Mõhn
|
See artikkel räägib geoloogia mõistest; zooloogia mõiste kohta vaata artiklit Mõhn |
Mõhn on liustiku sulamisvee setetest koosnev üldjuhul ümar kuhjepinnavorm. Eestis kõige levinum mõhnatüüp on küngasmõhn, mis on kujult enamasti ümara või ovaalse kujuga 5–25 m kõrge küngas nõlvakaldega 5–25°. Samuti leidub mõhnu, mis on kühmu-, kupli-, künnise-, seljaku- või vallikujulised. Mõhnad võivad olla ka tasase lavaja laega, moodustades harilikult kõrgeid hajali asetsevaid lavamõhnu, mis on Eestis levinumad Kirde-Eestis.[1]
Mõhnasid kujundavate setete ja tekkeloo alusel eristatakse Eestis liustikujõetekkelisi (fluviogltasiaalseid) ehk fluviomõhnu ja jääjärvetekkelisi (limnoglatsiaalseid) ehk limnomõhnu. Kuna setete ladestumise protsessid võisid jää sulamisel tihti muutuda, siis eristatakse eraldi ka segamõhnu, mis koosnevad nii jääjärve- kui ka liustikujõgede setetest. Kõigil mõhnadel võib olla kas lausaline või laigutine moreenkate, sel juhul nimetatakse neid moreenkattega mõhnadeks.[2] Moreenkattega mõhnastikud on tekkinud enamasti Kagu-Eesti kuhjeliste kõrgustike – Haanja, Otepää ja Karula – kõrgemates osades.[1]
Eesti kõrgeima tipuga Suur Munamägi on tekkelt moreenkünnisel lasuv mõhn[1][3].
Tekkeviis
[muuda | muuda lähteteksti]Jääjõetekkeline
[muuda | muuda lähteteksti]Jääjõetekkelised mõhnad on tavaliselt veidi piklikuma kujuga ning on moodustunud lõhederohke jääserva ja surnud jää pankade vahelistes avatud lõhedes või passiivse jää tunnelites jääsulamisvete kuhjatud setteist. Jääjõetekkelised mõhnad koosnevad peamiselt põimjaskihilisest liivast ja peenkruusast[4], mille vahel võib kohati olla väheses ulatuses rõhtkihilist tolmjaid liivu.[1]
Jääjärvetekkeline
[muuda | muuda lähteteksti]Üldiselt ümara kujuga jääjärvelised mõhnad on kujunenud taanduva liustiku jääpankade vahelistes ajutiste järvede setetest. Samuti võivad jääjärveliste mõhnade setted pärineda liustiku pealsete või siseste järvede setetest, mis pärast ümbritseva jää sulamist jäid muust pinnasest kõrgemate küngastena maa peale. Jääjärvelised mõhnad koosnevad tihti rõhtsatest jääst väljasulanud moreeni peenematest osistest: liiva- ja aleuriidikihtidest.[4]
Mõhnastikud
[muuda | muuda lähteteksti]Eestis leidub mõhnasid peamiselt Lõuna-Eesti kõrgustike kõrgemas keskosas, samuti mitmel pool liustiku servamoodustiste vööndites, kus nad esinevad sageli korrapäratutes rühmades ehk mõhnastikes.[4] Eesti mõhnastikud on üsna väikesed, nende pindala on enamasti alla 10 km², kuid võivad ulatuda kuni 20 km².[1] Mõhnadevahelised nõod kujutavad endast enamasti kauem püsinud suuremate jääpankade asemeid, sest need ei lasknud sinna setteid ladestuda. Osa madalamates kohtades asunud jääpanku mattus ka setete alla ja sulas seal alles aastasadade jooksul. Selliseid glatsiokarstilisi lohke nimetatakse söllideks (ehk sulglohkudeks). Mõhnastikule iseloomulik künklik-nõoline reljeef võis kujuneda ka jääserva ette kuhjunud jõgede deltadest pärast nende setetesse mattunud jääpankade sulamist.[1]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Arold, I. (2005). Eesti maastikud. (Lk 153-158). Tartu : Tartu Ülikooli Kirjastus.
- ↑ Raukas, A. (1995). Eesti Loodus. (Lk 152-157). Tallinn : Kirjastus „Valgus“ ja Eesti Entsüklopeediakirjastus
- ↑ Eesti entsüklopeediakirjastus (2003). "Suur Munamägi". Eesti entsüklopeedia. Vaadatud 18.05.2020.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Kalm, V. (2014). Liustike ja mandrijää geoloogiline tegevus ning põhilised pinnavormid. Ü. Mander, Ü. Liiber. Üldmaateadus : õpik kõrgkoolile. (lk 185-186). Tartu : Eesti Loodusfoto.