Põltsamaa keskaegne kirik
| Põltsamaa keskaegse kiriku ase | |
|---|---|
 Kiriku ase 2024. aasta kevadel | |
| Asukoht | Põltsamaa, Põltsamaa vald |
| Koordinaadid | 58° 39′ 32″ N, 25° 57′ 52″ E |
| Tüüp | arheoloogiamälestis |
| Ajalugu | |
| Rajatud | 13. sajandi lõpp, 14. sajandi algus |
| Maha jäetud | 18. sajand |
| Perioodid | Eesti keskaeg, varauusaeg |
| Uurimine ja seisund | |
| Arheoloogilised kaevamised | Ei ole arheoloogiliselt uuritud |
| Seisund | kaitse all |
Põltsamaa keskaegne kirik (mainitud ka kui Põltsamaa vana Niguliste kirik) oli keskajal ehitatud pühakoda praeguses Põltsamaa linnas Jõgeva maakonnas. Kirik sai tugevalt kannatada Poola-Rootsi sõjas (1600-1629), taastati hiljem ja purustati lõplikult Põhjasõjas 1703. aastal. Kiriku põhiplaan ei ole täna määratav. Kirikust on säilinud vaid üksikud fragmendid (tellisroide vormikivid ja paest konsoolkivi kahe inimpea kujutisega ehk nn Põltsamaa suudlus). Keskaegse kiriku ase ja seda ümbritsenud kalmistu on riikliku kaitse all.
Asukoht
[muuda | muuda lähteteksti]Kirikuase paikneb Põltsamaa linnas Veski ja Metsa tänava ristumiskoha lähedal, Linnu tn 2 kinnistul (katastritunnus 61701:001:0080).
Uurimislugu
[muuda | muuda lähteteksti]Kirikuaset on seni kõige põhjalikumalt uurinud ja kirjeldanud Villem Raam. 1969. aastal külastas ta Põltsamaad ning leidis kirikuaseme jõest umbes 50 sammu kaugusel, poolringilise teekurvi seest. Ase oli ümbritsevast maapinnast oluliselt kõrgem, pealt ebaühtlane ja auklik. Pinnast sondeerides paljandusid poolterved tellisroided, mille profiil oli gootiliselt vormirikas. Samal uurimisretkel õnnestus kunstiajaloolasel kohalike inimeste abiga leida umbes 75cm küljepikkustega nurgakonsool, mis kujutas kahte suudlevat pead.[1]
Varemete tegelik tehniline seisukord ei ole teada, sest kirikuasemel ei ole seni toimunud ühtegi ehitusarheoloogilist uuringut[2].
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Eellugu
[muuda | muuda lähteteksti]Põltsamaa kihelkonna piires asunud muinasaegne Mõhu ristiusustati 1220. aastal. Kohalike elanike ristimist viisid läbi Ümera lätlaste preester Henrik (tuntud ka kui Henriku Liivimaa kroonika autor) ja preester Theoderich. Nad saabusid Mõhusse pärast Virumaa ristimist. Viibides siin "terve nädala, käisid nad ringi mööda külasid ja ristisid iga päev umbes kolmsada või viissada mõlemast soost, kuni viisid ristimise lõpule ja hävitasid paganate usukombed sellel alal."[3]
Kirjalikest allikatest võib välja lugeda, et üks varasemaid usuelu korraldajaid Mõhus oli plebaan Eggehard (Eggehardum de Moche). Teda mainiti 20. novembril 1234 koostatud paavst Gregorius IX kirjas kui tunnistajat, kellelt kirikupea ootas selgitusi Balduin Alnast tegevusele Vana-Liivimaal [4]. On arvatud, et toona võis Põltsamaal juba olla püsti puukirik[1].
Kiriku rajamine
[muuda | muuda lähteteksti]
Foto: Robert Treufeldt, 8. märts 2014
Esimene kivikirik paiknes Põltsamaa jõe vasakul kaldal. Koos paremkaldale rajatud Põltsamaa ordulinnusega kuulus see Viljandi komtuurkonda, kuid jäi tõenäoliselt Tartu piiskopi vaimuliku võimu alla[5]. Kirikuaseme puhul on kasutatud ka nimetusi "Niderpahlen" ja "Kirikuaed"[6].
Eesti keskaja arhitektuuri uurinud kunstiteadlane Villem Raam on hiljem leitud tellisroide vormikivide ja paest nurgakonsooli põhjal oletanud, et kirik võlviti tõenäoliselt 1300. aasta paiku: koor võis olla võlvitud varem, pikihoone hiljem [2] Hoone oli rajatud pae-, tellis- ja raudkividest sarnase põhiplaani alusel, mis iseloomustab Kesk-Eesti kolmelöövilisi kirikuid.
On tõenäoline, et Põltsamaa keskaegne kirik sarnanes Järvamaa kirikutega, sest kiriku asukohast on leitud võlvikonsool lamereljeefse kaksiknäoga (Põltsamaa suudlus), mis sarnaneb väga Türi kiriku samalaadse keskaegse raiddetailiga.[7]
Kiriku hävitamine
[muuda | muuda lähteteksti]Kirikut on mainitud kirjalikes allikates vaid juhuslikult. Nii näiteks on Johann Renner täheldanud, et Liivi sõja alguses (1558) olid Laiuse ordulinnuse vallutanud ja sinna laagrisse asunud venelased käinud Põltsamaa alevit rüüstamas ning viinud Laiusele sõjasaagina kaasa kiriku kellad[8]. Kristjan Valdma on oma magistritöös kirjeldanud rahvapärimusele tuginenud sündmusi 1578. aastast, mil Ivan IV väed vallutasid Põltsamaa. Suur hulk inimesi oli viimases hädas varjunud kirikusse. Vene väed neile ei halastanud: kirikus olevat tapetud nii palju inimesi, et "veri olevat ustest välja voolanud"[9]. Tapatalgutele osundades on Villem Raam oletanud, et kirik oli ühtlasi kaitseehitis[1].
Poola-Rootsi sõja (1600-1629) alguses ründasid rootslased Peter Stolpe juhtimisel Põltsamaa linnuses varjunud poolakaid ja purustasid oma sõjakäigul ka kiriku. Aastail 1632-1634 kirik taastati, kuid hävitati lõplikult Põhjasõjas (1703)[1]. Hiljem pühakoda enam uuesti üles ei ehitatud[6]. Selleks polnud ka mõjuvat põhjust, sest juba 1630ndatel hakati kohandama kirikuks Põltsamaa ordulinnuse kaguküljes asuvat endist värava- või laohoonet, millest hiljem sai Põltsamaa uus Niguliste kirik.
1866. aastal ilmunud Wilhelm Siegfried Stavenhageni albumis "Album baltischer Ansichten" on mainitud, et vana kiriku varemeid olla Uue-Põltsamaa mõisa juures veel näha [10]. Nähtavate varemete olemasolu Uue-Põltsamaa Torniveski juures (hobuste talli taga - Valdma hilisem lisandus[9]) on 1925. aastal maininud ka Gustav Saar[11]. Küsitav on see, millisel kujul ja kui suures ulatuses varemed avaldusid. Näiteks 1923. aastal kirjeldab kirjasaatja -s Päevalehes, et kirikuasemel võib märgata väheseid, paari jala kõrguseid osi, "mis piirjooni sünnitades oma alla võtavad umbes 25 ruutsüllase ala."[12] Tänaseks on kirikuase kaetud või kattunud pinnasega ja selle asukoht on maastikul vaid aimatav.
Kabel
[muuda | muuda lähteteksti]
Kiriku lähedal asus kabel, mida on mõnikord ekslikult nimetatud selle gootiliku välimuse tõttu ka kirikuks[12]. Kabeli olevat 1646. aastal endale rajanud seppade sellid (tsunftisellid). Hoone oli paekivist, sellel oli kolm akent, mis asusid maapinnast 3-4 jala kõrgusel, ja gootistiilis torn. Tõenäoliselt pärast kiriku hävitamist ja selle surnuaiale matmiste keelustamist 1773. aastal, rajati kabelihoonesse Uue-Põltsamaa mõisa sepikoda. Sepikoja torn, mille tipus olid tunnusmärkidena sepa haamer ja tangid, lõhuti 1916. aastal Vene valitsuse käsul.[9]. Kabelihoone ise lammutati 1934. aastal.
Kaitse alla võtmine
[muuda | muuda lähteteksti]Venemaa Keisririigi Valitseva Senati ukaasiga keelati sanitaarsetel kaalutlustel surnute matmine kirikutesse ja kirikaedadesse [13]. Sellega lõpetati ka surnute matmine Põltsamaa keskaegse kiriku aseme ümber. Uueks kalmistuks maad eraldades sõlmisid Uue-Põltsamaa mõis ja Põltsamaa kirik lepingu, mis muuhulgas keelustas uute hoonete ehitamise vanale surnuaiale ja kiriku varemetele. Samuti ei tohtinud lepingu kohaselt kasutada kirikuaset karjamaana ega seda üles künda[9].
Hiljem ei ole kokkuleppest täielikult kinni peetud. Enne Teist maailmasõda hoiti küll kiriku ase puutumatuna, kuid kalmistu ala on olnud osaliselt kasutusel nii põllu- kui ka karjamaana, ning sinna on püstitatud uusi hooneid. Ehitustööde käigus on maa seest tulnud välja rohkelt luid.
Kirikuase tunnistati muinsuskaitse objektiks 1969. aastal[1].Kultuuriministri 1. septembri 1997. aasta määrusega nr. 59 on kirikuase ja seda ümbritsev kalmistu lisatud Eesti Vabariigi kultuurimälestiste registrisse ja võetud riikliku kaitse all[14]. Selle kaitse on korraldatud Muinsuskaitseseadusega. Kiriku ase paikneb kaitsevööndis, seal on keelatud Muinsuskaitseameti loata teha keskkonda mõjutavaid ja ümberkorraldavaid töid[15].
Villem Raam on leidnud, et kirikuase vääriks senisest suuremat esiletõstmist. Selleks tuleb esmalt läbi viia ehitusarheoloogilised uuringud. Pärast alusmüüride väljakaevamist ja konserveerimist muutuks Põltsamaa vana kirikuase "jõeäärse haljasala raamistuses Eesti ehituspärandi omalaadseks näiteks ja veelgi enam Põltsamaa kui turismilinna vaadeterikka üldpildi ajalooromantiliseks rikastajaks".[1]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Pildid
[muuda | muuda lähteteksti]-
Põltsamaa keskaegse kiriku ase 2024. aasta kevadel Veski tänava poolt -
Põltsamaa vana kiriku ase 2022. aasta talvel -
Põltsamaa keskaegse kiriku ase 2024. aasta kevadel Metsa tänava poolt -
Tööstushoone Põltsamaa keskaegse kiriku aseme kõrval 2024. aasta kevadel -
Põltsamaa keskaegse kiriku ase Metsa ja Veski tn nurgalt 2024. aasta kevadel -
Rippsild Põltsamaa keskaegse kiriku aseme juures 2024. aasta kevadel
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Raam, Villem. 1970. Põltsamaa keskaegsest kirikuhoonest. Ehitus ja Arhitektuur 3/ 1970. Lk 47-49
- ↑ 2,0 2,1 Raam, Villem. 1983. Põltsamaa vana kiriku varemed. Arhitektuurimälestise pass
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XXIV, lk 217-219
- ↑ Livonica, vornämlich aus dem 13. Jahrhundert, im vaticanischen Archiv by Hermann Hildebrand, 1887, lk 39-49
- ↑ Sarv, Krista ja Pius, Nelli. 2022. Põltsamaa linnuse 750 aastat, Põltsamaa Muuseumi väljaanne
- ↑ 6,0 6,1 Põltsamaa wanast matusepaigast, Päewaleht, nr. 148, 9 juuni 1923, lk 5
- ↑ Suni, Raivo. 2023. Põltsamaa mosaiik, Põltsamaa:Vali Press, lk 88-91
- ↑ Renner, Johann. 1876. Livländische historien. Herausgegeven von Richard Hausmann und Konstantin Höhlbaum. Göttingen, lk 211
- ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 Waldmann, Kristjan. 1926. Põltsamaa kihelkonna minewikust ja mälestusmärkidest, Viljandi: J. Nurmberg, lk 4
- ↑ Stavenhagen, Wilhelm Siegfried. 1866. Album Livländischer Ansichten. Mitau [Jelgava]: Selbstverlag des Herausgegebers (Oberpahlen, lk 6)
- ↑ Saar, Gustav. 1925. Põltsamaa lossi arhitektuur, Odamees 1925/1, lk 3
- ↑ 12,0 12,1 Tähelepanemiseks antikvaaridele, Päewaleht, nr. 115, 4 mai 1923, lk 7
- ↑ Rajari, Eduard (2011). Kalmistute seadusandluse kujunemisest, Pärnu Postimees, 6. mai. Vaadatud 24.04.2024
- ↑ Kultuurimälestiseks tunnistamine. Kultuuriministri 1. septembri 1997. a. määrus nr. 59. Vaadatud 23.04.2024
- ↑ Muinsuskaitseseadus, vaadatud 19.01.2024
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Villem Raam. "Põltsamaa keskaegsest kirikuhoonest". Ehitus ja Arhitektuur 3/ 1970. Lk 47-49
- Villem Raam. "Põltsamaa Nigula kirik" // Eesti arhitektuur 4 (Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa). Valgus. Tallinn 1999. Lk 107