Muusikaharidus keskaegses Rootsis
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
 | Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. |
Muusikaharidus keskaegses Rootsis keskendus vaimulikule muusikale ja muusikateooriale. Muusikaharidust anti nn ladina koolides ja ülikoolides.
Koos ristiusuga saabus Rootsi vaimulik muusika, mis erines varasemast rahvamuusikast nii stiili, eesmärgi kui ka tähenduse poolest. Keskajal oli vaimulik muusika kõige uuenduslikum ja teedrajavam muusika.
Koole, mille eesmärgiks oli harida tulevasi vaimulikke, nimetati ladina koolideks. Ladina kooli eesmärgiks oli koolitada enne kõike preestreid ja nende jaoks oli muusikaharidus vägagi oluline. Õpingud hõlmasid retoorikat, grammatikat, loogikat ja teoloogiat ja ka muusikat. Koolitöö algas kell viis hommikul ja kestis viieni õhtul. Muusikatunnid toimusid keskpäevast kella üheni ja nende käigus õpetati nii ühe- ja kahehäälset laulmist kui ka üldist muusikaõpetust: teooriat, harmooniat jm. Nooremates klassides lauldi lihtsamat ühehäälset muusikat, vanemates klassides tegeleti gregooriuse lauluga ja ka mitmehäälse lauluga. Mitmehäälne vaimulik muusika saabus Rootsi Prantsusmaalt umbes 13. sajandil. Tol ajal oli Pariis kõrgelt hinnatud hariduse omandamise koht, kust Notre-Dame'i koolkonna mitmehäälse vaimuliku muusikaga kokku puutunud õppurid tõid õpitu kodumaale kaasa.
Instrumentaalmuusika õpetamise kohta ladina koolis on informatsiooni vähe. Võib oletada, et õpilased puutusid oma haridusteel kokku pasunate ja teiste puhkpillidega ning ka keelpillidega, mille kasutus muutus 17. sajandil üldlevinuks. Keelpillidest olid kasutusel erinevad viiulid, harfid ja nyckelharpa; puhkpillidest torupill, erinevad pasunad ja flöödid. Peale nende kasutati löökpille – trumme, kellukesi jm. 14. sajandil tuli Rootsi kirikumuusikas kasutusele orel, mis oli vaimulikule muusikale omane mujalgi Euroopas.
Keskaegsed ülikooliõpingud jagunesid kaheks osaks: trivium'iks ja quadrivium'iks. Esimeses tegeleti grammatika, teoreetika ja dialektikaga, teises aga geomeetria, aritmeetika, astronoomia ja muusikaga. Muusikasse suhtuti rohkem kui teoreetilisse, mitte praktilisse ainesse, ja rõhku pandi just muusikateooriale. Küll oli aga õppuritel vaja selgeks õppida kasutusel olevad kiriklikud laulud ja missad. Tähtsal kohal oli ka noodilugemisoskus.
Õppimine toimus loengu vormis ilma raamatu abita. Põhiline õppemeetod oli päheõppimine, seda ka muusikahariduses. Muusikateooria kõrval tegeleti palju ka laulmisega. Õpilased osalesid jumalateenistustel ja laulsid kirikukoorides. Laulmine oli ka kiriku sissetuleku üks osa. Õpilased käisid laulmas nii tänavatel kui ka kirikutes, et koguda kirikule raha. Ka palkasid lauljaid endale gildid ja eraisikuid. Selle kaudu teenitud raha läks aga muidugi kirikule. Koolikoormus oli suur ning selle tõttu esines ka koolist väljalangemist. Need õpilased, kelle haridustee jäi poolikuks, said tihti tööd kellalööjana maakohtades.
Muusikateooria õpikutest olid Rootsis kasutusel alates aastast 1611 Heinrich Faberi "Compendiolum musicae pro incipientibus", mis oli tähtsal kohal ka teistes Euroopa koolides 16.–17. sajandil. Muusikaõpikuid anti välja ka Rootsis, näiteks Laurentius Laurinus andis 1622. aastal välja raamatu "Musicae rudimenta pro incipientibus necessaria". Esimene Rootsi lauluraamat "Piae cantiones" trükiti 1582. aastal Greifswaldis.