Venemaa transpordiülikool
Venemaa transpordiülikool (MIIT) (ka Moskva riiklik transpordiülikool, vene keeles Российский университет транспорта (МИИТ)) on tehnikaülikool Moskvas.
Moskva riiklik transpordiülikool on Venemaa suurim teadus-hariduskompleks, mille koosseisu kuulub 2 akadeemiat, 9 instituuti, 4 teaduskonda, 2 kolledžit ja 1 gümnaasium. Ülikoolil on 22 filiaali Venemaal. 2016. aasta alguses õppis ülikoolis umbes 113 000 õppurit, sealhulgas umbes 39 000 õppis kõrgharidus-õppekava alusel.[1]
MIIT asutati 1896. aastal (tollal keiserlik Moskva insenerikool).[2] 1913. aastal reorganiseeriti insenerikool ühendusteede instituudiks.[3] Alates 1993. aastast on instituut ülikooli staatuses.[2]
Keiserlik Moskva insenerikool (1896–1913)
[muuda | muuda lähteteksti]Venemaa raudteevõrgu kiire areng 19. sajandi teisel poolel nõudis rohkem raudteetranspordi spetsialiste kui suutis seda pakkuda Peterburi teedeinseneride instituut. Seetõttu tegi Venemaa Keisririigi teedeministeerium valitsusele ettepaneku luua veel üks kõrgkool, mis valmistaks ette insenere ametkonna vajadusteks.[3]
1896. aastal asutati ühendusteede ametkondlik keiserlik Moskva insenerikool (IMIU). Direktoriks määrati varem Peterburi teedeinseneride instituudis inspektorina (prorektorna) töötanud Filipp Maksimenko.[4]
Maksimenko kutsus kateedrijuhatajateks tuntud teadlasi: Lavr Proskurjakovi (ehitusmehaanika ja sildade kateeder), Sergei Tšaplõgini (teoreetilise mehaanika kateeder), Pjotr Lebedevi (füüsikakateeder), Ivan Kablukovi (keemiakateeder), Sergei Solovjovi (geodeesiakateeder). Teiste õppejõudude seas oli ka tulevane akadeemik Jevgeni Paton.[4]
Ülikooli varasemad nimetused
[muuda | muuda lähteteksti]- 1896–1913 – Императорское Московское инженерное училище ведомства путей сообщения
- 1913–1917 – Московский институт инженеров путей сообщения императора Николая II Министерства путей сообщения
- 1917–1924 – Московский институт инженеров путей сообщения Наркомата просвещения РСФСР
- 1924–1926 – Московский институт инженеров транспорта им. Октябрьской революции Наркомата просвещения РСФСР
- 1926–1928 – Московский институт инженеров транспорта им. Ф. Э. Дзержинского Наркомата просвещения РСФСР
- 1928–1946 – Московский институт инженеров транспорта Наркомата просвещения СССР
- 1946–1954 – Московский ордена Ленина институт инженеров железнодорожного транспорта Министерства путей сообщения СССР имени И. В. Сталина
- 1954–1961 – Московский ордена Ленина и ордена Трудового красного знамени институт инженеров железнодорожного транспорта Министерства путей сообщения СССР имени И. В. Сталина
- 1961–1988 – Московский ордена Ленина и ордена Трудового красного знамени институт инженеров железнодорожного транспорта Министерства путей сообщения СССР
- 1988–1992 – Московский ордена Ленина и ордена Трудового красного знамени институт инженеров железнодорожного транспорта им. Ф. Э. Дзержинского (МИИТ) Министерства путей сообщения СССР
- 1993–1993 – Московский ордена Ленина и ордена Трудового красного знамени институт инженеров железнодорожного транспорта им. Ф. Э. Дзержинского (МИИТ) Министерства путей сообщения Российской Федерации)
- 1993–2011 – Московский государственный университет путей сообщения (МИИТ) Министерства путей сообщения Российской Федерации
- 2011–2015 – Московский государственный университет путей сообщения (МГУПС (МИИТ))
- 2015–2017 – Keiser Nikolai II Moskva Riiklik Ühendusteede Ülikool (Московский государственный университет путей сообщения Императора Николая II)[5]
Akadeemiad ja instituudid
[muuda | muuda lähteteksti]- Humanitaarinstituut
- Teede-, ehitus- ja rajatiste instituut
- Transporditehnika ja juhtimissüsteemide instituut
- Juhtimis- ja infotehnoloogia instituut
- Majandus- ja rahandusinstituut
- Vene-saksa instituut
- Õigusinstituut
- Rakendustehnoloogia instituut
- Venemaa avatud transpordiakadeemia
- Venemaa ühendusteede akadeemia
- Rahvusvaheliste transpordisüsteemide instituut
- Transpordi ja transpordiehituse teaduslik uurimisinstituut
- Transpordimeditsiini akadeemia
Kuulsad lõpetajad
[muuda | muuda lähteteksti]Semjon Belitz-Geiman, Nõukogude olümpiaujuja
Bidzina Ivanišvili, Gruusia ärimees ja poliitik
Vitali Malkin, Venemaa ärimees ja poliitik
Konstantin Borovoi, Venemaa ärimees ja poliitik
Igor Guberman, vene luuletaja
Anatoli Rõbakov, Nõukogude ja Venemaa kirjanik
Jakov Džugašvili, Jossif Stalini poeg
Igor Zaitsev, Nõukogude sõjaväeülem
Grigori Kaidanov, Venemaa-Ameerika malemeister
Viktor Vekselberg, Venemaa ärimees
Leonard Blavatnik, Venemaa-Ameerika ärimees
Vladimir Kuzmin, vene muusik
Ilja Filatov, majandusteadlane, finantseerija, juht[6][7]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ МИИТ сегодня. miit.ru
- ↑ 2,0 2,1 Устав. miit.ru
- ↑ 3,0 3,1 История. miit.ru
- ↑ 4,0 4,1 Путь, длиной 119 лет. miit.ru
- ↑ Основные сведения. miit.ru
- ↑ "Илья Филатов". 24SMI (vene). Vaadatud 11. mail 2023.
- ↑ "Илья Филатов — биография и карьера финансиста". Дзен | Блогерская платформа (vene). Vaadatud 11. mail 2023.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Koduleht pgups.ru (vene keeles)