Mine sisu juurde

Narva-Jõesuu

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Narva-Jõesuu linn)
 See artikkel räägib asulast; praeguse omavalitsusüksuse kohta vaata artiklit Narva-Jõesuu linn (haldusüksus)

Narva-Jõesuu
Park Narva-Jõesuus
Pindala: 10,2 km² (2016)[1] Muuda Vikiandmetes
Elanikke: 2622 (1.01.2024)[2] Muuda Vikiandmetes

EHAK-i kood: 5356[3] Muuda Vikiandmetes
Koordinaadid: 59° 28′ N, 28° 3′ E
Narva-Jõesuu (Eesti)
Narva-Jõesuu
Kaart

Narva-Jõesuu (saksa keeles varem Hungerburg; vene keeles varem Гунгербург, Усть-Нарoва[4]) on linnasisene linn Ida-Viru maakonnas omavalitsuslikus Narva-Jõesuu linnas.

Linna kaugus Narvast on 14 km ja maakonnakeskusest Jõhvist 47 km.

Narva-Jõesuu sai omaette linna õigused 1993. aasta augustis pärast eraldamist Narvast.

Narva-Jõesuu on tuntud kuurortlinnana, mille hiilgepäevad jäävad aastakümnete taha. Linn paikneb Narva jõe ja merelahe vahelises kolmnurgas, kus sümmeetrilised tänavad on rajatud otse luidetel kasvavasse männikusse. Linnas asub mitu raviasutust, sealhulgas nt Narva-Jõesuu sanatoorium ja puhkekodu. Seal asub Eesti pikim (7,5 km) mereäärne liivane supelrand, mis jätkub Meriküla ja Udria randadega.

Hungerburgi (Narva-Jõesuu) kaart 1905. aastast
Narva jõe suudme topograafiline kaart Peterburis 1914. aastal ilmunud venekeelse sõjaväeentsüklopeedia 16. köite artiklis "Narva"
Narva-Jõesuu vana tuletorn
Sadam ja tuletorn
Villa Capriccio (1940)

Esimest korda on paikkonda mainitud 1503. aastast pärinevas Liivi ordu maameistri Wolter von Plettenbergi dokumendis. 1684. aastal[5] on mainitud Narva linnale kuulunud Kudruküla mõisa juures paika nimega Hungerburg ("näljalinn"). Legendi järgi andsid kohale sellise nime saksa kaupmehed, kes merehädalistena ei leidnud rannast mingit sööki.

Narva-Jõesuu kuulus hingeloendites Kudruküla alla ning oli Viru kreisi Vaivara kihelkonna Peetri valla koosseisus.[6]

1874. aastast kuni 19. sajandi lõpuni kujundati ja arendati Narva-Jõesuud kui kuurorti ning Narva linnavalitsus andis rendile krunte Hungerburgi ja Auga piirkonnas[7]. 1882. aastal ehitati Hahni poolt esimene Narva-Jõesuu kuursaal. 1886. aasta 16.-17. augustil toimus Hungerburgis suurtulekahju milles hävines 96 maja[7], seejärel kavandati uus asula korrapärase plaani alusel. Taastamisel ehitati arvukalt erinevas stiilis puidust suvemaju-villasid, kalurikülast suvituskeskuse tegemise mõte pärines Narva linnapealt Adolf Theodor Hahnilt, tööd juhtis Narva linnaarhitekt Aleksandr Novitski, hiljem tema järeltulija Nikolai Opatski. Planeeriti uued tänavad, rajati veevärk, kaevati kuivenduskraavid, suurte kruntidega haljastusega villad ning alevi keskele jäeti looduspargid. Narva ja Peterburi kaupmehed ja töösturid ehitasid omanäolise arhitektuuriga maju, millest kujunes erilaadne Narva-Jõesuu stiil.[8] Kuurordina algas Narva-Jõesuu tõus pärast TallinnPeterburi raudtee avamist 1870. aastal.

Asula nimetati ametlikult Narva-Jõesuuks 1890. aastal.

1893. aastal avati õigeusklik Narva-Jõesuu Püha Suurvürst Vladimiri kirik. Kirikul oli viis vene stiilis kivist kellatorni ja ristikäikudeks mõeldud suletud galeriid. Kirik asus Narva jõe kaldal ja see ehitati arhitekt A. Ivanovi projekti järgi. 1944. aastal lasid taganevad Saksa väed kiriku õhku. 1894. aastal kuulutati Hungerburg Venemaa Riiginõukogu otsusega supelkohaks ning 1903. aastast võeti külastajatelt suvitusmaksu[7] (4% korteri üürisummast).

1893. aastal avati õigeusklik Narva-Jõesuu Püha Suurvürst Vladimiri kirik. Kirikul oli viis vene stiilis kivist kellatorni ja ristikäikudeks mõeldud suletud galeriid. Kirik asus Narva jõe kaldal ja see ehitati arhitekt A. Ivanovi projekti järgi. Teises maailmasõjas, 1944. aastal lasid taganevad Saksa väed kiriku õhku.

15. juulil 1900 pühitseti seal uus VELK Viru praostkonna luterlik kirik, mis oli ehitatud peamiselt suvitajatele. Narva-Jõesuu Niguliste kogudus oli eesti- ja saksakeelne. Ka see, gooti stiilis kirikuhoone sai 1944. aasta lahingutes kannatada, lammutati 1954. aastal ning kive kasutati Narvas Kreenholmi Manufaktuuri hoonete taastamiseks.

1906. aastal algatas kiriku eestseisus koguduse üldkogus toimunud hääletuse põhjal koguduse palvemaja platsile Narva-Jõesuus, Koidu tänav 19, kooli ehitamise. Valminud koolihoone anti 1907. aastal Narva-Jõesuu Kooliseltsi palvel neile 12 aasta peale rendile. Koolijuhina tegutsesid Ernst Martinson ja Jakob Kents. Õppekeeleks oli vene keel; koolis õpetati ka eesti keelt, eesti kirjandust, Eesti ajalugu ja geograafiat, arvestades noorte edasiõppimisvõimalusi Narva vene keskkoolides. Narva-Jõesuu oli kahekeelne asula ja seal elas rohkesti venelasi. Narva-Jõesuu koolis töötasid õpetajatena Herman Kalmo, Alfred Liigmann, P. Priimägi, Tuudur Vettik, August Raud, Aleksander Okelmann jt.

1917. aasta 15. juuli Vene Ajutise valitsuse seadusega anti Narva-Jõesuule alevi omavalitsuse moodustamise õigus ja 1917. aastast sai Narva-Jõesuust alev[7].

Iseseisev Eesti

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese maailmasõja järel tulid kuurordi ellu langusperioodid, kuid piirkond säilitas oma kuurordikeskuse staatuse. Maailmasõdade vahel puhkasid Narva-Jõesuus peamiselt narvakad, Eesti kultuuriinimeste ladvik ja jõukam äriseltskond.[4]

1920. aastal liideti Peetri valla Kudruküla, Vahatküla.ja Schmetske suvituskoht ning Narva valla Magerburgi küla, mis üle Narova jõe, Narva-Jõesuu aleviga.[9]

Eesti iseseisvumise järel paiknesid Narva-Jõesuus Narva-Jõesuu alevivolikogu,[10] politseijaoskond, tolli- ja tuletornivalitsused ning oli eesti ja vene algkool. 1925. aastal otsustas majaomanike koosolek muuta Narva-Jõesuu alevi linnaks.[11] 21. jaanuar 1927 täpsustas Viru maavalitsus, et Naroova-Jõesuu alevi, Naroova valla ja Naroova jõe nimedes Akadeemilise Emakeele Seltsi kaalutlemisel ja maavalitsuse vastava otsuse põhjal 20. nov. 1926 a. prot. nr. 71 §§ll ja 14 tuleb "Naroova" asemel tarvitada ja kirjutada "Narva".[12]

Narva-Jõesuu alev iseseisva omavalitsusüksusena kaotati 1. aprillist 1934, ja selle administratiivpiirkonda kuuluv maa-ala arvati Narva-Jõesuu linnaosana Narva linna administratiivpiirkonda.[13] Narva linna Narva-Jõesuu linnaosavalitsus asus kuni Nõukogude okupatsiooni alguseni 1940. aastal aadressil Jaan Poska tänav 27.

29. detsembril 1936 teatas Narva linnapea Jaan Lust, et linnavalitsus kavatseb Narva-Jõesuu ümber nimetada Kuurort Narvaks, milline nimi oleks rahvusvaheliselt tuntum ja rahvusvahelise kõlaga. Narva-Jõesuu jaoskonnavalitsus soovis uueks nimeks Narva Rand.[14]

1. mail 1938 jõustunud linnaseadusega sai Narva-Jõesuust Narva linnaosa (ainus selline Eestis).

Teises maailmasõjas

[muuda | muuda lähteteksti]

1941. aasta sõjategevuses põletati Narva-Jõesuus 56 maja, mahapõlenute hulgas on Narva-Jõesuu rannakohvik, tuntud Pauli baar ja piirivalve hoone ning vana Narva-Jõesuu tuletorn. Kohalik apostlik-õigeusu kirik sai 22 pommitabamust, kuid purunes vaid üks torn. Suvilate kvartal jäi alles, kõik suuremad suvilad ja kõik puhkekodud jäid täiesti terveks, samuti Kuursaal ja Villa Capriccio.[15]

Narva-Jõesuu kuurort

[muuda | muuda lähteteksti]
Sanatooriumi peahoone kujutatuna 1967. aasta postmargil

Teisele maailmasõjale järgnenud Nõukogude okupatsiooni ajal taastus Narva-Jõesuu kuurordistaatus ja linna keskuseks kujunes 200 töötajaga sanatoorium. Asula oli populaarne Leningradi elanike seas, kes üürisid linnas suvilaid. 1945. aastal anti Narva-Jõesuule, pärast Narva linnast eraldamist teistkordselt alevi staatus[7].

 Pikemalt artiklis Narva-Jõesuu sanatoorium

1961. aastal valmis kolhooside toel ehitatud Eesti Põllumeeste Puhkekodu ehk kolhoosidevaheline puhkekodu "Narva-Jõesuu", 1965. aastast kolhoosidevaheline sanatoorium "Narva-Jõesuu" ning sellest ajast kujunes linn ka eesti ja vene tööliste jaoks tavaliseks puhkekohaks. 1964. aastal suleti Narva-Jõesuu kultuurimaja ja kogu seltsielu toimus edaspidi sanatooriumis. Narva-Jõesuu puhkekoha staatus kinnistus, kui Ministrite Nõukogu ehitas endale randa erihoone.[4]

Vabaduse tänav Narva-Jõesuus

Taasiseseisvunud Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]

Asula elanikkond kasvas 1990. aastateni ja hakkas seejärel langema.[16]

2003. aastal suleti linnas kalatöötlustehas.[16] Suurem osa 2000. aastate ettevõtetest kuulub teenindussektorisse.[17]

1990. aastaks oli Narva-Jõesuus alles ligi 80 iseloomulikku puitpitsvillat, 2024. aastaks oli neid säilinud 15.[18]

Rand on tuultele avatud, seda peetakse Eesti kõige tormiohtlikumaks Eestis, 2005. aasta jaanuaritormiga kaasnesid rannal olulised kahjustused.[17]

Narva-Jõesuu elanikkond seisuga 1. veebruar 2007 oli 3011 inimest, kellest 76,2% olid venelased, 13,2% olid eestlased ja 10,6% olid muud rahvused. 1. jaanuaril 2014 oli elanike arv 2655.[19]

Aasta Kokku Mehed Naised
2000 3003 1347 1656
2001 2984 1344 1640
2002 2936 1320 1616
2003 2874 1291 1583
2004 2829 1272 1557
2005 2744 1217 1527
2006 2762 1229 1533
2007 2770 1249 1521
2008 2722 1243 1479
2009 2742 1241 1501
2010 2737 1231 1506
2021 2554 1290 1264
  1. Maakatastri statistika, vaadatud 19.10.2018.
  2. Statistikaameti statistika andmebaas, vaadatud 1.09.2024.
  3. Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator
  4. 4,0 4,1 4,2 Viira, Aigi (19.08.2004). "Narva-Jõesuu: eliidi kuurordist tööliste puhkekoduks". Õhtuleht.
  5. Virve Orav, Rahvastikust. Põlisperede päev Kudrukülas, Iisaku Muuseumi sari: Alutaguse suured kodu-uurijad, nr. 5, aprill 2022, lk 137
  6. Viivikonna mõis, Vaivara vald, ERA.62. 10.38.8, The National Archives of Estonia
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 Raimo Pullat, Narva-Jõesuu kuurordi areng ja vahekorrad Narva linnaga aastail 1873-1917, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateaduste seeria. Köide 19, 1970, nr 4
  8. NARVA-JÕESUU, AJAKIRI PÖÖNING 2023
  9. Wiru maakonna nõukogu koosolek 5. juunil., Waba Maa, nr. 128, 11 juuni 1920
  10. Narwa-Jõesuu alewiwolikogu wolinikkude ja nende kandidatide nimekiri., Riigi Teataja, nr. 44, 9 juuli 1919
  11. Kas alev või linn? Rahvaleht, 12. november 1925, nr 105, lk 2
  12. Viru maavalitsuse teadaanne., Riigi Teataja, nr. 5, 21 jaanuar 1927
  13. Narva-Jõesuu alevi Narva linnaga ühendamise seadus., Riigi Teataja, nr. 27, 28 märts 1934
  14. Narva Rand või kuurort Narva. Rahvaleht, 30. detsember 1936, nr 152, lk 3
  15. Virumaa pärast sõjapäevi, Postimees (1886-1944), nr. 71, 8 oktoober 1941
  16. 16,0 16,1 "Narva-Jõesuu - Eesti Entsüklopeedia". entsyklopeedia.ee. Vaadatud 4. augustil 2024.
  17. 17,0 17,1 17,2 "NARVA-JÕESUU RANNA SUPLUSVEE PROFIIL" (PDF). Terviseamet. 2011. Vaadatud 04.08.2024.
  18. "Narva-Jõesuu teejuht kutsub avastama nii kuurortlinna tuntud kohti kui ka nurgataguseid soppe". Põhjarannik. 16. juuni 2024. Vaadatud 4. augustil 2024.
  19. http://www.stat.ee/ppe-55736

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]