Helsingi konventsioon

Helsingi konventsioon ehk Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioon on rahvusvaheline leping Läänemere looduskeskkonna kaitseks, mis sõlmiti 9. aprillil 1992 kõigi Läänemerd ümbritsevate riikide (Eesti, Leedu, Läti, Poola, Rootsi, Saksamaa, Soome, Taani, Venemaa) ja Euroopa Majandusühenduse vahel. Konventsioon jõustus 17. jaanuaril 2000 pärast täienduste lisamist ning see hõlmab siseveekogudes, meres, merepõhjas ja valgalal maismaalt pärit reostuse vähendamist. Konventsiooni juhtorgan on Helsingi Komisjon ehk HELCOM.

Ajalugu

Aastal 1992 allkirjastatud konventsiooni eelkäijaks on samanimeline dokument, mis kinnitati aastal 1974 ja mis jõustus 3. mail 1980. See leping oli sel ajal mitmes mõttes uudne, hõlmates esimesena rahvusvahelistest keskkonnakaitseaktidest kõiki saasteliike, samuti koostati see koostöös teaduslike ja tehnoloogiliste artiklitega.

1974. aasta konventsioon

Konventsiooni esialgsed allakirjutajad olid Nõukogude Liit, Poola, Rootsi, Saksa Demokraatlik Vabariik, Saksa Föderatiivne Vabariik, Soome ja Taani. 1974. aasta konventsioonis oli 29 artiklit ja 6 lisa ning see hõlmas kõiki saasteliike, kaasa arvatud õhust, laevadelt ja teistelt merealustelt, merepõhja uurimisest või kaevandamisest tulenevat ja igasugust maismaalt pärinevat saastet. Leppe üldise põhimõtte järgi (mainitud artiklis 3) nõustusid kõik osapooled teatud ainete, mis olid esimeses lisas välja toodud ohtlike ainetena, Läänemerre sattumist ära hoidma. Konventsioonis oli ka nimekiri tervistkahjustavatest ainetest, mille merekeskkonda sattumist pidid riigid võimaluste piires vähendama. Artikkel 9 keelas aineid äraviskamise eesmärgil Läänemerre lasta. Ainete merre viskamine oli lubatud vaid kahel juhul: kui nende merrelaskmine oli ainus viis ära hoida inimelu kaotust või aluse täielikku hävimist või kui tegu oli merepõhja süvendamise jäätmetega, mis ei sisalda olulisel määral nimetatud kahjulikke aineid. Lepingu jõustumise ajal oli see tollane kõige rangem rahvusvaheline keskkonnakaitse leping.

Lepingu järgi vastutas tagajärgede ja koristustööde eest saastamises süüdi olev osapool. Erinevalt 1992. aastal sõlmitud lepingust ei olnud seal siseveekogudest rohkem juttu kui vaid 4. artiklis, mille järgi pidi iga riik jälgima konventsioonis nimetatud meetmete rakendamist oma siseveekogudes.

12. artiklis on mainitud Läänemere Keskkonnakaitse Komisjoni (HELCOM), mille ülesandeks on anda soovitusi Läänemere keskkonna olukorra parandamiseks ja aidata konventsiooni osapooltel töötada välja ühine efektiivne keskkonnapoliitika.

1992. aasta konventsiooni taust

Pärast 1974. aasta konventsiooni sõlmimist olid osapooled Läänemere keskkonnaprobleemide lahenemise suhtes lootusrikkad, kuid 1980. aastal, kui mere ökoloogiline seisukord halvenes veelgi, sai selgeks, et konventsioon ei täida täielikult oma eesmärke. Puudujääkideks peeti muuhulgas lepingu liiga väikest geograafilist ulatust, sest see ei hõlmanud siseveekogusid. Kriitikud leidsid, et leping ei ole piisavalt siduv, sest see nõuab vaid parimate kasutatavate meetmete, mitte parimate võimalike meetmete rakendamist reostuse ärahoidmiseks.

Aastal 1989 väljastasid Läänemerd ümbritsevate riikide keskkonnaministrid deklaratsiooni, milles väljendasid muret Läänemere halveneva olukorra üle. Seal toodi uuesti välja merekeskkonna probleemid ning märgiti, et kõige kahjulikumate ainete merre sattumist tuleks 1995. aastaks vähendada 50% võrra. Kuigi rahvusvahelise dokumendina on selle deklaratsiooni väärtus kaheldav, sest tegu polnud HELCOM-i soovitusega, vaid mitmepoolse poliitilise avaldusega, mis polnud mõeldudki siduv olema, peetakse seda ometi selle ajani kõige tähtsamaks aktsiooniks eesmärgiga õhutada 1974. aasta deklaratsioonist kinni pidamist ning oluliseks mõjutajaks 1992. aasta deklaratsiooni kirjutamisel.

1990. aastal langetati Ronneby konverentsil lõplik otsus koostada uus Läänemere keskkonnakaitse leping. Konverentsil räägiti 1974. aasta konventsiooni puudujääkidest, aastatega suurenenud kogemuste pagasist rahvusvaheliste lepete ja keskkonnakaitse alal ning idabloki lagunemisega seotult uuest poliitilisest olukorrast Euroopas ja Läänemere ümbruses. Seal osalesid peale Läänemerd ümbritsevate riikide veel Norra, Tšehhi, Slovakkia, Euroopa Ühendus ja neli finantsasutust: Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, Euroopa Investeerimispank, Põhjamaade Investeerimispank ja Maailmapank.

Konverentsil ei arutatud mitte ainult saastamise ja keskkonnakaitse, vaid ka tööstuse rahalist poolt. Arvestati sellega, et äsja iseseisvunud Ida-Euroopa riigid, kus seoses tärkava tööstusega rahalisi vahendeid napib, ei ole võimelised keskenduma keskkonnasäästlikkusele. Ronneby konverentsi tähtsaimaks otsuseks oli luua töörühm, mis eelmisele konventsioonile, 1989. ja 1990. aasta deklaratsioonidele, mitmesugustele HELCOM-i otsustele ja rahvusvaheliste lepingute üldistele trendidele ja arengutele toetudes hakkas välja töötama uue konventsiooni põhikirja, mis jõustudes tühistaks 1974. aasta konventsiooni. Üheks tõukeks uue konventsiooni kirjutamisel on 1982. aastal sõlmitud UNCLOS konventsioon (Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereseaduste konventsioon).

1992. aasta diplomaatiline konverents

9. aprillil 1992 kutsus Soome valitsus Helsingis kokku Läänemere ala keskkonnakaitseteemalise diplomaatilise konverentsi ministrite tasemel, et vastu võtta korrigeeritud Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioon. Uuenenud konventsioonil oli üldjoontes sama põhiplaan kui 1974. aasta konventsioonil, esinesid vaid mõningad muudatused, näiteks olid kaitsesse kaasatud ka siseveed.

Läänemere ühendatud üldine keskkonnakaitse tegevuskava oli Ronneby konverentsil loodud töörühma tegevuse tulemus. 1992. aasta Helsingi konventsioonile kirjutasid alla kõik Läänemerd ümbritsevad riigid ja Euroopa Majandusühendus, mis oli Euroopa Liidu eelkäija. Konventsioon pidi jõustuma, kui kõik allakirjutanud olid lepingusse lisanud oma ratifikatsioonid. Konventsioon jõustus 17. jaanuaril 2000.

Eesmärk ja põhipunktid

1992. aasta Helsingi konventsiooni peamine eesmärk on parandada looduskeskkonna kaitset Läänemere piirkonnas rahvusvahelise koostöö abil.

Eesmärk

1992. aasta konventsiooni eesmärk ei olnud pelgalt säilitada, vaid ka taastada Läänemere keskkonna ja veestiku kvaliteet, kaitsta Läänemere ja selle ümbruse looduslikku mitmekesisust, elimineerida merest reostus ning tagada võimalused mere floora ja fauna loomulikuks taastumiseks. Pidades silmas Läänemere halba olukorda ja eelmise konventsiooni läbikukkumist, võeti eesmärgi saavutamiseks kasutusele seniste keskkonnalepingutega võrreldes rangeimad meetmed.

Põhipunktid ja printsiibid

Kõige uuenduslikumad uues konventsioonis on põhiprintsiibid, mis on välja toodud artiklis 3. Erinevalt eelmisest konventsioonist, mis nõuab osapooltelt ainult saastamise ennetamist ja leevendamist, on uues artiklis välja toodud kohustus saaste kõrvaldada, et edendada mere ökoloogilist taastumist ja hoida selle ökoloogilist tasakaalu. Samuti kohustatakse allakirjutanuid võtma kasutusele ettevaatusabinõusid, kui on võimalus, et otsesel või kaudsel viisil on merre sattunud energiat või aineid, mis võivad olla kahjulikud inimestele, mere ökosüsteemidele või olla segavaks või kahjustavaks faktoriks teistele mere seaduslikele kasutusvaldkondadele ka siis, kui merre sattunud aine või energia kahjulikkus pole tõestatud. Samuti on konventsioonis, nagu ka selle 1974. aasta eelkäijas, välja toodud punkt, et saastaja vastutab tagajärgede eest. Samuti on rõhutatud parima keskkonnapraktika ja parima võimaliku tehnoloogia kasutamise põhimõtet, mis peaks vähendama keskkonna saastamist miinimumini, ning muude vajalike meetmete kasutamist, kui rakendatavad ei anna piisavat tulemust.

Kahjulike ainete reguleerimine

Konventsiooni artikkel 6 nõuab, et igasuguse päritoluga reostust, mille on põhjustanud kahjulikud ained (hõlmab laiemat hulka aineid kui eelmises konventsioonis märgitud ohtlikud või tervistkahjustavad ained), tuleb ennetada ja kõrvaldada. Kõnealuste ainete täielik nimekiri on olemas konventsiooni esimeses anneksioonis. Sama lisa teine osa keelab osaliselt või täielikult mõnede ainete kasutamise Läänemere valgalas, et kaitsta seda nende ohtlike aine reostuse eest. Sellest hoolimata on mõned neist ainetest kasutusel, sest erinevate ainete rohkuse tõttu on nimekirjad koostatud ainerühmade järgi, kuid teatud ohtlikke aineid võib defineerida mõne mittenimetatud ainerühma liikmena.

Maismaalt pärinev reostus

Eelneva konventsiooniga võrreldes toimusid kõige suuremad muudatused maismaapäritolu reostusi puudutavates artiklites. Lisatud on täpsusemad ja rangemad nõudmised igasuguse saaste ärahoidmiseks ning kõrvaldamiseks, samuti on rõhutatud PKP (parima võimaliku praktika) ja PVT (parima võimaliku tehnoloogia) kasutamist kõigis valdkondades, mis võivad mõjutada Läänemere keskkonda. Riigid, mis piirnevad veekoguga, mille kaudu on võimalik reostuse levik Läänemerre, peavad tegema kõik võimaliku reostuse ärahoidmiseks ja elimineerimiseks, võimalusel koostöös huvitatud kolmanda osapoolega, Eraldi artiklis on märgitud, et kui mõne plaanitud tegevuse keskkonnamõju hinnang näitab negatiivse mõju võimalikkust Läänemerele, peab riik teavitama nii HELCOM-i kui ka osapooli, keda see keskkonnamõju puudutada võiks.

Laevadelt pärinev reostus ja jäätmete Läänemerre viskamine

Kuna laevadelt pärineva reostuse reguleerimine kuulub IMO ehk Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni peamiste rahvusvaheliste rollide hulka ja on seega nende konverentsidel põhjalikult läbi arutatud, on Helsingi konventsioonis sellele teemale pööratud vähe tähelepanu, jättes Läänemerel suures osas kehtivateks regulatsioonideks IMO püstitatud seadused.

Merre ainete paiskamise regulatsioonid ei erine palju 1974. aasta konventsioonis püstitatutest. Keelatud on igasuguste jäätmete merre viskamine, välja arvatud juhul, kui see on ainus moodus takistamaks inimelu kaotust või aluse täielikku hävimist või kui tegu on merepõhja süvendamise jääkidega, mis ei sisalda olulisel hulgal ühtegi esimeses lisas nimetatud kahjulikku ainet. Ainsateks muudatusteks said nende seaduste laienemine siseveekogudele ja merel tuhastamise keelamine.

Muud konventsioonis kaetavad punktid

Lisaks eespool nimetatud punktidele sisaldab konventsioon veel regulatsioone, mis puudutavad merereostusega võitlemisele suunatud riikidevahelist koostööd, loodushoidu ja bioloogilist mitmekesisust, looduskatastroofe ja nendest teavitamist, keskkonnapoliitika läbipaistvust ning HELCOM-i struktuuri ja põhimõtteid.

Struktuur

1992. aasta konventsioon koosneb 38 artiklist ja 7 lisast. Artiklid vastavas järjekorras:

1. Konventsiooni geograafiline ala
2. Definitsioonid
3. Aluspõhimõtted ja kohustused
4. Taotlus
5. Kahjulikud ained
6. Põhimõtted ja kohustused seoses maismaapõhise reostusega
7. Keskkonnamõju hindamine
8. Laevadelt pärineva reostuse ära hoidmine
9. Lõbusõidulaevad
10. Tuhastamise keelamine
11. Merreviskamise vältimine
12. Merepõhja uurimine ja kaevandamine ning selle aluskiht
13. Reostusintsidentidest teavitamine ja konsultatsioon
14. Koostöö merereostusega võitlemisel
15. Loodushoid ja bioloogiline mitmekesisus
16. Teavitamine ja informatsiooni vahetamine
17. Üldsuse informeerimine
18. Informatsiooni kaitsmine
19. Komisjon
20. Komisjoni kohustused
21. Komisjoni administratiivsed sätted
22. Komisjoni finantsilised sätted
23. Hääletamisõigus
24. Teaduslik ja tehnoloogiline koostöö
25. Vastutamine kahjude eest
26. Vaidluste lahendamised
27. Mõningate vabaduste kindlustamine
28. Lisade staatus
29. Seosed teiste konventsioonidega
30. Konverents konventsiooni redigeerimiseks või täiustamiseks
31. Konventsiooni artiklite täiustamine
32. Lisade täiustamine ja adoptsioon
33. Reserveerimine
34. Allkirjastamine
35. Ratifitseerimine, heakskiit ja vastuvõtmine
36. Jõustumine
37. Tagasivõtmine
38. Hoiustamine

Vaata ka

• Helsingi Komisjon

Välislingid

• Konventsiooni tekst (inglise keeles)