Ninasi leprosoorium

Ninasi leprosoorium oli leeprahaigete haigla (leprosoorium) vanas postijaamas Torma kihelkonnas Tartumaal, tänapäevase haldusjaotuse järgi Ninasi külas Mustvee vallas Jõgeva maakonnas. Kuna Ninasi kohta on varem kasutatud ka nime Nina, siis on ravilat nimetatud ka Nina leprosooriumiks.

Asutus rajati 15. novembril (vkj) 1892. See asus küll Jõhvi–Tartu maantee (vana Peterburi tee) ääres, kuid kauguse tõttu (umbes 50 versta kaugusel Tartust ja 7 versta kaugusel Mustveest) ning asukoha pärast Peipsi kaldal oli see üsnagi isoleeritud paik ja sobis leeprahaigete eluks.

Asendikaart

Hoone

Leprosooriumi 1824. aastal püstitatud peahoone on kivist. Koridor jagas alumise korruse kaheks osaks: ühel pool olid mehed, teisel naised. Teisel korrusel oli apteek, arstikabinet ja teised tööruumid. Asutusse mahtus 80–100 haiget.

Patsiendid

Haigete vanus kõikus 12–80 aasta vahel. Armulaualiste registri järgi aastatest 1894–1896 oli 74 inimese hulgas haigeid mitmest piirkonnast. Nii on mainitud inimesi, kes pärinesid Ansekülast – 4 korral, Kihelkonnalt – 6 korral, Tallinnast – 6 korral, Tartust – 8 korral. Näiteks 13. märtsil 1910 olid armulaualised haiged pärit Tartust, Hallistest, Laiuselt, Kursist ja mujalt. Haigeid oli ka Eestimaa kubermangust (näiteks Tallinnast).

Saarlastest haiged viidi ära 1904. aastal vastavatud Audaku leprosooriumisse Viidu külas Kihelkonna kihelkonnas Saaremaal. Haigete ümberpaigutamist kajastav tabel on puudulik ja lünkadega, kuid Ninasil on teadaolevalt viibinud kokku 382 leeprahaiget.

Sulgemine

Aastad 1904–1908 olid majanduslikult rasked. Alates 1915. aastast I maailmasõja tõttu leeprahaigeid Peipsi äärde enam ei viidud ning leprosoorium suleti 1916. aastal. Leprosooriumi arhiiv on suuresti hävinud, mistõttu Eesti meditsiiniajaloos on Ninasi leprosooriumi väga vähe käsitletud.

Kool

1919. aastal asutati sinna kool, kes hooldas aias kasvavaid unikaalseid puid ja põõsaid. 1966. aastal kool suleti, mistõttu aed metsistus ja hävis.