Ristikheina-taevastiib

Ristikheina-taevastiib
	; Isasliblika alakülg
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda;
Klass	Putukad Insecta;
Selts	Liblikalised Lepidoptera;
Sugukond	Sinilibliklased Lycaenidae;
Perekond	Taevastiib Polyommatus;
Liik	Ristikheina-taevastiib;
Binaarne nimetus
	Polyommatus icarus; Rottemburg 1775

Ristikheina-taevastiib (Polyommatus icarus Rott.) on sinilibliklaste sugukonda taevastiiva perekonda kuuluv liblikaliik.

Ristikheina-taevastiib on levinud Euroopas ja Põhja-Aafrikas. Ta elab kõikjal Briti saartel kuni Orkney saarteni ja Välis-Hebriidideni. Aastal 2005 avastati ta Kanadast Québecist Mirabelist ja tema levila tundub seal laienevat.

Isaste ülakülg on lillakassinine, peenikese musta äärega. Emased on pruunid, punaste täppide riviga tiiva servas. Isased on alt hallikad, emased pruunikamad. Kummalgi sool on tagatiibade servas rida oranže või punaseid täppe. Rida võib ulatuda esitiibadele, kuid seal on täpid väiksemad, vahel puuduvad üldse. Täpirida eraldab tiivaservast peenike just joon. Tagatiibadel on umbes 12 ja esitiibadel 9 musta keskmega valget täppi. Tiibade välisserval ei ole musti ristjooni, mis võimaldab eristada ristikheina-taevastiiba teistest lähedastest liikidest.

Röövik on väike, kahvaturoheline kollaste triipudega ja näeb natuke nälkja moodi välja. Röövikueas toimub ka talvitumine.

Ristikheina-taevastiib meeldib sipelgatele, kuigi mitte nii palju kui mõni teine siniliblikaliik. Vastne on oliivroheline ja elab alguses maapinnal, kuni sipelgad selle oma pessa kannavad. Vastne valmistab oma kehas mesinestet, mida sipelgad lakuvad, kuni vastne pesas elab.

Eestis on ta tavaline, lendab juuni keskpaigast juuli keskpaigani, harva teist põlvkonda moodustades ka augustis ja septembris.^[1]

Lõuna-Inglismaal vahetub aastas kaks põlvkonda, kellest esimene lendab mais-juunis ja teine augustis-septembris. Põhja-Inglismaal vahetub aastas üks põlvkond, kes lendab juunist septembrini.

♂
△ ♂
♀
△ ♀

Viited

↑ Viidalepp, Jaan; Remm, Hans 1996. "Eesti liblikate määraja". Tallinn: Valgus, lk. 225.

Välislingid

Ristikheina-taevastiib andmebaasis eElurikkus

[1] Viidalepp, Jaan; Remm, Hans 1996. "Eesti liblikate määraja". Tallinn: Valgus, lk. 225.

[1]