Lambakasvatus

Austraalia meriinolambad

Lambad Argentinas Patagoonias

Lambakasvatus on kodustatud lamba kasvatamine ja tõuaretus ning loomakasvatuse alamkategooria. Lambakasvatus põhineb liha- või villalammaste kasvatamisel. Samuti kasvatatakse lambaid piima saamiseks või teistele talunikele müümiseks.

Karjakasvatamisel on vaja vaja tähelepanu pöörata lammaste pügamisele, toetamisele ja poegimise aitamisele. Lisaks ka tõuaretusele.

Loomade pidamine

Varjupaik ja keskkond

Lambaid peetakse karjadena koplites või laudas. Külmades tingimustes võivad lambad vajada varjupaika, kui nad on värskelt pügatud või poeginud. Eelkõige värskelt pügatud lambatalled võivad olla väga vastuvõtlikud märjale ja tuulisele ilmale ja võivad kergesti haigestuda. Lambad peavad olema enne pügamist üks-kaks päeva kuivas, et vill oleks piisavalt kuiv pressimiseks ega kahjustaks pügamisaparaati.

Tervishoid

Lambad, eelkõige kinnise pidamise puhul, vaktsineeritakse siis, kui nad on vastsündinud talled. Talled saavad oma esimesed antikehad ema ternespiima kaudu elu esimestel tundidel ja siis lisavaktsiini kaudu iga kuue nädala järel kolme kuu jooksul ja seejärel lisaannus iga kuue kuu tagant.

Võõrutamine on noore lamba elus kriitiline periood, sest sel perioodil ilmneb enim probleeme kui mistahes teisel perioodil lamba elus. Lambad vajavad sel ajal tervise tähelepanelikku jälgimist märkimaks kõiki võõrutatavaid, kes on älves, kahvatu nahaga või jäävad karjast maha vms. Võõrutatavad on väga vastuvõtlikud surmavale ümarussile (Haemonchus contortus), kärbestõvele (müioos), kärnas suule, seentest põhjustatud nahapõletikule, juhuslikule kopsupõletikule.

Talunikud töötavad loomade söötjate ja veterinaaridega, et hoida lambad terved ja tulla toime loomade terviseprobleemidega. Lambad võivad olla kohitsetud ja kärbitud sabadega lihtsamaks pügamiseks, puhtuse hoidmiseks ja kärbestõve eest kaitsmiseks. Pügajad või talunikud peavad eemaldama villa kintsudelt ja päraku ümbert, et pabulad ei jääks villa külge kinni.

Vesi, toit ja õhk

Meriinolammaste märgistamine

Lambad vajavad puhast vett joogikünast või tiigist, välja arvatud mõnedes maades nagu Uus-Meremaa, kus on kasvavas heinas piisavalt niiskust nende joogivajaduse rahuldamiseks.

Pärast ute piimast võõrutamist söövad nad heina, teravilja ja rohtu. Tiheneva konkurentsi tõttu võõrutatakse talled ja utt. Lambad on aktiivsed karjamaal sööjad, kus nad saavad toidu maast kätte. Tavaliselt toidetakse lambaid kaks korda päevas künadest või lastakse neil süüa karjamaal.

Lambad on rahulolevaimad siis, kui temperatuur on mõõdukas, seetõttu võib vaja minna ventilaatoreid, kui lambaid peetakse laudas ka kuumal perioodil. Austraalias on lambad päeval karjamaal tihti 40 °C või enama kraadiga ilma kahjulike mõjudeta. Uus-Meremaal peetakse lambaid karjamaadel lumega 3–4 päeva enne täiendavat toitmist.

Lammaste märgistamine pärast pügamist

Märgistamine

Lambaid märgistatakse tihti kõrvamärkidega. Mõnes piirkonnas kasutatakse lammaste identifitseerimiseks täkkeid kõrvadel kasutades kas spetsiaalseid kõrva märgistustange või teisi lõikevahendeid.

Tõuaretus

Talunikud kannavad hoolt selle eest, et hoiavad isas- ja emasloomade suhte normaalse, valides liine tõuaretuseks ja kontrollides ala- ja ülearetust, mis põhineb karja geneetilises mitmekesisuses.

Lammaste aretajad otsivad valdavalt selliseid liine oma karjadesse, kellel on kõrge villa kvaliteet, terviklik lihaste areng, kiire suguküpsuse saavutamine (emasloomadel), suur mitmike sündimissagedus ja kiire füüsiline areng.

Karja pidamise viisid

On olemas neli põhilist lambakasvatusviisi, et katta lambatööstuse ja karjuste mitmesuguseid vajadusi. Tootmistegevustel nagu liha ja villaga varustamisel on tavaliselt kasutusel kas "ulatuslikud ühinenud karjad" või "talukarjad". Ühinenud karjad on suurearvulised (tihti 1000–1500 utte) ning nende eest kannavad hoolt mõni täiskohaga karjus. Karjamaa, mis peab olema väga suur ala, et mahutada palju lambaid, võib olla kas tarastatud või lahtine. Ulatuslikud karjad nõuavad vahel karjuste elamist ja liikumist koos karjaga ja lambakoerte olemasolu ning transpordi kasutamist (hobused või mootorsõidukid). Suured karjad liiguvad hiiglaslikul alal, kus on raskendatud stabiilne teraviljaga varustamine. Selline lambakasvatusviis on levinud Ameerika Ühendriikides, Lõuna-Ameerikas ja Austraalias.

Yörüki karjus Tauruses

Talukarjad on need, mis on natuke väiksemad kui suurkarjad, ja neid peetakse rohkem tarastatud karjamaadel. Talukarjad võivad olla ka teisejärguline prioriteet suures farmis, näiteks talunikud, kes kasvatavad lisaks sööta, et nuumata lambaid, või need, kellel on kasutamata maad, mida nad tahavad ära kasutada. Siiski talukarjad on peamine sissetulek lambakasvatajatele Ühendkuningriigis ja Uus-Meremaal. Talukari on tavaline viis lambakasvatuses neile, kes soovivad kasvatada ise teravilja lihaloomadele.

Kes on spetsialiseerunud puhtatõuliste lammaste kasvatamisele, peavad oluliseks eespool toodud kasvatusviisidest kinnipidamist. Mitmed tootmiskarjad, eelkõige need, kes toodavad liha, kasutavad ristatud loomi. Aretajad kasutavad puhtatõuliste karjade jäärasid selleks ja tihti samaaegselt töötavad, et parandada tõugu ja osaleda näitustel. Üleliigsed lambad müüakse tihti 4-H gruppidele. Viimane lammaste pidamise viis on harrastuskasvatamine. See tüüpi kari on tavaliselt väga väike tootmiskarjade kõrval ja seda võib võtta kui lemmikloomade pidamine. Sellised karjad, mis on mõttes kasulikud, on elatuseesmärgiga või pakuvad väga spetsiaalseid tooteid nagu lõng käsiketrajatele. Päris mitmed inimesed, kes kolivad linnast maale, alustavad harrastuskasvatusega enne laienemist tootmistaluks.

Kariloomade kaitse

Talunike mure on ka kariloomade kaitse. Lammastel on palju looduslikke vaenlasi nagu koiotid (Põhja-Ameerikas), rebased ja hundid (Euroopas), dingod (Austraalias) ja koerad. Talled on karjamaal eriti haavatavad, langedes saagiks ka varestele, kotkastele ja kaarnatele. Lisaks on nad mõnes piirkonnas vastuvõtlikud müioosile.

Lambakari liigub läbi linna puhkepäeva varahommikul

Lambaid võib pidada tarastatud põllul või koplis. Talunik peab kindlustama aia nii, et lambad ei pääseks uitama sõiduteele ega naabervaldustele.

Karjus ja lambakoer võivad olla palgatud kaitsma karja. Suurtes farmides hoiavad lambaid koos koerad ja hoburatsanikud või mootorratturid.

Elutsükkel

Oinaste viimine turule

Poegimine

Poegimine on termin lambakasvatuses talle sünnitamise kohta. Põllumajanduses nõuab see tihti farmeri või karjuse abistamist kliima, ute tõu või individuaalsete iseärasuste tõttu. Mõnikord ei suuda uted tallesid omaks võtta, eriti pärast kaksikute või kolmikute ilmaletoomist, sel perioodil ei tohi utte häirida.

Tihti lasevad karjused uttedel sünnitada "poegimise sulus", et kontrolloda poegimist, vaktsineerida tallesid ja kaitsta neid kiskjate eest.

Uttede tiinus kestab alla viie kuu, korraga sünnib tavaliselt 1–3 talle. Mõned uted võivad saada 7–8 talle. Kaksikud ja üksikud on kõige tavalisemad, kolmikud harvemad. Uted võivad poegida üks või kaks korda aastas. Talled võõrutatakse kolmandal elukuul. Lambad on täiskasvanud kaheaastaselt ja kaaluvad 60–125 kilogrammi. Lambad võivad elada 11–12-aastaseks.

Lambakasvatus maailmas

Esimese maailmasõja aegne USA plakat, mis julgustab lapsi kasvatama lambaid, katmaks sõja vajadusi

ÜRO Toitlus- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmetel on kümme esimest kohaliku lambaliha tootjamaad liha koguse järgi:

1. Austraalia
2. Uus-Meremaa
3. Iraan
4. Ühendkuningriik
5. Türgi
6. Süüria
7. India
8. Hispaania
9. Sudaan
10. Pakistan

Hiinas on tegelikult kõige rohkem eluskarja. Kuigi Uus-Meremaa on teisel kohal kohaliku lambaliha tootmise koguses, on seal kõige rohkem lambaid, kuus lammast, inimese kohta (väljaspool Falklandi saari). Simon McCorkindale Christchurchist Uus-Meremaalt hoiab kehtivat Guinnessi maailmarekordit omatavate lammaste arvu (384 143 lammast) põhjal.

Lambad maastikuhooldajatena

Lambad rannaniidul

Puise nina must lammas

Lambad on tänapäeval head maastikuhooldajad. Kuna lambad söövad paljusid liike rohttaimi ja põõsaid, on karjatamise tulemusena saadud maastik on madalmurune ning põõsad oleksid nagu aedniku pügatud. Lammaste karjatamine võsastunud aladel väldib nende alade taasvõsastumist.

Eestis aitab lammaste karjatamine ära hoida randade kinnikasvamise esmalt kaislate ja roogaruheinaga, seejärel pillirooga. Karjatamise lakates võib rannaniidust pillirooväli saada juba kümne aastaga. 1970. ja 1980. aastatel soodustas rannaniitude kinnikasvamist liigväetamisest tingitud suur toitainetesisaldus. Samuti soodustab kinnikasvamist vallidena rannakamarale jäänud adrupeenrad. Karjatamise lõppedes kulustuvad ka kõrgemad rannaniidu osad, kus seejärel hakkavad kasvama lepad, kadakad või pajud. Ajapikku niiviisi need alad metsastuvad. Avatud mererandade kinnikasvamise tagajärjel kaovad mitmed avamaastike taime- ja loomaliigid. Randade kinnikasvamise tõttu kannatavad ka põllumehed, sest valgepõsk-lagled, kellel pole enam toituu nende tavalistes toitumispaikades, otsivad seda nüüd sisemaalt orasepõldudelt.

Rannakarjamaadel on peetud peamiselt veiseid ja lambaid, aga ka hobuseid. Kuna eri liiki loomad on mõnevõrra erineva söödaeelistusega, olekski ideaalne pidada koos erinevaid loomi. Mõõdukas rannaniitude karjatamine, eelkõige aga eri liiki kariloomade pidamine koos või vahelduvalt, hoiaks ära randade kinnikasvamise. Linnupesade tallamise vältimiseks on soovitatav alustada karjatamist vahemikus 10.–15. juuni, see on aeg, mil suurem osa linnupoegi on juba koorunud. Karjatamise tulemusena peab vähemalt pool karjatatavast alast olema madalmurune. Rannaniidu hooldamiseks on vajalik karjatada koormusega 0,4–1,3 lü/ha. Rannaniidu puhastamiseks on vaja ala puhastada võsast ja pilliroost ja alustada karjatamist. Rannaniitude hooldamine tähendab eelkõige karjatamist, vähemal määral ka niitmist. Lammaste karjatamine mereäärsetel aladel tagabki rannaniitude madalmurususe. Tänu sellele tulevad rändlinnud (nt lagled, haned) sügisese ja kevadise rände ajal taas sinna toituma ega kahjusta enam nii oluliselt põllumeeste saaki.

Ajalooliselt on poollooduslikud alad Eestimaal olnud ühed liigirikkamad. Rannaniite ja puisniite on Eestis säilinud rohkem kui üheski teises riigis. Näiteks Lääne-Eestis Laelatu puisniidu ühel ruutmeetril on loendatud 76 taimeliiki. Üheks sellise liigirikkuse edasikandjaks on lambad, kes ühelt aasalt teisele ringi liikudes ja kadakate-põõsaste vahelt rohututte otsides kannavad oma kasukates edasi eri taimede seemneid, mis siis teise kohta jälle maha puistatakse. Kuna lambakari on ökoloogiliselt puhas, levitavad nad ringi liikudes vaid neid taimi, mis on sellele piirkonnale omased. Näiteks teadlased korjasid ühe lamba seljast, keda karjatati loopealsetel aladel, 85 eri liiki kuulunud 8500 seemet, mida lammas liigirikkuse edendamiseks ühelt aasalt teisele tassib