Georgi rist
- Mitte segi ajada Püha Georgi ordeniga!
Georgi rist (vene keeles Георгиевский крест), ametliku nimetusega Sõjalise ordeni teenetemärk (Знак отличия Военного ордена) oli Püha Georgi ordeni juurde lisatud Venemaa Keisririigi autasu alamate auastmete (sõdurite ja allohvitseride) lahinguliste teenete ja vapruse eest aastatel 1807–1913.
Georgi risti kanti Georgi lindiga.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]13. veebruaril 1807 asutas keiser Aleksander I oma manifestiga teenetemärgi allohvitseride, sõdurite ja madruste tunnustamiseks. Teenetemärgi väärilised olid statuudi järgi isikud, "kes tegelikult teenides maa- või mereväes on üles näidanud erilist vaprust võitluses vaenlase vastu".[1]
Georgi rist on kujult ringjas medaljon, mille keskosast lahknevad laienevalt trapetsikujulised ristiharud. Georgi risti mõõtmed on 34 × 34 mm. Risti harusid ja ringjat medaljoni eraldab eenduv ääris. Medaljoni esiküljel (aversil) on püha Jüri hobusel odaga draakonit alistamas, tagaküljel (reversil) aga paiknevad läbipõimituna kirillitsas "С" (S) ja "Г" (G), tähistamaks sõnu "Святой Георгий" – 'püha Georgi'. Georgi rist valmistati hõbedast.[1]
Georgi risti kanti Georgi lindiga (vaheldumisi kolm musta ja kaks oranži ühelaiust triipu, mis sümboliseerivad suitsu ja tuld lahingus).[1]
Risti järjekorranumbriga "1" sai kaardiväe allohvitser Jegor Mitjuhhin 2. juunil 1807 sooritatud kangelasteo eest. Esimene naine, Nadežda Durova, sai risti numbriga 5723.[1]
Teenetemärk oli esialgu ühejärguline ja ilma numbrita. Iga järgnev kangelastegu, mis oleks samuti väärinud ristiga autasustamist, tõi kaasa vaid palga tõstmise ühe kolmandiku võrra, kuid mitte rohkem kui kahekordse töötasuni. Lisaraha, erinevalt palgast, maksti kavalerile ka pärast tema erruminekut. Pärast kavaleri surma sai lisatasu veel ühe aasta jooksul tema lesk või ülalpeetav.[1]
1808. aasta 15. juuni määrusega vabastati Georgi risti kavalerid kehalistest karistustest, sama aasta 2. detsembri määrusega oli keelatud risti rinnal kandvat alamväelast ohvitseri poolt sõna ja teoga solvata.[1]
Risti sai autasustatult ära võtta vaid kohtu otsusega, kusjuures sellest tuli teavitada Venemaa keisrit. 1815. aasta 18. juuli määrusega vabastati erru lastud kavalerid pearahamaksust. Kui kavalerist allohvitser viidi armeepolgust üle kaardiväepolku, siis säilis tema auaste.[1]
22. jaanuari 1809 määrusega kehtestati ristide arvestamise ja nummerdamise kord. Seni välja antud 9937 risti korjati ajutiselt tagasi ja nende tagaküljele, risti horisontaalsetele harudele, graveeriti järjekorranumbrid. Edaspidi vermiti number ristile juba selle valmistamisel.[1]
Kuni 1856. aastani tagastati surnud kavaleride ristid, analoogselt medalitega, Venemaa ordenite kapiitlile. Tagastatud ristid sulatati ümber, kuid vahel kasutati neid ka uuteks autasustamiseks. On teada, et aastatel 1817–1819 anti uuesti välja 1176 kapiitlile tagastatud teenetemärki.[1]
6. detsembril 1833 kehtestati ristile uus statuut. Selle järgi sai kavaler, keda oli neljal korral peetud Georgi risti vääriliseks ja kes oli seni saanud risti ning kahekordse palga, lisaks õiguse kanda risti lindil lehvi (põiklinti). Sellega loodeti motiveerida sõdureid järjest uutele kangelastegudele.[1]
1839. aastal avati Borodino lahinguväljal mälestusmärk. Selle sündmuse puhul toimusid suured pidustused ja paraad. Peeti meeles ka endisi liitlasi, sama aasta juunis asutas Nikolai I spetsiaalse risti autasustamaks Preisi armee sõdureid-veterane, kes aastatel 1813–1815 olid osalenud sõjas Napoleoni vastu. Ristil oli oma numeratsioon ning eristamaks teda kodumaisest vermiti reversile Aleksander I monogramm. Valmistati 4500 risti, millest pidustuste ajal anti välja 4264.[1]
1856. aastal muudeti Georgi rist neljajärguliseks. Madalaim järk oli neljas, iga järgmise kangelasteo eest sai kõrgema järgu risti. Samal aastal alustati ka uut numeratsiooni. 1913. aastani anti esimest järku välja 1825, teist 4320, kolmandat 23 605 ja neljandat 205 336. Moslemitele olid eraldi ristid. [2]
1913. aastal muudeti statuuti uuesti ning alustati uut numeratsiooni. Seetõttu on 205 000 esimest risti sama numbriga. Ristide eristamiseks kirjutati uue statuudiga ristidele ette No tähis, kuid kuuekohalistele numbrite korral see ei mahtunud ristile ära. Sama muudatusega lõpetati moslemitele eriristide väljaandamine.[2]
1917. aastal tegi Venemaa ajutine valitsus järjekordse muudatuse Georgi risti statuudis. Nimelt võisid nüüd Georgi sõduriristi välja teenida ka ohvitserid. Ohvitseridele antud Georgi risti linti ilustati loorberioksaga.
Omaaegses eestikeelses ajakirjanduses nimetati Georgi sõduriristi sageli Georgi aumärgiks, mis võis viidata ka hoopis Georgi medalile. Ohvitseri Georgi rist võis tähendada nii Püha Georgi ordenit kui ka sõduriristi loorberioksaga.
Esimeses maailmasõjas teenisid Georgi risti eri järgud välja sajad Eestist pärit sõjamehed. Nende täpset arvu ei teata.
Georgi risti I järgu (ehk siis kogu komplekti) saanud Eesti sõjameestest on teada:
- Anton Irv
- Jaan Kruus
- Eduard Neps
- Jaak Raudsepp
- Rudolf Kiisson
- jmt
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 dr. phil. Leho Lõhmus. Georgi rist. – Laidoneri Muuseumi aastaraamat. Toimetajad T. Hiio, L. Lõhmus, (2003), lk 91–96.
- ↑ 2,0 2,1 Ain Vislapuu. Vene sõjalised teenetemärgid Viljandi muuseumi falleristikakogus. Viljandi Muuseumi aastaraamat 2005