Montenegro vürstiriik

	Књажевина Црнa Горa ; Knjaževina Crna Gora ; Montenegro vürstiriik 1852–1910
	Lipp Vapp
	Montenegro vürstiriik aastal 1890.
Valitsusvorm	vürstiriik
Pealinn	Cetinje
Religioon	õigeusk
Riigikeeled	serbia
Rahaühik	Austria-Ungari kroon, Montenegro perper

Montenegro vürstiriik (serbia: Књажевина Црнa Горa / Knjaževina Crna Gora) oli endine riik Kagu-Euroopas, mis eksisteeris 13. märtsist 1852 kuni 28. augustini 1910. Siis kuulutati see kuningriigiks Nikola I poolt, kellest sai kuningas.

Pealinnaks oli Cetinje ja aastast 1906 kasutati riigi rahaühikuna Montenegro perperit. Territoorium vastas tänapäeva Montenegro keskosale. See oli põhiseaduslik monarhia, kuid de facto absoluutne monarhia.

Nimi

Danilo I koodeksis aastast 1855 ütleb ta selgesõnaliselt, et on Vaba Musta Mäe (Montenegro) ja Küngaste" (Crna Gora ja Brda) "knjaz (hertsog, vürst) ja gospodar (isand). Aastal 1870 võttis Nikola tiitli "Crna Gora ja Brda knjaz" (књаз Црне Горе и Брда), samas kaks aastat hiljem kutsuti riiki "knjaževina Crna Gora" (Књажевина Црна Гора).

Ajalugu

Danilo valitsemine

Vürstiriik moodustati 13. märtsil 1852 Danilo I Petrović-Njegoši poolt, kui viimane, varem tuntud kui vladika Danilo II, otsustas loobuda oma vaimulikust seisundist kui vürstlik piiskop ja abiellus. Aastal 1855 kuulutati välja esimene Montenegro põhiseadus, "Danilo koodeks". Pärast sajandeid teokraatlikku valitsemist muutis see Montenegro ilmalikuks vürstiriigiks.

Suurhertsog Mirko Petrović, Danilo I vanem vend, juhtis tugevat 7500-mehelist armeed ja võitis 1. mail 1858 otsustavas Grahovaci lahingus türklasi (7000- kuni 13 000-meheline armee). Osmanite väed löödi põgenema. See võit sundis suurriike ametlikult määratlema piire Montenegro ja Osmanite riigi vahel, tunnistades de facto Montenegro sajanditepikkust sõltumatust. Montenegro omandas Grahovaci, Rudine, Nikšići, rohkem kui poole Drobnjakist, Tušina, Uskoci, Lipovo, Ülem-Vasojevići ning Kuči ja Dodoši osi. Montenegrolaste hiilgus tehti varsti surematuks kõigi lõunaslaavlaste lauludes ja kirjanduses.

Nikola valitsemine

Pärast knjaz Danilo mõrvamist 13. augustil 1860 sai knjaz Danilo vennapoeg Nikola järgmiseks Montenegro valitsejaks, Nikola I Petrovićina. Nikola saatis abi Serbia mässulistele Hertsegoviina ülestõusus ja juhtis siis sõda Osmanite vastu (Montenegro–Osmanite sõda (1876–78)). Vene vägede edenemine Türgi suunas sundis Osmanite riiki 3. märtsil 1878 sõlmima rahu, millega tunnistati Montenegro, samuti Rumeenia ja Serbia vürstiriigi sõltumatust ning suurendati ka Montenegro territooriumi 4405 km²-lt 9475 km²-ni. Montenegro omandas ka Nikšići, Kolašini, Spuži, Podgorica, Žabljaki, Bari linna ning juurdepääsu merele. See oli suurriikide ametlik piiriajamine Montenegro ja Osmanite riigi vahele, de facto Montenegro sõltumatuse tunnistamine; Osmanite riik tunnistas Montenegrot Berliini lepinguga (1878). Nikola I Petrovići valitsemisajal loodi diplomaatilised suhted Osmanite riigiga. Kui väikesed piirikokkupõrked välja arvata, juhatas diplomaatia sisse ligikaudu 30 rahuaastat kahe riigi vahel kuni Abdülhamit II kukutamiseni.

Abdülhamit II ja Nikola I poliitilised oskused mängisid suurt rolli vastastikku rahumeelsetes suhetes. Jätkus riigi uuendamine, mis saavutas haripunkti põhiseaduseelnõuga aastal 1905. Kuid poliitilised lõhed tekkisid Rahvaparteisse kuuluvate parlamendiliikmete, kes toetasid demokratiseerimisprotsessi ja liitu Serbia kuningriigiga, ning Tõelisse Rahvaparteisse kuuluvate parlamendiliikmete vahel, kes olid monarhistid.

Valitsemine

Valitsejad

Danilo I (13. märts 1852 – 13. august 1860)
Nikola I (13. august 1860 – 28. august 1910)

Lipud

Ajaloolised lahingulipud olid krstaš-barjak, tavalised lipud ristiga keskel. Vučjeg Dola lahingus (1876) kasutatud Montenegro lahingulipp oli punane, valge käppristiga keskel ja valge äärisega, ning see lipp võeti üle Serbia lahingulipust Kosovo lahingus (1389), mis sattus Montenegrosse, kui ellujäänud rüütlid selle sinna tõid. Sama lippu kasutati Cetinjes aastal 1878, pärast sõltumatuse tunnustamist Osmanite poolt San Stefanos. 1905. aasta põhiseaduse järgi oli rahvuslipp puna-sini-valge ("црвена, плаветна и бијела") trikoloor, mis oli Serbia trikoloor.

1855. aasta põhiseadus

Danilo I kasutas Petar I Petrović-Njegoši õigust innustusena oma põhiseadusele aastast 1855, mida kutsuti ka "Danilo I koodeksiks" (zakonik Danila prvog). Danilo koodeks põhines Montenegro traditsioonidel ja tavadel ning seda peetakse esimeseks rahvuslikuks põhiseaduseks Montenegro ajaloos. See sätestas ka reeglid, kaitstes privaatsust ja keelates sõdimise Austria rannikul (Kotori laht). See sätestas ka: Kuigi sellel maal ei ole teisi rahvusi peale serbia rahvuse ja ega teisi religioone peale õigeusu, võib iga välismaalane ja iga teist usku isik siin elada ja kasutada sama vabadust ja sama õigust kui montenegrolane või mägilane.

1905. aasta põhiseadus

Demograafiline ajalugu

Bernard Schwartz eeldas aastal 1882, et vürstkonnas on 160 000 asukat, kuigi palju usutavam eeldus oli, et neid oli umbes 230 000.
Aastal 1900, vastavalt rahvusvahelistele allikatele, oli Montenegro vürstkonnas 311 564 asukat. Religiooni järgi oli siin 293 527 õigeusklikku (94,21%); 12 493 moslemit (4,01%); 5544 katoliiklast (1,78%). 71 528 (23%) olid kirjaoskajad.
Aastal 1907 oli Montenegros eeldatavasti umbes 282 000 asukat, peamiselt õigeusklikud.
Aastal 1909 viidi võimude poolt läbi esimene ametlik rahvaloendus. Selle järgi oli siin kokku 317 856 asukat, kuigi tegelik arv oli 220 000 asuka kanti. Ametlikku keelt, serbia keelt kasutas emakeelena 95%, samas albaania keelt rääkisid peaaegu kõik ülejäänud. Usutunnistuselt oli seal 94,38% õigeusklikke, järgnesid moslemid ja katoliiklased.

Haldusüksused

Montenegro vürstiriik oli jaotatud 10 haldusüksuseks, nahija.

Katunska nahija (Катунска нахија)
Riječka nahija (Ријечка нахија)
Crmnička nahija (Црмничка нахија)
Primorska nahija (Приморска нахија)
Lješanska nahija (Љешанска нахија)
Zetska nahija (Зетска нахија)
Brdska nahija (Брдска нахија)
Vasojevićka nahija (Васојевићка нахија)
Moračka nahija (Морачка нахија)
Nikšićka nahija (Никшићка нахија)

Kirik

Vaata ka