Bernhard II (Lippe)
Bernhard II Lippest (Bernhard zur Lippe; umbes 1140 – aprill 1224) oli Lippe isand aastatel 1168–1196 ja Semgallia piiskop 1218–1224.
Bernhard sündis Lipperode linnuses Saksi aadliku Hermann I teise pojana. Esialgu taheti temast ilmselt koolitada vaimulikku ning Bernhard saadeti noorena Hildesheimi toomkooli, kuid oma vanema venna surma järel sai tast Lippe vürstkonna pärija.[1]
1163. aasta paiku lõi Saksi hertsog ja tema senjöör Heinrich Lõvi ta rüütliks. Bernhardist sai Heinrichi silmapaistavamaid väejuhte Saksi sõjas. Bernhardi võimekust väejuhina dokumenteeris ka kaasaegne kroonik Lübecki Arnold, kes oma "Chronica Slavorum"-is kirjeldas viimast kui "vaprat ja sõjakat meest" ning head strateegi.[2] Kui too 1180. aastal riigivande alla pandi, läks Bernhard temaga arvatavasti koos Inglismaale eksiili. 1184. aastal naasis ta koju ning asutas tsistertslastele Marienfeldi kloostri (1185). Järgnevatel aastatel rajas ta ka kaks linna, Lippstadti ja Lemgo.[3] On võimalik, et Bernhard võis juba 1198. aastal ristisõdijana Liivimaal viibida.[4][5] Vanemas eas tabas Bernhardi haigus, mis halvas tema jalad ning pärsis liikumisvõimet. Ometi ei takistanud see tal sõjapidamist - Bernhard olevat lihtsalt lasknud end oma meestel lahingusse kanda.[6] Pole täpselt kindel, millal Bernhard ilmalikust elust taandus (arvatavasti 1200. aasta lähiümbruses), kuid kindlasti 1207. aastaks oli ta loobunud ilmalikust võimust oma poja Hermann II kasuks ning läinud Marienfeldi kloostrisse mungaks.[6]
1211. aasta paiku tuli ta Liivimaale, kus Henriku Liivimaa kroonika andmeil sai talle osaks imeline paranemine ja kõndimisvõime taastumine.[7] Samal aastal seadis Riia piiskop Albert ta Dünamünde kloostri abtiks.[8] Temast sai ka üks Alberti lähemaid kaastöötajaid, seda nii vaimuliku ja ilmaliku võimu kui ka sõjanduse alal. 1218. aastal nimetas Bernhardi enda poeg Utrechti piiskop Otto II ta Semgallia (Zemgale) piiskopiks. Bernhard suri 1224. aasta aprilli lõpus - arvatavasti oma residentsis Mežotnes -, veidi enne seda, kui sakslased asusid Tartu vallutanud venelaste vastasele sõjaretkele.[9][10]
| Eelnev Hermann I |
Lippe isand 1168–1196 |
Järgnev Hermann II |
| Eelnev ' |
Semgallia piiskop 1218–1224 |
Järgnev Johannes |
- ↑ Jensen, Carsten S., lk 423.
- ↑ Lübecki Arnold. The chronicle of Arnold of Lübeck. Graham A. Loud (tõlk). Oxford: Routledge, 2019, lk 75.
- ↑ Marek Tamm. Communicating crusade. Livonian mission and the Cistercian network in the thirteenth century. - Ajalooline ajakiri, 2009, 3/4, lk 357-358.
- ↑ Jensen, Carsten S., lk 425.
- ↑ Anti Selart, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk. Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal. - Anti Selart (toim). Eesti ajalugu II. Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut, 2012, lk 44.
- ↑ 6,0 6,1 Jensen, Carsten S., lk 424.
- ↑ Christopher Tyerman. Henry of Livonia and the Ideology of Crusading. - Marek Tamm, Linda Kaljundi, Carsten S. Jensen (toim). Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia. Oxford: Routledge, 2016, lk 39.
- ↑ Selart A., Leimus I., Kaljundi L., Valk H., lk 45.
- ↑ Tamm M., lk 358.
- ↑ Selart A., Leimus I., Kaljundi L., Valk H., lk 53.