Alfred Seeberg

Seenerg õppis 1874–83 Tallinna kubermangugümnaasiumis, seejärel 1883–89 Tartu ülikoolis usuteadust ja teda tunnustati 1887 kuldmedaliga. Seeberg õppis ka Erlangeni ja Leipzigi Ülikoolis. 1891 sooritas ta magistrieksami usuteaduse süstemaatika alal ja kaitses magistritöö "Die Anbetung des Herrn bei Paulus".

1890 hakkas ta töötama Tartu linna naiste koolis. Järgmisel aastal valiti ta Tartu Peetri kiriku pastoradjunktiks.

Seeberg oli Tartu Ülikooli Uue Testamendi eksegeesi eradotsent 1891 ja dotsent 1891–95. 1895 kaitses ta väitekirja teemal "Die Heilsbedeutung des Todes Christi im Hebräerbriefe", sai doktorikraadi ja valiti erkorraliseks professoriks, 1897 juba korraliseks professoriks. 1905–08 oli ta usuteaduskonna dekaan ja tal oli riiginõuniku teenistusaste.

1908 määrati Seeberg Rostocki ülikooli Uue Testamendi professoriks. 1914 sai ta ülikooli rektoriks ja ühtlasi Kieli ülikooli professoriks.

Seeberg oli abielus Marie von Walteriga (1880–1953), kes oli Peterburist pärit pastori Reinhold Wilhelm von Walteri (1840–1909) tütar. Neil oli neli last. Vanem tütar Stella Seeberg (1901–79) oli majandusteadlane. Noorem tütar Doris Oberländer (1903–89) oli skulptor. Vanem poeg Axel Seeberg (1904–86) oli politoloog ja ajakirjanik. Noorem poeg Otto Seeberg (1908–34) oli insener ja piloot, kes hukkus lennuõnnetuses.

Tema vend Reinhold Seeberg ja vennapoeg Erich Seeberg olid samuti teoloogid.

Teoseid

Die Anbetung des "Herrn" bei Paulus, 1891
Der Tod Christi in seiner Bedeutung für die Erlösung: Eine biblisch-theologische Untersuchung, 1895
Der Katechismus der Urchristenheit, 1903, 2. Auflage 1966
Das Evangelium Christi, 1905
Die beiden Wege und das Aposteldekret, 1906
Die Didache des Judentums und der Urchristenheit, 1908
Christi Person und Werk nach der Lehre seiner Jünger, 1910
Der Brief an die Hebräer, 1912