste saanud keskseks paradigmaks erinevate regioonide arengupotentsiaalide uurimisel ja teadmusel põhineva regionaalse arengu (knowledge-based regional development) kontseptsiooni loomises[9]. Esimest korda mainiti RIS-i mõistet 1992. aastal Philip Cooke'i poolt.
Cooke defineerib seda kui ühesuguse ettevõtluskeskkonnaga süsteemi, milles koostööd tegevad ettevõtted on seotud läbi ühise õppimisprotsessi. Õppimisprotsess on interaktiivne ja toimib koostöös erinevate osapoolte vahel. Ettevõtluskeskkond hõlmab osalt ühiste reeglite, standardite, väärtuste, aga ka materiaalsete ressursside kogumit. Omavaheline tihe seotus ehk sotsiaalne sidusus tähendab firmade keerulist interaktsiooni, mille tulemusel tekib tervik ja sellele omane ettevõtluskeskkond ja innovatsioonivõimekus. See saab areneda ainult sellistes tingimustes ja on antud piirkonnale iseäralik – seda ei saa taastoota mõnes teises piirkonnas.[10]
Asheim ja Isaksen lisavad Cooke'i definitsioonile, et regionaalne innovatsioonisüsteem jaguneb tootmisstruktuurideks (tehnoloogilised ja majandusstruktuurid) – ehk samad, mis on hõlmatud ettevõtlusklastri mõistes – ning institutsionaalseks infrastruktuuriks (poliitilis-institutsionaalsed struktuurid)[1]. Niisiis on klastri ja regionaalse innovatsioonisüsteemi mõisted tugevalt seotud. Niipea, kui on tegemist ühise, interaktsioonis toimuva õppimisprotsessiga, võime seda nimetada regionaalseks innovatsioonisüsteemiks. Seega võivad regioon ja klaster koos eksisteerida ka samal territooriumil, samuti võib RIS koosneda mitmest ettevõtlusklastrist[11].
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 Asheim, B.T., Isaksen, A. (1997) Location, agglomeration and innovation: toward regional innovation systems in Norway? Eur Planning Stud, 5 (3) (1997), pp. 299–330
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Doloreux, D. (2002). What we should know about regional systems of innovation. Technology In Society 24, 243–263
- ↑ Doloreux, D. (2003) Regional innovation systems in the periphery: The case of the Beauce in Québec (Canada). International Journal of Innovation Management. 7 (1) : 67–94
- ↑ Asheim, B. T. & Herstad, S. J. (2002) Regional innovation systems, varietes of capitalism and non-local relations. Challenges from the globalising economy. In Asheim, B. T. & Mariussen, Å. (Eds.) Innovations, regions and projects. Stockholm, Nordregio
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Garri Raagmaa loengukonspekt Tartu Ülikooli õppeaines "Kohaliku ja regionaalse arengu planeerimine"
- ↑ Doloreux, D., Parto, S. (2005) Regional innovation systems: Current discourse and unresolved issues. Technology in Society, Volume 27, Issue 2, April 2005, Pages 133–153
- ↑ Asheim, B. T. and Isaksen, A. (2002): Regional innovation systems: The integration of local ‘sticky’ and global ‘ubiquitous’ knowledge. Journal of Technology Transfer, Vol.27, No. 1, 77–86
- ↑ Isaksen, A. (2001). Building Regional Innovation Systems: Is Endogenous Industrial Development Possible in the Global Economy? Canadian Journal of Regional Science, 24(1), 101–120
- ↑ J.Revilla Diez, M. Kiese (2009) Regional Innovation System. International Encyclopedia of Human Geography, 2009, Pages 246–251
- ↑ Cooke, P., Uranga, M. G., Etxebarria, G. (1998)Regional systems of innovation: an evolutionary perspective. Environment and Planning A, 30, pp. 1563–1584
- ↑ National Workshop on Sub-national Innovation Systems and Technology Capacity Building Policies to Enhance Competitiveness of SMEs. 27–30 October 2006. Beijing, China