Pärandvara inventuur

Pärandvara inventuur on vahend, millega pärija saab oma vastutust pärandaja võlausaldajate ees piirata kindlas seadusega ette nähtud korras. Eesti pärimisõigus võimaldab pärijal oma vastutust piirata läbi inventuuri nõude esitamise ja selle reaalse läbiviimise (pärimisseadus ehk PärS § 137). Lisaks inventuuri vastutust piiravale funktsioonile saab tänu inventuurile ülevaate õigustest ja kohustustest, kuna inventuuri käigus koostatakse pärandvara nimekiri, kuhu kantakse kõik pärandi avanemise ajal olemasolevad päritavad asjad ning õigused ja kohustused.

Pärandi vastuvõtmine saab olla kahesugune: inventuuriõigusega või tavaline. Inventuuriõigus (ld k beneficium inventarii) tähendab seda, et pärija hoolitseb pärandvara inventeerimise eest ning vabaneb sellega kohustusest tasuda pärandaja need võlad, mis pärandvara väärtust ületavad.

Inventuuri eesmärgiks on koostada pärandvara nimekiri, kuhu kantakse kõik pärandi avanemise ajal olemasolevad päritavad asjad ning nende tähistamiseks ja väärtuse kindlakstegemiseks vajalik kirjeldus ja hinnang.

Riigikohtu tsiviilkolleegium märkis kohtumääruses nr 3-2-1-120-07, et PärS § 136 lg 1 kohaselt on kohustuslik teha pärandi inventuur, kui pärijaks on kohalik omavalitsusüksus või riik. Samamoodi on olukord reguleeritud ka piiratud teovõimega isiku puhul.

Avalduse vorm ja kord

Vastutuse piiramiseks tuleb esitada notariaalselt tõestatud inventuuri nõue notarile (PärS § 137 lg 1) koos pärimismenetluse algatamise avaldusega (sellisel juhul viiakse inventuur läbi pärast pärandi vastuvõtmist) või pärandi vastuvõtmise avaldusega. Pärija võib inventuuri nõude notarile esitada peale pärandi vastuvõtmist kolme kuu jooksul pärast seda, kui ta sai teada või oleks pidanud teada saama asjaoludest, millest võib järeldada, et pärandvarast ei piisa pärandaja võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (PärS § 137 lg 2). Inventuuri tegemiseks annab notar tähtaja, mis ei või olla lühem kui kaks kuud ega pikem kui kolm kuud. Notar võib inventuuri tähtaega kaalukal põhjusel pikendada (PärS § 139 lg 4). Inventuuri nõude esitaja esitab inventuuri tegijale nimekirja talle teadaolevast pärandvarast ja pärandvaraga seotud kohustustest. Kohtutäitur kontrollib pärija esitatud andmeid pärandvara ja pärandvaraga seotud kohustuste kohta (PärS § 139 lg 1). Lisaks teeb ta päringuid avalikesse registritesse (PärS § 139 lg 3). Kohustuslikus korras teeb kohtutäitur järelepärimise Maksu- ja Tolliametile pärandaja kohustuste ja nõuete kohta.

Pärandaja kohustuste kindlakstegemiseks tuleb inventuuri käigus viia läbi üleskutsemenetlus, mille läbiviimiseks avaldab inventuuri tegija ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded ja üleriigilise levikuga päevalehes teate (PärS § 140).

Inventuuri käigus koostatakse pärandvara nimekiri, kuhu kantakse kõik pärandi avanemise ajal olemasolevad päritavad asjad ning õigused ja kohustused, mida kohtutäituril õnnestus üleskutsemenetluse käigus tuvastada, samuti nende tähistamiseks ning väärtuse kindlakstegemiseks vajalik kirjeldus ja hinnang.

Koostatud pärandvara nimekiri esitatakse kinnitamiseks notarile. Pärast pärandvara nimekirja notarile esitamist loetakse inventuur lõppenuks (PärS § 141). Kui notar jätab inventuuri nõude rahuldamata, koostab ta selle kohta põhistatud otsuse ja saadab ärakirja inventuuri taotlejale (Pärimisseadusest tulenevate notari ametitoimingute tegemise kord ehk PärSKord § 16).

Läbiviija

Notar määrab inventuuri tegijaks kohtutäituri, kelle tööpiirkonnas pärand avanes. Kui pärand avanes välisriigis, määrab notar inventuuri tegijaks kohtutäituri, kelle tööpiirkonnas asub pärandvara hulka kuuluv kinnisasi. Kui pärand avanes välisriigis ja pärandvara hulka ei kuulu Eestis asuvat kinnisasja, määrab notar kohtutäituri omal äranägemisel (PärS § 138). Kui pärija esitab inventuuri nõude enne pärandi vastuvõtmist, määrab notar inventuuri tegija pärast seda, kui inventuuri nõude esitaja on pärandi vastu võtnud.

Tagajärjed pärijale ja võlausaldajale

Kui piiratud teovõimega pärija seaduslik esindaja ei ole pärija huvides inventuuri taotlenud, vastutab esindaja isiklikult pärandaja nende kohustuste eest, mille täitmiseks pärandvarast ei jätkunud. Sisuliselt saavutatakse olukord, kus inventuuri tegemata jätmise tagajärgede eest vastutab piiratud teovõimega pärija esindaja, st võlausaldaja võib esindatavalt nõuda täitmist pärandvarast ja puudujäävas osas mitte esindatava, vaid esindaja isiklikust varast (PärS § 136 lg 2).

Kui pärijaid on mitu, ei too vastutuse piiramine ühe pärija poolt automaatselt kaasa sama tagajärge ülejäänud pärijate jaoks. Kui inventuur on ühe pärija nõudel tehtud, kehtivad inventuuri tagajärjed kõigi pärijate suhtes, kes on nõudnud pärandi inventuuri (PärS § 139 lg 7). Seega tuleb selguse huvides oma tahet inventuuri läbi viimiseks selgelt väljendada. Vastasel korral vastutab pärandvara ulatuses ainult see pärija, kes inventuuri nõude esitas.

Pärast inventuuri tulevad kohustused täita kindlas järjekorras, mille rikkumisel vastutab pärija ülejäänud võlausaldajatele tekitatud kahju eest. Seadusandja on reastanud kohustused selliselt, et pärandvara ebapiisavuse korral oleks eelisjärjekorras tasutud pärandaja matuse, tema perekonnaliikmete ülalpidamise, pärandvara valitsemise ning inventuuri tegemise kulud. Järgmisena rahuldatakse üleskutsemenetluses tähtaegselt esitatud pärandaja võlausaldajate nõuded ja inventuuri käigus väljaselgitatud nõuded. Viimasena täidetakse annakud, sihtkäsundid ja sihtmäärangud (PärS § 142). Kui pärija jätab pärandvara nimekirja kandmiseks avaldamata pärandi hulka kuuluvaid asju või õigusi või avaldab olematuid kohustusi selleks, et kahjustada pärandaja võlausaldajaid, vastutab pärija pärandaja kohustuste täitmise eest ka oma varaga (PärS § 144).

Kui pärija võtab pärandi vastu inventuuriga, pikeneb kohustuste täitmisest keeldumise õigus kuni inventuuri tegemiseni või inventuuritähtaja möödumiseni. Sel ajal ei saa võlausaldaja nõudeid esitada. Kohustuste täitmisest keeldumise õigust ei ole juhul, kui kohustuse täitmist nõudvale võlausaldajale kuulub kohustuse täitmise tagamiseks pandiõigus pärandvara hulka kuuluvale esemele või kui kohustuse täitmise tagamiseks on kinnistusraamatusse kantud eelmärge, samuti juhul, kui isik nõuab temale kuuluva eseme välistamist pärandvarast.

Võlausaldaja, kes oma nõudest üleskutsemenetluses tähtaegselt teada ei anna, riskib sellega, et pärandvarast rahuldatakse tähtaegselt teatanud võlausaldajate nõuded tema nõudega arvestamata (PärS § 142 lg 1 ja § 143). Tähtaegselt teatamata nõuete eest on pärija vastutus leebem, st pärija vastutab üksnes ulatuses, milles ta pärandvara arvel veel rikastunud on (PärS § 143 lg 3).

Kui pärija on pärandvara nimekirja kantud nõude täitnud enne inventuuri tegemist, vastutab ta seeläbi ülejäänud võlausaldajatele tekitatud kahju eest, kui ta kohustuse täitmise hetkel teadis või pidi teadma, et pärandaja võlausaldajate nõuded võivad ületada pärandvara väärtuse (PärS § 143 lg 2). Kahju väljendub selles, et täies ulatuses rahuldatud võlausaldajate arvel vähenes ülejäänud võlausaldajatele väljamaksmisele kuuluv summa. Pärija peab ülejäänud võlausaldajatele välja maksma summa, mille võrra eelnevalt rahuldatud võlausaldajate nõuded oleks jäänud rahuldamata juhul, kui väljamaksed oleks tehtud pärast inventuuri tegemist.