Purjetamine (sport)
Purjesport on purjejahi või purjelauaga veekogudel liikumine sportliku harrastusena või võistlemise eesmärgil.
Võistluspurjetamise puhul järgitakse üldjuhul rahvusvahelisi võistlusreegleid, milles on kokku leppinud purjespordi liidud ja jahtklubid. Võisteldakse näiteks laevastikusõidus (fliidivõistlus), paaridevahelises sõidus ehk matšpurjetamises või meeskonnavõistluses, aga ka muudel võistlusaladel. Võistlused võivad toimuda suletud radadel, aga ka fikseerimata kursiga punktist punkti. Purjetamisvõistluse võidakse korraldada sisevetel, ranniku lähedal või avamerel ja ookeanil. Enamik võistlusi toimuvad määratletud klassi või võistlusväärtuse järgi ja neil osalevad ühtsusklassi purjejahid.
Purjespordi vahendid
[muuda | muuda lähteteksti]Purjespordiga saab tegeleda nii suvistel kui ka talvistel veekogudel, viimasel juhul on tegemist jääpurjetamisega. Suvistel jääkatteta veekogudel sõidetakse eri tüüpi purjejahtide, purjelaudade või lohesurfilaudadega. Purjejahtide ja -laudade võistlused mitmes võistlusklassis kuuluvad ka olümpiamängude kavva. Talvisel ajal jäätunud veekogudel harrastatakse purjesporti jääpurjekate, talisurfi purjekelkude, lohelaudade või purjesuuskadega.
-
Laser-klassi purjejaht -
Purjelaud -
Lohesurf -
DN-klassi jääpurjekas -
Talisurf
.jpg)
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Enne 19. sajandit kasutati väikseid purjepaate valdavalt töötegemiseks. Meelelahutuslikul ja sportlikul eesmärgil võeti purjejahid ulatuslikumalt kasutusele umbes 19. sajandi keskpaigast, millest annab tunnistust üha uute jahtklubide asutamine mitmel pool maailmas. Purjespordi ajaloo uurijate hinnangul oli esialgu tegemist valdavalt jõukama elanikkonna harrastusega. Ulatuslikumalt hakkas purjesport levima 20. sajandil seoses tehnoloogilise ja majandusliku arenguga. Purjetamise muutsid odavamaks jahiehituses toimunud tehnoloogilised arengud ning jahiklasside kasutuselevõtt, mis tõi kasutusse ka odavamad jahid.[1][2]
Olümpiamängude kavas on purjetamine alates 1896. aastal Ateenas toimunud esimestest nüüdisaegsetest olümpiamängudest, ehkki tollal tuli purjetamisvõistlused halbade ilmastikutingimuste tõttu ära jätta. Edaspidi on purjetamisvõistlused toimunud peaaegu kõigil suveolümpiamängudel, välja arvatud 1904. aastal Saint Louisis.[3]
Ajalugu Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Eesti purjespordi ajalugu
Enne Eesti iseseisvumist
[muuda | muuda lähteteksti]
Tinglikult peetakse Eesti purjespordi alguseks lühikest aega tegutsenud Uljaste Purjetajate Ordu asutamist 1820. aastal, ehkki selle omapärase ühenduse tegevus oli meelelahutuslik ja võistluspurjetamisega selle liikmed ei tegelenud.[4][5][6] Esimene jahtklubi Eestis oli 1888. aastal asutatud Eestimaa Merejahtklubi, mis jäi paljudeks aastateks Eesti purjespordis juhtrolli.[7][8] Hiljem asutati Kuressaare Jahtklubi (asutatud 1891), Haapsalu Purje- ja Sõuklubi (1900), Pärnu Jahtklubi (1906) ning Tallinna Jahtklubi (1911). Eestis tegutsenud jahtklubid korraldasid regulaarselt purjeregatte ja nende liikmed osalesid lähiriikides toimunud regattidel.[9] Eestis (esialgu peamiselt Haapsalus) hakati tegelema ka jääpurjetamisega.[10][11]
1912. aastal püüdis Eestimaa Merejahtklubi oma jahiga pääseda Stockholmi olümpiamängudele, ent see katse ebaõnnestus. Samadele olümpiamängudele oli varuvõistlejana registreeritud aastaid hiljem Eestile olümpiamängudelt pronksmedali võitnud Nikolai Vekšin, kes tollal veel Eestis ei elanud ega treeninud.[12][13]
Eesti Vabariik 1918–1940
[muuda | muuda lähteteksti]Iseseisvunud Eestis jätkasid tegevust kõik varasematel aastatel rajatud jahtklubid ja asutati uusi: Saaremaa Merispordi Selts (1927) ja Narva Jahtklubi (1928).[14][15] Eesti purjetamises domineeris jätkuvalt Eestimaa Merejahtklubi, millest 1925. aastal sai Eesti esindaja Rahvusvahelises Purjespordiliidus ja Euroopa Jääpurjetamisliidus.[16] Ühe klubi domineerimise lõpetamiseks pandi 1928. aastal alus Eesti Jahtklubide Liidule, millega 1930. aastate keskpaigaks olid liitunud kõik Eestis tollal tegutsenud jahtklubid.[7][17][6] 1935. aastal, aasta pärast Eestimaa Merejahtklubi ühinemist Eesti Jahtklubide Liiduga võttis viimane üle ka riigi esindamise rahvusvahelistes purjespordiorganisatsioonides.[18]
Eesti purjespordi suurimaks saavutuseks esimesel iseseisvusperioodil oli pronksmedali võitmine Amsterdami olümpiamängudelt 1928. aastal. Selle võitis Eestimaa Merejahtklubi aukommodoorile tööstur Emil Fahlele kuulunud 6-meetrise jahi Tutti V meeskond Nikolai Vekšini juhtimisel.[19][20] Teist korda osales Eesti purjetamises olümpiamängudel 1936. aastal Berliinis. O-jollil sõitnud Erik von Holst sai 17. koha.[21] Regulaarselt edukad olid Eesti jääpurjetajad, kes võitsid Euroopa meistrivõistlustelt korduvalt medaleid, seejuures kuldmedalini jõudsid 1930. aastatel eri jääpurjekaklassides Etienne Gahlnbäck (1933, 1935, 1936, 1937 ja 1938), Andrei Tšutšelov (1933, 1935, 1936, 1937 ja 1938), Erik von Holst (1933, 1934, 1936 ja 1937) ning William von Wirén (1933, 1934 ja 1936).[22]
Nõukogude periood
[muuda | muuda lähteteksti].jpg)
Nõukogude perioodil likvideeriti senised purjespordi organisatsioonid ja asendati nõukoguliku spordikorraldusega. 1940. ja 1950. aastatel reorganiseeriti purjespordi süsteemi korduvalt, kuni 1959. aastal rajati Vabariiklik Purjespordi Föderatsioon, mis korraldas Eesti purjesporti kuni Eesti Jahtklubide Liidu taastamiseni 1989. aastal. Mitme endise jahtklubi baasil loodi uued kohalikud purjespordiühendused, aga asutati ka uusi klubisid. Samas olid suletud piiritsooni tõttu võimalused Eesti vetes purjetamisega tegeleda piiratud. Peamiselt tegeleti rannikupurjetamisega ja talvisel ajal jääpurjetamisega, avamerepurjetamist peaaegu ei toimunud ning ainsa erandliku avamereregatina toimus regulaarselt 1958. aastal alguse saanud Muhu väina regatt.[23]
Olümpiamängudel osalesid Eestis elanud ja tegutsenud purjesportlased 1960., 1964., 1976., 1980. ja 1988. aastal. 1960. aasta Rooma olümpiamängudel võitis Aleksander Tšutšelov Finn-klassis hõbemedali. 1980. aastal, kui Moskva olümpiamängude purjetamisvõistlused toimusid Tallinnas, võitis Nikolai Poljakov soodimehena Soling-klassis samuti hõbemedali. Hõbemedali võitsid 1988. aastal Seouli olümpiamängudel vennad Toomas ja Tõnu Tõniste klassis 470. Medaleid võitsid Eesti purjesportlased ka teistel rahvusvahelistel suurvõistlustel.[21] Jätkuvalt edukad olid ka Eesti jääpurjetajad, kes võitsid medaleid nii Euroopa kui ka maailmameistrivõistlustelt.[24]
Taasiseseisvunud Eesti
[muuda | muuda lähteteksti]
1991. aasta sügisel võeti Eesti Jahtklubide Liit uuesti Rahvusvahelise Purjespordiliidu liikmeks.[25] Edasistel aastatel on jahtklubide liit jätkanud Eesti purjespordi organiseerimist ja ühendab enamikku Eesti jahtklubidest, mille arv ligineb tänapäeval 20-le.[26] Purjetamise ja purjelauasõiduga tegeletakse nii merel kui ka siseveekogudel, samuti harrastatakse talvist jääpurjetamist. Mitmel purjespordialal on Eesti korraldanud ka rahvusvahelisi tiitlivõistlusi.[27]
Eesti purjesportlasi on alates 1992. aastast osalenud kõigil suveolümpiamängudel eri jahi- ja purjelauaklassides, ent medalini on jõudnud vaid Toomas ja Tõnu Tõniste, kes 1992. aasta Barcelona suveolümpiamängudel võitsid pronksmedali. Esikümnesse jõudis neil olümpiamängudel ka Krista Kruuv, kes sai Europe-klassis kuuenda koha. 1996. aasta suveolümpiamängudel Atlantas said vennad Tõnisted kümnenda koha, esikümnest jäid napilt välja 2012. aasta suveolümpiamängudel Londonis Finn-klassi jahil Deniss Karpak ja 2016. aastal Rio de Janeiros RS:X klassi purjelaual sõitnud Ingrid Puusta, mõlemad said 11. koha.[21]
Organisatsioonid
[muuda | muuda lähteteksti]Rahvusvahelised purjespordiorganisatsioonid
[muuda | muuda lähteteksti]Rahvusvahelist purjesporti reguleerib 1907. aastal asutatud Maailma Purjetamisliit (World Sailing), varasemate nimedega Rahvusvaheline Purjespordiliit (1907–1996) ja Rahvusvaheline Purjetamisföderatsioon (1996–2015).[28] World Sailing koondab riiklike purjespordiorganisatsioone, assotsieerunud liikmeid, klassiassotsiatsioone ja muid rahvusvahelisi purjespordiorganisatsioone[29], nagu Offshore Racing Congress (avamere võistlusnõukogu), World Sailing Speed Record Council (maailma purjetamise kiirusrekordite nõukogu) ja International Radio Sailing Association (rahvusvaheline raadiopurjetamise assotsiatsioon).
Organisatsioonid Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Eesti jahtklubide loend
Eestis on alates 19. sajandi teisest poolest tegutsenud mitu jahtklubi, mille eesmärk on purjespordi organiseerimine ja võistluste korraldamine. Katusorganisatsioonina tegutseb 1928. aastal asutatud ja 1989. aastal[30] taastatud Eesti Jahtklubide Liit, mille koosseisu kuulub 2024. aasta seisuga 16 jahtklubi, 7 purjespordikooli, 13 klassiliitu ja 5 seltsi. Liidu toetajaliige on Eesti Mereakadeemia.[26]
Purjespordi tüübid
[muuda | muuda lähteteksti]Purjesporti on mitut tüüpi ja võistluste korraldus on vastavalt erinev. World Sailingu kodulehel on esitatud kaheksa purjespordi tüüpi[31]:
- Fliidivõistlus (Fleet racing)
- Matšvõistlus (Match racing)
- Meeskonnavõistlus (Team racing)
- Avamere- ja ookeanipurjetamine (Offshore & oceanic sailing)
- Invapurjetamine (Para World sailing)
- Merematkamine (Cruising)
- Esitlusvõistlus (Expression events)
- Raadiopurjetamine (Radio sailing)
Võistlused
[muuda | muuda lähteteksti]Paljude laevade osalusel toimuvat purjetamisvõistlust nimetatakse regatiks. Selline võistlus koosneb tavaliselt mitmest võistlussõidust, kusjuures üldvõitja on selle jahi meeskond, kes saavutab võistlussõitudel vähim karistuspunkte. Enamik purjetamisradu kavandatakse ümber poide või sarnaste märkide kaitstud vetes, ent toimub ka avamerevõistlusi. Võistlusi korraldatakse mitut tüüpi jahtidele, sealhulgas väikestele purjejahtidele, katamaraanidele või merematkamiseks mõeldud jahtidele. Võistluste korraldust reguleerivad purjetamise võistlusreeglid.
Võistlusklassid
[muuda | muuda lähteteksti]Olümpiaklassid
[muuda | muuda lähteteksti].jpg)
2024. aasta seisuga kuulub olümpiaklasside hulka kaheksa jahi- ja purjelauaklassi[32]:
- 470
- 49er
- 49erFX
- IKA - Formula Kite
- ILCA 6 (Laser Radial)
- ILCA 7 (Laser Standard)
- IQFOiL
- Nacra 17
Ajaloos on olnud ka muid olümpiaklasse, milles olümpiamängudel enam ei võistelda, aga võidakse võistelda muudel võistlustel.
Rahvusvahelised klassid
[muuda | muuda lähteteksti]Maailma Purjetamisliit tunnistab rahvusvaheliste võistlusklassidena kokku kümneid võistlusklasse, nende hulgas eri tüüpi kiiljahid, svertpaadid, mitmekerelised jahid, lohesurfilauad ja purilauad.[32]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ James C. Williams. Sailing as Play. – ICON: Journal of the International Committee for the History of Technology 2013, vol 19, lk 132–192.
- ↑ Gayle Jennings. Water-Based Tourism, Sport, Leisure, and Recreation Experiences. – Water-Based Tourism, Sport, Leisure, and Recreation Experiences. Koostanud Gayle Jennings. Burlington, Oxford: Elsevier, 2007, lk 1–20.
- ↑ The Olympics Studies Centre. SAILING History of Sailing at the Olympic Games. – OSC Reference Collection, 19. oktoober 2017, lk 2.
- ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 9–20.
- ↑ Ivar Multer. Eesti purjesport 100 aastat Stockholmi "Nautici" 10 a. – Eesti Päevaleht, 18. mai 1988, lk 3.
- ↑ 6,0 6,1 Hans Jalasto. Esimesest jahtklubist klubide liiduni. – Spordileht, 29. mai 1989, lk 2–3.
- ↑ 7,0 7,1 A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 36.
- ↑ A. Juske. Jahtidega ajaloo faarvaatril, lk 10.
- ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 24–26.
- ↑ N. Tšutšelov. Eesti jääpurjetajad maailma parimad. – Eesti Spordileht, 1. veebruar 1934, lk 36–38.
- ↑ K. Antons. Spordiharrastuse kujunemine, lk 161–162.
- ↑ E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 89–92.
- ↑ A. Juske. Jahtidega ajaloo faarvaatril, lk 40, 101.
- ↑ Uus jahtklubi. – Meie Maa, 5. veebruar 1927, lk 1.
- ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 25.
- ↑ Erfolge einer estländischen Jacht. – Revaler Bote, 25. juuli 1925, lk 3.
- ↑ Eesti purjesport eduteel. – Päevaleht, 30. juuni 1935, lk 2.
- ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 40.
- ↑ Wõiduteel walgete purjede all. – Rahvaleht, 30. august 1928, lk 5–6.
- ↑ Der E.S.Y.C. ehrt seine Olympiasieger. – Revaler Bote, 29. august 1928, lk 7.
- ↑ 21,0 21,1 21,2 Eesti Jahtklubide Liit, Võistluspurjetamise ajalugu. (arhiivikoopia seisuga 9. juuni 2023)
- ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 199.
- ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 67–98.
- ↑ Eesti Jahtklubide Liit, Jääpurjetamise ajalugu. (arhiivikoopia seisuga 29. november 2023)
- ↑ Eesti Jahtklubide Liit IYRU liige. – Spordileht, 6. november 1991, lk 1.
- ↑ 26,0 26,1 Eesti Jahtklubide Liit, Liikmete nimekiri. (arhiivikoopia seisuga 20. aprill 2024)
- ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 150–151.
- ↑ World Sailing, History.
- ↑ World Sailing, Organisational Structure.
- ↑ Pühapäeval loodi Pirital Eesti Jahtklubide Liit. – Spordileht, 5. aprill 1989, lk 4.
- ↑ World Sailing, Types of Sailing.
- ↑ 32,0 32,1 World Sailing, World Sailing Classes.
Allikad
[muuda | muuda lähteteksti]- Kaarel Antons. Spordiharrastuse kujunemine ja areng Läänemaal enne Vabadussõda. – Läänemaa muuseumi toimetised 2021, nr 23, lk 157–179.
- Anto Juske. Jahtidega ajaloo faarvaatril. Haapsalu, Käsmu, Tallinn: Vali Press, 2009.
- Arvet Tetsmann. Eesti purjetamise lugu. Tallinn: Eesti Jahtklubide Liit, 2018.
- Edgar von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club: historische Übersicht 1888–1913. Reval: Buchdruckerei Aug. Mickwitz, 1913.