Anoreksia
Anoreksia (ladina keeles anorexia nervosa) on söömishäire, mida iseloomustab liiga väike kehakaal.[1]
Kaalu hoitakse kontrolli all nälgimise, liigse trenni või toidu väljutamisega. Umbes pooltel haigestunutest võib esineda ajutiselt liigsöömist, tahtlikku oksendamist või lahtistite kasutamist. Domineerivaks on hirm paksuks minemise ees, eesmärgiks seatud kehakaal võib tihtipeale alaneda koos kõhnumisega. Anoreksiat põdevad inimesed võivad eitada alatoitumisest põhjustatud väsimust. Sageli varjab anoreksia all kannatav inimene riietuse abil oma kõhnust. Ta võib õigustada oma käitumist, põhjendades seda tervisliku dieediga.[1]
Sümptomid
[muuda | muuda lähteteksti]Anoreksia sümptomiteks on naistel kehamassiindeks alla 17,5 ja meestel alla 19. Anoreksiat põdeval inimesel on isegi alakaalulisena kartus kaalus juurde võtta või rasvuda. Anoreksia all kannatavatel inimestel esineb kehatajuhäire, mis hõlmab oma alakaalulise eitamist.[2]
Anoreksiaga kaasneb kõige sagedamini meeleolu langus, ärrituvus, suurenenud rahutus ja ängistus ning painavaid toiduga seotud sundmõtteid või rituaale. Osal anoreksia all kannatavatest inimestest võib esineda impulsside kontrollimise häireid. Haiguse juurde võib kuuluda ka enesehävituslik käitumine.[2]
Kui organism saab toitu liiga vähe, läheb ta nii-öelda säästurežiimile. Selle sümptomiteks võivad olla pidev külmatunne, aeglane pulss, madal vererõhk, kuiv nahk, juuste väljalangemine ja mao aeglustunud tühjenemine. Alatoituval inimesel hakkab vähenema lihasmass, sest organism hakkab seda kasutama toiduks. Anoreksia tagajärjed võivad olla kasvu häirumine ja luustikukahjustused. Vedeliku- ja soolatasakaaluhäired võivad põhjustada südamerütmihäireid, mis võivad olla eluohtlikud. Enamik kehalisi sümptomeid kaob koos söömishäirest paranemisega, kuid on ka kehalisi järelmõjusid, näiteks muutused luustikus, mis ei kao.[2] Naistel võib alatoitumise tagajärjel esineda amenorröa ehk menstruatsioonide puudumine pika aja vältel. Normaalne menstruaaltsükkel taastub tavaliselt normaalkaalu saavutamisel.[3]
Osad anoreksiat põdevad inimesed väldivad söömisega seotud olukordi. Söömist võidakse ka vältida leides vabandusi, miks mitte süüa. Söömine muutub kinnisideeks ning kannatada võivad suhted pere ja sõpradega. Lisaks söömise piiramisele võidakse kaalu kontrolli all hoida ka liigse treenimisega, millest võib kujuneda häire omaette.[3]
Meeste hulgas on anoreksia vähem esinenud. Meeste puhul on rohkem levinud liigne treenimine. Meestel algab anoreksia tavaliselt hilisemas eas kui naiste seas.[3]
Haiguse kulg
[muuda | muuda lähteteksti]Soodustavad tegurid
[muuda | muuda lähteteksti]Perfektsionistlik isiksus võib olla üks soodustav tegur. Kaalu kontrollimine ja kõhnus muutub enesehinnangu ja eneseväärikuse aluseks. Psühholoogilised traumad võivad soodustada anoreksia kujunemist. Mõnikord võib anoreksiale eelneda depressioon.[1]
Maailmas valitsev saleduse ideaal võib samuti mängida rolli anoreksia tekkimisel. Anoreksia vallandavaks teguriks võivad ka olla teiste poolt tehtud märkused kaalu või välimuse kohta. Anoreksia saab tihtipeale alguse kõhnumisest, mille eesmärgiks on suurendada eneseväärikust ning omada oma elu üle suuremat kontrolli. Anoreksiat põdev inimene võib arvata, et kõhnumisega saab ta lahendada kõik probleemid oma elus.[1]
Kuna pidev näljaseisund kutsub kehas esile nii psüühilisi kui ka füüsilisi muutusi, võivad need süvendada söömishäire sümptomeid ja neid säilitada. Nendeks muutusteks võivad olla näiteks depressioon ja söögiga seotud sundmõtted.[1]
Haiguse algus
[muuda | muuda lähteteksti]Söömishäire algus on tihtipeale varjatud. Kõhnumine, kaalu vaheldumine või söömisharjumuste muutumine on ainsad kõrvalseisjale märgatavad söömishäire sümptomid. Muutuseid ei pruugita üldse tähele panna, kuna need tekivad tasahilju. Lähedased märkavad anoreksiat tihtipeale alles siis, kui on toimunud märgatav kaalulangus. Lisaks söömise jälgimisele võib kaasneda ka aktiivne treening. Selle tagajärjel muutub nauditavast treeningust sundtegevus.[2]
Anoreksia ja muud vaimse tervise häired
[muuda | muuda lähteteksti]Anoreksiahaigetel on suurem soodumus ka muude vaimse tervise häirete, eriti ärevushäirete ja raskekujulise depressiooni tekkeks. 25–85% anoreksiat põdevatest inimestest kannatab oma elu jooksul ka raskekujulise depressiooni all. Seda võib pidada alatoitumise tagajärjeks. Toitumisharjumuste paranedes paraneb ka sageli meeleolu. Sundhäire on kõige tavalisem anoreksiahaigete ärevushäire, mis võib esineda 11–83 protsendil haigetest. Isiksushäireid arvatakse olevat anoreksiahaigetel esinevat harva.[1]
Ravi
[muuda | muuda lähteteksti]Enamik anoreksiat põdevaid inimesi paraneb ravi korral ühe kuni viie aastaga. Tagasilangemine haigusse on kõige tõenäolisem esimesel aastal pärast tervenemist.[3] Tervenemisvõimalused on seda suuremad, mida varem ravi alustatakse.[2]
Anoreksia ravi on keeruline ja pikaajaline. Ravi eesmärgiks on söömiskäitumise normaliseerimine ja alatoitumisest ülesaamine. Ravi alustada on sageli raske, kuna anoreksiat põdeval inimesel on hirm kaalutõusu ees. Võib tekkida hirm kaotada oma elus kogu kontroll.[1]
Kogu ravi vältel, kuid eriti alguses, on oluline, et haige oleks motiveeritud paranema. Motivatsiooni saab tõsta näiteks andes informatsiooni nälgimise tagajärgedest organismile ja tõstes esile paranemise eeliseid. Psühholoogiliste probleemide lahendamisel võivad abiks olla mitut liiki psühhoteraapia.[1] Ravitulemuste avaldumiseks on vaja kannatust, kuna esimeste nädalate või isegi kuude jooksul ei pruugi ravitulemusi näha olla.[2]
Dieet peaks olema vaheldusrikas. Energiavajadus hinnatakse individuaalselt. Ravi alguses on see keskmiselt 1500–2000 kcal ööpäevas. Spetsiaalseid energiarikkaid toidusegusid võidakse kasutada energia saamise kergendamiseks. Ravi jooksul õpitakse ise oma söömise eest vastutama ja õigel viisil sööma.[1]
Osa haigetest ei ole võimeline ise oma söömiskäitumist tervislikumaks muutma. Sel juhul tasub kaaluda haiglaravi.[2] Ravi kulgu tuleb jälgida regulaarselt kaaludes. Raskematel juhtudel võib vajalikuks osutuda statsionaarne haiglaravi. Haiglaravilt ambulatoorsele ravile siirdumine toimub järk-järgult.[1]
Meeleoluravimitest abi saamist pole täheldatud ei anoreksia algstaadiumis ega ka hilisema ravi käigus.[2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 Jaana Suokas, Aila Rissainen (2007). "Söömishäired". Psühhiaatria. Tallinn: Kirjastus Medicina. Lk 243–248.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Anna-Keski Rahkonen, Charpentier Pia, Viljanen Riikka (2011). Söömishäired. Juhised lähedastele. Tallinn: Kirjastus Medicina. Lk 12–53.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Suzanne Abraham (2008). Eating disorders. New York: Oxford University Press. Lk 93–105.
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Anoreksia |