Pärand
 | See artikkel on esitatud liitmiseks artikliga Pärandi vastuvõtmine ja sellest loobumine. Lisateavet artikli arutelust |
|
See artikkel räägib päritavast varast; Christopher Paolini sarja kohta vaata artiklit Pärand (Paolini sari); Christopher Paolini romaani kohta vaata artiklit Pärand (Paolini romaan); filmi kohta vaata artiklit Pärand (film); Armeenia partei kohta vaata artiklit Pärandipartei |
Pärand on pärandaja vara[1], mis tema surma korral (pärandi avamisel) läheb üle pärijale või pärijatele. Pärand on pärimise teel üleantav vara[1]. Pärimise alus on seadus või pärandaja viimne tahe, mis on avaldatud testamendis (pärimine testamendi järgi) või pärimislepingus (pärimine pärimislepingu järgi).
Pärandit nimetatakse pärimisseaduses ka pärandvaraks. Mõistet "pärand" kasutatakse enamasti siis, kui on tegemist pärandatud vara ja uue õiguskandja (näiteks pärija või annakusaaja) suhtega, samal ajal kui pärandvara all mõistetakse enamasti vara koosseisu.[2]
Pärandi (õiguste ja kohustuste) üleminek pärandajalt pärijale toimub seaduse alusel. See tähendab eelkõige, et omand läheb üle automaatselt, ilma kokkuleppe ja toiminguteta, mis tavaliselt on omandiõiguse üleminekuks vajalikud. [3] Pärand läheb üle seaduse järgi, sõltumata pärimise enda alusest (testament, pärimisleping või seadus). Näiteks kui testamendiga on pärandaja teinud korraldusi, siis need korraldused lähevad pärijale üle seaduse jõul.
Pärandvara koosseis
[muuda | muuda lähteteksti]Tsiviilõiguses mõistetakse vara all isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumit[4]. Nii kuuluvad vara hulka kõik isikule kuuluvad rahaliselt hinnatavad õigused ja kohustused, eelkõige raha pangakontol, vallasasjad (k.a sularaha) ja kinnisasjad, intellektuaalse vara hulka kuuluvad õigused, nõudeõigused, samuti muud hüved, kui need on rahaliselt hinnatavad.
Pärandvara hulka ei kuulu üksnes õigused, vaid ka kohustused, nt võlad, lepingulised kohustused, kahju hüvitamise kohustus, piiratud asjaõigustest tulenevad kohustused, aga ka teatud avalik-õiguslikud kohustused nagu maksunõuded ja -kohustused[5]. Üldiselt lähevad pärijale üle kõik pärandajal tema surma päeval kuuluvad õigused ja kohustused kogumis. Seega kuuluvad pärandi hulka nii vara (aktiva) kui ka kohustused (passiva). Pärandvara on isikule kuuluvate peamiselt rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum.
Pärandvara hulka kuuluvad lisaks konkreetsetele esemetele ka muud õigused (nt pärijavaldus AÕS § 38 mõttes). Seejuures tuntakse ka varalisi õigusi, mis kustuvad õigustatud isiku surmaga (nt kasutusvaldus). Üldjuhul on varalised õigused ja varalised kohustused päritavad, isikuõigused aga mitte. Kui varaline õigus ja isikuõigus on teineteisega väga tihedalt seotud, lähtutakse sellest, kumb on kaalukam.[6]
Pärijale ei lähe üle rangelt isiklikku laadi ehk pärandaja isikuga lahutamatult seotud (seadusest või oma olemusest tulenevalt) õigused ja kohustused. Sellised õigused ja kohustused ei kuulu pärandvara hulka.[1]
- Perekonnaõigused, kuivõrd need on rangelt isiklikud, ei ole päritavad (näiteks abikaasadevahelised õigused ja kohustused, vanema õigused ja kohustused oma lapse suhtes). Perekonnaõiguslik ülalpidamiskohustus lõppeb pärandaja surmaga. Siiski tuleb pärijatel täita juba sissenõutavaks muutunud elatisenõue, s.o kahju hüvitamise nõue (tagasiulatuvalt) elatise maksmata jätmise eest.
- Asjaõigused on varaliste õigustena põhimõtteliselt päritavad (nt omand, hoonestusõigus, pandiõigus). Erandkorras võivad nad aga mingi kindla isikuga olla nii tugevalt seotud, et lõpevad koos tema surmaga (nt kasutusvaldus, isiklik kasutusõigus).
- Võlaõiguslikud nõuded ja kohustused lähevad põhimõtteliselt üle pärijale.[7]
Erandina kuuluvad pärandvara hulka ka mõned seadustes sätestatud isiklikud õigused PärS § 130 lg 2 alusel, nt autori isiklikud õigused: õigus teose lisadele, õigus autori au ja väärikuse kaitsele (ka esitluses), õigus teose avalikustamisele[8]. Samuti läheb tööleping eelduslikult pärijale üle[9]. Samuti kuuluvad pärandvara hulka sundosaõigus (PärS § 104 lg 4); AutÕS § 13 autori varalised õigused, samuti õigus autorsust vaidlustada ja seonduvaid mittevaralisi nõudeid esitada; ka patent ja patenditaotlus lähevad pärijale üle[10].
Pärandist loobumine
[muuda | muuda lähteteksti]Pärimine ei ole üksnes õiguste, vaid ka kohustuste üleminek pärijale. Tulenevalt pärimisseadusest võib pärija pärandi vastu võtta või sellest loobuda (PärS § 116 lg 1).[11] Vastavalt seadusele vastutab pärija pärandi vastuvõtmisel ka pärandvaral lasuvate kohustuste eest ja seda päritud väärtuse ulatuses. Kui sellest ei piisa, vastutab pärija üldjuhul isikliku varaga. Seda olukorras, kus kadunukesel olid elu jooksul võlad või kohustused ning need lähevad koos positiivse varaga pärijale üle. Päritud kohustused muutuvad seega pärija isiklikeks kohustusteks.
Kuid pärija ei ole kohustatud pärandit vastu võtma, seda eeskätt olukorras, kus isikul ei ole kas huvi pärandi vastu või lasuvad pärandvara teatud osal kohustused või võlad.
Kui pärija pärandvaral lasuvaid kohustusi täita ei soovi, on pärima õigustatud isikul võimalus pärandi vastuvõtmisest loobuda. Eestis eksisteerib pärimise osas niinimetatud loobumispõhimõte, mis tähendab seda, et pärijaks saamiseks ei ole vaja esitada avaldust. Küll aga tuleb pärandist loobumiseks esitada avaldus, sest vastasel juhul loetakse pärand vastuvõetuks.[12]
Loobumise korral ei lähe pärandaja vara ega ka kohustused üle pärima õigustatud isikule. Pärijata ei saa aga pärand jääda ning olukorras, kus näiteks kõik pärima õigustatud isikud pärandist loobuvad, läheb pärand üle kas kohalikule omavalitsusele või riigile (PärS § 18).[11] Viimastel õigust pärandist loobuda ei ole.
Pärandist loobumise aeg
[muuda | muuda lähteteksti]Pärandist loobumiseks on aega kuni kolm kuud ning selle aja jooksul tuleks notarile esitada pärandist loobumise avaldus. Kui õigustatud isik ei esita notarile seaduses ette nähtud aja jooksul pärandist loobumise avaldust, loetakse ta pärandi automaatselt vastu võtnuks (PärS § 118 lg 1) ning kui pärandataval oli kohustusi või võlgasid, siis peab ta üle võtma ka need.
Pärandist loobumise tähtaeg hakkab PärS § 119 lg 1 järgi kulgema ajast, mil pärija saab teada või peab teada saama pärandaja surmast ja oma pärimisõigusest.[11] Ei ole välistatud olukorrad, mil isiku kasuks on tehtud testament ning ta saab sellest teada mõnda aega hiljem kui pärand on avanenud. Ja ei ole välistatud ka olukord, kus pärima õigustatud isik viibib sel hetkel näiteks välismaal ning temani ei ole informatsioon pärandi avanemisest veel jõudnud. Loobumise tähtaeg hakkab kulgema, kui mõlemad eeldused on täidetud.
Teatud juhtudel on võimalik loobumistähtaega ka pikendada, seda siis, kui õigustatud isik on taotlenud notari kaudu tähtaja pikendamist, kuid sedagi siis, kui tähtaja möödalaskmiseks oli õigustatud isikul mõjuv põhjus ning kui teised õigustatud isikud sellele vastu ei vaidle (PärS § 119 lg 2).[11]
Pärandist loobumise muud tingimused
[muuda | muuda lähteteksti]Lisaks ajalisele piirangule on pärandist loobumisel veel mõned tingimused. Pärandist saab loobuda kahel eristataval moel: loobumine enne pärandi avanemist ja loobumine pärast pärandi avanemist. Enne pärandi avanemist on seadusjärgsel pärijal võimalik pärandist loobuda vaid pärimislepingu sõlmimisega. Praktikas sõlmitakse selliseid lepinguid eesmärgiga saavutada pärijate ringis selgus juba pärandaja eluajal. Niisugusel juhul on pärima õigustatud isikuks see, kes oleks pärinud olukorras, kui pärandist lepinguga loobunud isik oleks surnud enne pärandi avanemist.[12]
Loobumise õigus pärast pärandi avanemist on aga seadusjärgne võimalus ning nagu eespool mainitud, on selleks vajalik avalduse tegemine notarile.
Pärandi vastuvõtmine ja sellest loobumine on pöördumatu. Kord vastu võetud pärandist ei saa hiljem enam loobuda ning kord loobutud pärandit ei saa hiljem enam vastu võtta. Oluline on välja tuua ka asjaolu, et iga loobumisega tähtaeg pikeneb ning lõpliku pärija väljaselgitamine võib võtta aega. See on aga oluline teadmine võlausaldajate jaoks, kes teaksid, kellele nõudeid esitada saab.[12] Suurte kohustuste kartuses ei pea aga pärandist loobuma, vaid enne otsustamist, kas pärandvara vastu võtta või loobuda, on pärijal õigus saada andmeid pärandvara koosseisust (PärS § 121) ja taotleda pärandvara inventuuri. Seadus annab pärijale võimaluse nõuda pärandvara inventuuri ning täita kohustused üksnes päritud vara arvel, millega on võimalik välistada võlausaldajate nõuded isikliku vara arvel, vaid täita need üksnes päritud vara arvel ja pärandvara väärtuse ulatuses (PärS § 143 lg 1). Kui aga pärandvarast ei peaks jätkuma kohustuste täitmiseks ning pärija ei ole nõus nende rahuldamisega oma vara arvel, saab pärija esitada avalduse pärandvara pankroti väljakuulutamiseks.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 Pärimisseadus, § 2 - RT I, 10.03.2016, 16.
- ↑ Urve Liin. Pärimisõigus. Tallinn: Ilo 2005, lk 16.
- ↑ Tiina Mikk. Pärimisõigus. Tallinn: Sisekaitseakadeemia 2012, lk 10.
- ↑ Tsiviilseadustiku üldosa seadus ehk TsÜS, § 66- RT I, 20.04.2017, 21.
- ↑ Maksukorralduse seadus ehk MKS, § 36 lg 1 - RT I, 03.04.2018, 6.
- ↑ Hans Brox. Pärimisõigus. Juura: Tallinn 2003, lk 5.
- ↑ Urve Liin. Pärimisõigus. Tallinn: Ilo 2005, lk 17.
- ↑ Autoriõiguse seadus ehk AutÕS; § 36, § 12 lg 1 p 4–6, § 66 p 4 - RT I, 16.06.2017, 8.
- ↑ Töölepinguseadus ehk TLS § 111 lg-d 1 ja 3 - RT I, 28.12.2017, 43.
- ↑ Patendiseadus ehk PatS §-d 44, 45, 48, § 51 lg 1 - RT I, 12.07.2014, 105
- ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 Pärimisseadus - RT I, 04.01.2021, 36.
- ↑ 12,0 12,1 12,2 Mikk, T. Pärimisõigus. 2 trükk, Tallinn. Sisekaitseakadeemia, 2012. https://digiriiul.sisekaitse.ee/bitstream/handle/123456789/239/Mikk_Parimisoigus.pdf?sequence=1&isAllowed=y