Mine sisu juurde

Kreenholmi Manufaktuur

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Kreenholmi manufaktuur)
Kreenholmi Manufaktuuri Georgi vabriku hoone

Kreenholmi Manufaktuur oli aastatel 1857–2010 tegutsenud tekstiilitööstusettevõte, mis rajati Eestimaa kubermangus Joala mõisas Kreenholmi saarele.

Kreenholmi manufaktuur oli 19. sajandi teisel poolel kõige moodsam tööstusettevõte Venemaa Keisririigis ning mitu aastakümmet suurim tekstiilivabrik kogu Euroopas. Vabriku toodang teenis 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel Grand Prix'. Ettevõte tegutses kokku 153 aastat. Toodeti puuvillast lõnga, niiti ja riiet ning vatti.

Töölisi ja ametnikke oli 1913. aastal 10 459, 1939. aastal 2736 ning nõukogude perioodil 1970. aastal 9617 ja 1987. aastal 8246.[1][2]

30. novembril 2010 kuulutati välja ettevõtte pankrot. Praegu tegutseb Narvas Kreenholmi Мanufaktuuri OÜ nime all väike uus tekstiiliettevõte, kus oli 2016. aastal 52 töötajat.[3][4]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Nime lugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Asutamisel kandis ettevõte nime Kreenholmi Manufaktuuri Ühisus (vene keeles Товарищество Кренгольмской мануфактуры). Eesti esimese iseseisvusperioodi ajal oli ettevõtte nimi Kreenholmi Puuvilla Manufaktuuri OÜ. Nõukogude okupatsiooni ajal kandis vabrik nime V. I. Lenini nimeline "Kreenholmi Manufaktuur". Pärast Eesti iseseisvuse taastamist tegutses ettevõte Kreenholmi Valduse Aktsiaseltsi (Krenholm Holding LTD) nime all.

Narva kosk ja Kreenholmi saar (1866)

Manufaktuuri asutamine

[muuda | muuda lähteteksti]
Kreenholmi Manufaktuuri asutajad (1857)

1857. aastal ostis Bremenist pärit Moskva kaupmees parun Ludwig Knoop (1821–1894) 50 000 rubla eest Suthoffide perekonnalt Narvas Kreenholmi saare, kuhu senise kahe metsatööstusettevõtte asemele rajati tekstiilitööstusettevõte.

2 000 000-kuldrublase põhikapitaliga Kreenholmi Manufaktuuri Ühisuse[5] (vene keeles Товарищество Кренгольмской мануфактуры) põhiosanik oli parun Ludwig Knoop.

Teised osanikud olid Moskva, Peterburi ja Narva kaupmehed ning välismaised kaupmehed:

  • Moskvast 1. gildi kaupmees Aleksei Hludov (1818–1882, Алексей Иванович Хлудов)[6] ja tema vennad Nazar, Serafim, David, Kozma Soldatenkov[:ru] (1818–1901);
  • Peterburi kaupmees Alexander Marsch (А. Марш);
  • Narva kaupmees Ernst Kolbe (Эрнст Федорович Кольбе);
  • välismaised kaupmehed I. Frerichs (И. Фрерихс), Richard Barlow (Ричард Васильевич Барлов) ja Julius Knoop (Ю. Кноп)[7].

Narva 1. gildi kaupmees parun Ludwig Knoop juhtis manufaktuuri kolmkümmend aastat, kuni oma surmani 1894. aastal[8].

Ehitus ja laienemine

[muuda | muuda lähteteksti]
Kreenholmi ketrus- ja kudumisvabriku vana hoone, 1858–1862

Kreenholmi Manufaktuur loodi tervikliku linnakuna, kus olid peale tootmishoonete ka administratiiv-, elu- ja ühiskondlikud hooned. Kreenholmi ehitamisel viidi ellu 19. sajandi sotsioloogias väga populaarset tuleviku tööstuslinna heaolukapitalismi filosoofilist ja arhitektuurilist ideed. Projekteerimisse kaasati Peterburi akadeemilise koolkonna arhitekte, manufaktuuri rajaja Ludwig Knoop nõudis omalt poolt inglise tööstusarhitektuuri mõjutuste arvestamist. Sellest tuleneb Kreenholmi kui Narva linnaosa omapära arhitektuurilise mälestusmärgina.

Kreenholmi Joala vabriku hoone
Kreenholmi Georgi vabriku hoone

30. aprillil 1857 pandi Kreenholmi saarel nurgakivi esimesele tootmiskorpusele (Vana ketrusvabriku hoone[9], Старопрядильная фабрика) (tänapäeval Joala tänav 21). Ehitus edenes kiiresti. 10. oktoobril 1858 lasti käiku esimesed 8000 ketrusmasinat. 1862. aastal valmis kogu esialgne tootmiskompleks.

Joala mõisa maadel asuv Kreenholmi Manufaktuur kuulus Eestimaa kubermangu (Narva kuulus Peterburi kubermangu). Kreenholmi Manufaktuur oli tolle aja kõige moodsam tööstusettevõte Venemaa keisririigis ning suurim tekstiilivabrik kogu Euroopas.

Ketrusmasinate töölepanemiseks kasutati vesirattaid, mis tsehhe läbivate pikkade ülekande-jõuvõllide ja rihmade süsteemi kaudu ketrusmasinaid ka käitasid. Hiljem asendati vesirattad vee jõul töötavate turbiinidega. Vesi juhiti turbiinidele spetsiaalseid kanaleid mööda.

1870. aastal ehitati Kreenholmi saarele manufaktuuri juurde Uus ketrusvabrik[10] (Новопрядильная фабрика) (tänapäeval Joala tänav 21). 1876. aastal ehitati kolmekorruselised tootmiskorpused ümber neljakorruselisteks. 1884. aastal valmis Narva jõe läänekaldal Joala vabrik[11] (tänapäeval Joala tänav 23a // 23b // 23c ). 1899. aastal ehitati jõe läänekaldale Georgi vabrik[12] (tänapäeval Joala tänav 23a // 23b // 23c ) ning lõpetati Joala vabriku laiendamiseks mõeldud juurdeehitus. 1872. aastaks oli töötajate arv Kreenholmi vabrikuis kasvanud juba 4500-ni.

 Pikemalt artiklites Kreenholmi ketrus- ja kudumisvabrik, Kreenholmi kudumisvabrik, Kreenholmi Joala vabrik ja Kreenholmi Georgi vabrik

1880. aastal ostis Kreenholmi Vabriku Ühisus Krameri käest Joala mõisa, maad ja selle juurde kuulunud Kulgu tellisetehase[13].

Vabriku infrastruktuur ja linnak

[muuda | muuda lähteteksti]

Vabriku tootmishoonete kogupindala oli 1906. aastal 1 507 755 ruutjalga[viide?] ehk 495 972 m2. Vabriku ruumid olid 4–4,5 meetri kõrgused, vahelaed toetusid metallkonstruktsioonidele. Selline konstruktsioon vähendas seinte kandekoormust ja võimaldas jätta aknaavad suuremad. Lisaks päevavalgusele valgustas tööruume 1906. aastal 4391 gaasilampi. Vabriku kontor ja osa õue oli valgustatud elektriga.

Kogu vabrikus oli ventilatsioon – ventilaatorite ja metallist väljatõmbetorustikuga. Eriti tolmustele töökohtadele oli paigaldatud lisaks kohtventilatsioon. Õhus leiduvat tolmu püüti veel spetsiaalsete õhuniisutussüsteemide abil. Kuna puuvill ja eriti puuvillatolm on väga tule- ja plahvatusohtlik, oli kogu vabrikus sisseseatud automaatne tulekustutussüsteem. Juhul kui ruumis tõusis temperatuur teatud tasemeni, hakkasid tööle pumbad, mis juhtisid kustutusvee mööda torusid tsehhides asuvatesse veepihustitesse. Mõnda eriti ohtlikusse kohta olid paigaldatud ka elektrilised tuletõrjeandurid. Tähtsamate üksuste vahel oli vabrikus telefonside. Hoonetes oli keskküttega sarnanev küttesüsteem; katlamaja köeti turbaga, mida veeti omaenda kitsarööpmelist raudteed pidi Kõrgesoost.

 Pikemalt artiklis Joala tänav

Kreenholmi linnakusse kuulusid peale tootmishoonete veel järgmised hooned.

  • Juhtkonnahoone[14][15] (tänapäeval Joala tänav 17 ja 20).
  • Juhtkonna elamu[16] (tänapäeval Joala tänav 24).
  • Direktori (John Carri ja Vladimir Schowcrossi) elamu[17] (tänapäeval Joala tänav 18[18] ja Kose tänav 4).
  • Meistrite elamud (tänapäeval Joala tänav 26[19], 28[20] ja 30[21], Kose tänav 6[22] ja 8[23]).
  • Tööliste elukasarmud. Kreenholmi Manufaktuuri tööliste majutamiseks ehitas manufaktuur kasarmu tüüpi üürielamud (osaliselt säilinud aadressil Joala 10[24] ja 12[25], Haigla 6[26] ja 4[27], Kalda 10[28], 8[29], 6[30] ja 4[31] ning Gerassimovi 1 ja 3[32]). Elutingimused telliskivikasarmutes olid kesised: väikesed toad kahele-kolmele inimesele ning ühisköök. Osa kasarmutest rajati kahe-, osa kolmekorruselisena; esimestes oli 48, teistes 76 või 108 korterit. Kuna paljud kaugemalt tulnud töölised sõitsid pühadeks koju, täitsid need toakesed sisuliselt ühiselamu rolli. (Vabriku meistritele, ametnikele ja direktorile olid ette nähtud eraldi korterid, kus olid ametipostile vastavad elutingimused.) Kuna algusaegadel ei mahtunud kõik töölised Kreenholmi kasarmutesse ära, majutati osa neist Joala mõisa maadel asunud Härra Krameri majadesse, nagu neid nimetati. Sealsed eluruumid olid märksa viletsamad: halva õhuvahetusega kõntsased pugerikud. Kasarmutevahelised teed olid munakividest. Nende lähedal asusid koonuselised tellistest prügikastid.[33]
  • Elektrijaam[34] (tänapäeval Joala tänav 21e).
  • Veetorn[35] (tänapäeval Kose tänav 12).
  • Lastesõim, kuhu töölised said lapsed tasuta päevahoidu jätta; töötas vabriku asutamisest peale.
  • Saun, mis töötas üle päeva naistesaunana ja üle päeva meestesaunana; samuti tasuta.
  • Pood. Koos esimese poega avati Kreenholmis turg. Hiljem, 1881. aastal, kui vana turuplats kitsaks jäi, avati uus, suurem turg (asus praeguseks suletud Narva turu platsil). Eesti vabariigi algusajal tegutses turul klubi. Turuplats oli ehitatud punastest tellistest.[33] Hiljem oli tehasepoode rohkem.
  • Politseijaoskond (alates 1872. aastast), kus oli ametis üks järelevaataja, kaks vanemkordnikku ja kümme kordnikku; allus kohalikule adrakohtunikule, hiljem aga Rakvere politseiülemale.
  • Arestimaja[36] (tänapäeval Joala tänav 5b).
  • Leivatehas[37] (tänapäeval Kalda tänav 33).
  • Postkontor. Manufaktuur avas 1877. aastal telegraafipunkti, mis oli avatud iga päev 8–24. Posti toodi kaks korda päevas Narva postkontorist.
  • Pritsimaja[38] (tänapäeval Joala tänav 19).
  • Kulgu telliskivivabrik. Omandati 1880. aastal Joala mõisa ostmisel ning ehitati ümber ja sisustati moodsate seadmetega.
  • Veski. Ehitati 1880. aastal, esialgu vabriku ladudesse ostetud vilja jahvatamiseks, hiljem ka pagaritöökoja tarvis. Tehas ostis vilja varuks, et ikaldusaastatel, kui viljahinnad on kõrgemad, saaks ladustatud vilja müüa töötajatele omahinnaga.
  • Kirikud. Aastatel 1881–1884 ehitati luteriusuliste tarvis Narva Aleksandri kirik, aastatel 1890–1896 ehitati õigeusu kirik.
  • Kool. Kaheksaklassiline kool oli mõeldud tehasetöölistele ja nende pereliikmetele ning kooliharidust sai tasuta. Hiljem asutati ka muusikakool, kus kõik soovijad võisid harjutamas käia.
  • Pesukoda. Pesumaja, kus sai tehase kulul pesu pesta.
  • Surnuaed. 1885. aastal omandati Narva linnalt surnuaia jaoks maatükk Siivertsis.
  • Haigla. Haigla ülalpidamiseks peeti kõigi tööliste palgast kinni 2 kopikat igalt teenitud rublalt. Tegutses vana[39] ja uus[40] haigla (tänapäeval Haigla tänav 3 ja 5). Haigla ehitati juugendstiilis 1913. aastal Romanovite dünastia 300. aastapäevaks. Hoones oli olemas lift ja soe vesi. 1918. aastal lisandus elektrivalgustus.[33]
  • Pagaritöökoda töötas Kreenholmis aastast 1893; küpsetati leiba ja saia.
  • Raudtee. Aastatel 1902–1908 ehitati kitsarööpmeline raudtee, mis oli mõeldud katlamajale turba vedamiseks ja sisetranspordiks.
  • Sadamalaod[41] Narva sadamas Victoria bastioni külje all (tänapäeval Jõe tänav 1 ja 3).
  • Koka Jaani kõrts. Asus Eestimaa ja Peterburi kubermangu piiril. Ühest uksest sisenedes kehtisid ühe kubermangu, teisest uksest teise seadused.[33]

1872. aasta augusti- ja septembristreik

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Kreenholmi streik

Töölised esitasid terve hulga majanduslikke ja töökorralduslikke nõudmisi. Tehasevalitseja G. Kolbe jättis volituste puudumise tõttu osa nõudmistest rahuldamata ning kutsus selle probleemi lahendamiseks kohale vabriku omanikud. 14. augustil 1872 katkestas umbes 4500-st töölisest 500 töö, kuniks kõik nõudmised läbi vaadatakse.

Töötajate nõudmised augustis 1872:

  • lubada lõunat pidada senise 1 tunni asemel 1/2 tundi
  • lubada alustada tööd hommikul 5.30 senise 5.00 asemel
  • maksta 50-arssinase kangatüki eest 40 kopikat
  • trahvida masinaosa lõhkumise eest vastavalt selle maksumusele
  • halva töö ja vähese tööviljakuse eest mitte trahvida, vaid vallandada vabrikust
  • "kõrvaldada" vabriku hospidalist velsker Palkin
  • vahetada välja "starosta" ametis olev Peeter Säkk
  • arveraamatust mitte teha mahaarvamisi ilma omaniku nõusolekuta
  • lubada lastele rohkem aega kooliskäimiseks

Kreenholmi streik oli üks oma aja suuremaid tööliste väljaastumisi Venemaal.

21. augustil 1872 sõlmitigi kokkulepe tööliste esindajate ja tehasevalitseja G. Kolbe vahel. Kokkuleppe sõlmimisel viibisid Eestimaa kuberner Sergei Šahhovskoi, Peterburi kubermangu sandarmivalitsuse ülem polkovnik Birin ja 40 tööliste esindajat. Enamik tööliste nõudmistest rahuldati, välja arvatud töötasu küsimus, kuna see sõltuvat turuhindadest, ja isiklikud küsimused (velsker Palkin, kordnik Säkk), kuna neid polevat sobilik lahendada "poliitilise" otsusega sellisel tasemel. Kokkuleppe kinnitas ja oli sellega nõus Kreenholmi Manufaktuuri direktor L. Knoop. 22. augustil 1872 asusid kangrud taas tööle.

Edasiste korratuste vältimiseks arreteeriti 9. septembril Villem Preismann, Jakob Tamm ja veel mõned aktiivsemad töötajad. 11. septembril sulgesid mässajad Kreenholmi saarele viiva silla ega lasknud ülejäänud töötajaid tööle ning nõudsid arreteeritute vabastamist. Haagikohtunik koos politseikordnikega proovis küll silda vabastada, kuid neid rünnati kividega.

Et olukorda kontrolli alla saada, pöördus haagikohtunik abi saamiseks sõjaväe poole. Kohale tuli pool pataljoni sõdureid polkovnik Reinvaldi juhtimisel, kes võttis vabriku oma kontrolli alla.

12. septembril tuldi töölisasulas taas kokku nõudmaks Preismanni, Tamme ja nende kaaslaste vabastamist.

Kohale saabunud kuberner Šahhovskoi palus lisaks vabrikut valvavale sõjaväele Jamburgist abijõude. 13. septembriks oli olukord kindlalt valitsusvägede kontrolli all. 14. septembril taastus osaliselt vabriku töö.

Alustati juurdlust korratuste põhjuste ja nendes osalenute väljaselgitamiseks. 15. septembril oli töö vabrikus täielikult taastatud; arreteeriti 22 isikut, keda kahtlustati streigi eestvedamises.

19. septembril viidi sõjavägi vabrikust välja.

Juurdlus jõudis järeldusele, et korratustel ei olnud poliitilisi motiive, vaid et sündmusteahela vallandas vabriku juhtkonna saamatus.

Augustistreigi volinikud, Villem Preismann kaaslastega, vabastati vahi alt, kuid neid ei võetud vabrikusse tööle tagasi. Osalemise eest septembrimässus, mis oli Venemaa Keisririigis toona üks suuremaid, mõisteti arreteeritute üle kohut ning nii mõnigi sattus pikaks ajaks sunnitööle.

Manufaktuur 20. sajandil

[muuda | muuda lähteteksti]
Kreenholmi Manufaktuuri vabrikukomitee (1917)

20. sajandi alguses ühines vabrik A. ja N. Vtorovi monopolistliku grupiga, mis valitses suuremat osa Venemaa puuvilla- ja sellest tehtava toodangu turust.

Narva linna plaan (1929)

1917. aastal ühendati Kreenholmi asula Narva linnaga, nii et sellest sai Kreenholmi linnaosa. Iseseisvuse algul jäid direktoriteks A. Knoop ja M. Knoop. 1920. aastate alguses kattus omanike ring osalt Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabriku omanikega. 1920. aastate teisel poolel suutis ettevõte leida uued turud: 70–80% toodangust eksporditi Skandinaavia maadesse, Saksamaale, Poolasse, Leetu, Lätti ja Soome. Enne esimest maailmasõda töötas Kreenholmic ca 12 000 töötajat, 1919. aastal 2 599, 1920. aastal 2 480, 1928. aastal 2 953, 1931. aastal ca 2 500 töötajat[42].

1933. aastal oli vabrikuhoonete põrandapinna suurus kokku 162 228 m2 ehk 16,23 ha.[43]

Eesti iseseisvumisel kaotas vabrik Venemaa turu. Vabrik otsis uusi turge ja uuendas sisseseadet. Aastatel 1919–1931 müüs vabrik 8 900 000 kg lõnga, 123 300 000 m riiet ja 680 200 kg vatti.

Vahetult enne Eesti okupeerimist ja annekteerimist 1940. aastal ning manufaktuuri natsionaliseerimist jagunesid Kreenholmi Puuvilla Manufaktuuri OÜ aktsiad järgmiselt:

Osanik(ud) Summa kroonides
perekond parun Knoop 94,8 mln
perekond Barlow 28,8 mln
perekond Albrecht 23,4 mln
perekond Kulenkampff 18,5 mln
perekond Volde 14,1 mln
perekond Soldatenkoff (Soldatenkov) 11 mln
Heinrich Müller-Pearse 9,1 mln
Adele Meyer-Valde 7 mln
perekond Mowatt 7 mln
perekond Abrikson 6 mln
... ...

1940. aasta juunis alanud nõukogude okupatsiooni järel ettevõte riigistati (juba sama aasta juulikuus).

Teise maailmasõja ajal 1944. aastal sai ettevõte pommitamise läbi kõvasti kannatada. Rusudeks lasti uus ketrusvabrik (suurvürstinna Elizaveta Fjodorovna nimeline) idasaarel ja Georgi vabrik läänesaarel. Joala vabrik ning vana ketrus- ja kudumisvabrik jäid terveks.

Teise nõukogude okupatsiooni alguses 1944. aasta sügisel alustati Joala vabriku taastamist. Aastatel 1944–1967 võeti kasutusse kõik vanad tootmiskorpused, ehitati üles peaaegu täiesti hävinud Georgi kudumisvabrik. 1945. aastal hakkasid esimesed taastatud osad andma toodangut (tööd alustasid kuusteist kudumistelge). Vabriku taastamine jõudis lõpule Georgi vabriku valmissaamisega 1962. aastal.

Vabrikule kuulus ka Gerassimovi-nimeline kultuurimaja.

1966. aastal valmis Kreenholmis esimene uus vabrik, nimelt viimistlusvabrik. 1972. aastal alustati mehaaniliste kudumistelgede asendamist automaatsetega ning 1979. aastal asuti paigaldama uusi rõngasketrusvärtnaid. 1980. aastaks oli V. I. Lenini nimelise puuvillakombinaadi «Kreenholmi Manufaktuur» töötajate arv kasvanud 11 032 inimeseni.

1979. aastal hakkas ilmuma Kreenholmi Manufaktuuri ajaleht Текстильщик Кренгольма ('Kreenholmi tekstiilitöötaja').

1992. aastal avati vabrikus õmblustööstus, mis koosnes kahest omaette vabrikust, mis olid tollal Euroopa moodsaimad. Toodeti voodipesu, laudlinu, kardinaid, käterätte, hommikumantleid jpm.

21. sajand ja tegevuse lõpp

[muuda | muuda lähteteksti]
Kreenholmi veetorn 2016. aastal.

2007. aastal ostis Kreenholmi kinnisvara rootslaste omanduses olev Narva Gate OÜ. Sel ajal oli 65 hektaril paikneva hoonestuse kogupind 470 000 m2, millest u 200 000 m2 (ligi 35 ha) väärtuslikes ajaloolistes hoonetes.[44]

2007. aastal avati rulookardinatsehh, mis tootis rulookardinaid Kreenholmi kangastest.

3. oktoobril 2010 sai teatavaks, et ettevõtte omanikfirma Borås Wäfveri oli esitanud Göteborgis kohtule pankrotiavalduse.[45] 30. novembril 2010 kuulutas Viru maakohus välja Kreenholmi Valduse AS-i pankroti.[46]

Tänapäeval asuvad manufaktuuri hooned Ida-Viru maakonnas Narva linnas aadressil Joala tänav 20.

Praegu tegutseb Narvas Kreenholmi Мanufaktuuri OÜ nime all uus tekstiiliettevõte, kus oli 2016. aastal 52 töötajat. Ettevõte asub aadressil Kadastiku 57 ja firmakauplus aadressil Tallinna mnt 52. Ettevõte ostis endise tekstiilihiiu kaubamärgi ja mõned masinad.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Eesti Entsüklopeedia IV. Tartu: Kirjastus Loodus. 1934. Lk 1155.
  2. ↑ Eesti Entsüklopeedia 5. Tallinn: Kirjastus Valgus. 1990. Lk 134. ISBN 5-89900-009-0.
  3. ↑ «Кренгольмская мануфактура» пишет свою новую историю, Viru Prospekt, 09.10.2015
  4. ↑ "E-Äriregister". Registrite ja Infosüsteemide Keskus.
  5. ↑ http://all-photo.ru/empire/index.en.html?big=on&img=14183&id=8238
  6. ↑ Алексей Иванович Хлудов
  7. ↑ Heinrich Johann Hansen, Geschichte der Stadt Narva, Gedrukt bey Heinrich Laakmann, 1858, seite 387
  8. ↑ Ülevaade piirkonna kujunemise ja ehituse ajaloost., www.narvagate.eu
  9. ↑ 14033 Kreenholmi ketrus- ja kudumisvabriku vana hoone, 1858-1862 kultuurimälestiste riiklikus registris
  10. ↑ 14032 Kreenholmi kudumisvabriku uus hoone, 1870 kultuurimälestiste riiklikus registris
  11. ↑ 14036 Kreenholmi Joala vabriku hoone, 1884-1890 kultuurimälestiste riiklikus registris
  12. ↑ 14037 Kreenholmi Georgi vabriku hoone, 1899 kultuurimälestiste riiklikus registris
  13. ↑ Hoiualadega jõed Virumaal 2. Joala, Keskkonnaamet. Koostjad: Anne-Ly Feršel ja Eva-Liis Tuvi, lk 117
  14. ↑ 14031 Kreenholmi juhtkonna vana hoone, 19.saj. kultuurimälestiste riiklikus registris
  15. ↑ 14018 Kreenholmi juhtkonna hoone, 1901 kultuurimälestiste riiklikus registris
  16. ↑ 14019 Kreenholmi juhtkonna elamu, 1896 kultuurimälestiste riiklikus registris
  17. ↑ 14017 Kreenholmi direktori Carri elamu, 1893 kultuurimälestiste riiklikus registris
  18. ↑ 14025 Kreenholmi direktori Schowcrossi elamu, 1875 kultuurimälestiste riiklikus registris
  19. ↑ 14020 Kreenholmi meistrite elamu, Joala t. 26, 1906 kultuurimälestiste riiklikus registris
  20. ↑ 14021 Kreenholmi meistrite elamu, Joala t. 28, 1901 kultuurimälestiste riiklikus registris
  21. ↑ 14022 Kreenholmi meistrite elamu, Joala t. 30, 1906 kultuurimälestiste riiklikus registris
  22. ↑ 14026 Kreenholmi meistrite vana elamu, Kose t. 6, 1875 kultuurimälestiste riiklikus registris
  23. ↑ 14027 Kreenholmi meistrite vana elamu Kose t. 8, 1875 kultuurimälestiste riiklikus registris
  24. ↑ 14013 Kreenholmi elukasarm Joala t. 10/Gerassimovi t. 1, 19.saj. kultuurimälestiste riiklikus registris
  25. ↑ 14014 Kreenholmi elukasarm, Joala t. 12/Haigla t. 2, 19.saj. kultuurimälestiste riiklikus registris
  26. ↑ 14016 Kreenholmi elukasarm, Haigla t. 6, 19.saj. kultuurimälestiste riiklikus registris
  27. ↑ 14015 Kreenholmi elukasarm, Haigla t. 4, 19.saj. kultuurimälestiste riiklikus registris
  28. ↑ 14011 Kreenholmi elukasarm Kalda t. 10, 19.saj. kultuurimälestiste riiklikus registris
  29. ↑ 14010 Kreenholmi elukasarm Kalda t. 8, 19.saj. kultuurimälestiste riiklikus registris
  30. ↑ 14009 Kreenholmi elukasarm Kalda t. 6, 19.saj. kultuurimälestiste riiklikus registris
  31. ↑ 14008 Kreenholmi elukasarm Kalda t. 4, 20.saj. kultuurimälestiste riiklikus registris
  32. ↑ 14012 Kreenholmi elukasarm Gerassimovi t. 3, 19.saj. kultuurimälestiste riiklikus registris
  33. ↑ 33,0 33,1 33,2 33,3 Katri Raik (9. oktoober 2022). "MÄLUPANK | Katri Raik: maailm on väike. Täna Narvat külastava Ursula von der Leyeni esiisa oli Kreenholmi manufaktuuri rajaja". Eesti Päevaleht. Vaadatud 9.10.2022.
  34. ↑ 14035 Kreenholmi elektrijaama hoone, 20.saj. kultuurimälestiste riiklikus registris
  35. ↑ 14024 Kreenholmi veetorn liituva hoonega, 1874-1898 kultuurimälestiste riiklikus registris
  36. ↑ 14023 Kreenholmi arestimaja, 1898 kultuurimälestiste riiklikus registris
  37. ↑ 14028 Kreenholmi leivatehas, 1893-1894 kultuurimälestiste riiklikus registris
  38. ↑ 14040 Kreenholmi pritsimaja, 20.saj. kultuurimälestiste riiklikus registris
  39. ↑ 14029 Kreenholmi vana haigla, 1906 kultuurimälestiste riiklikus registris
  40. ↑ 14046 Kreenholmi uus haigla, 1913 kultuurimälestiste riiklikus registris
  41. ↑ 24648 Kreenholmi sadamaladude hoonete maht ja fassaadid kultuurimälestiste riiklikus registris
  42. ↑ Ene Mäsak, Tööliste korterioludest Eestis aastail 1920-1940 kodanliku ajakirjanduse valgusel, Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused. Köide 17, 1968, nr 2, lk 168
  43. ↑ Kreenholmi Puuvillasaaduste Manufaktuuri Osaühisus 75 : 1857–1932. Tallinn: Kreenholmi Puuvillasaaduste Manufaktuur. 1933. Lk 29.
  44. ↑ Kreenholm = Кренгольм. Narva: Narva Muuseum. 2017. Lk 353.
  45. ↑ Kreenholmi omanik esitas pankrotiavalduse
  46. ↑ Kohus kuulutas välja Kreenholmi pankroti, e24.ee, 30.11.2010

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kreenholmi_Manufaktuur&oldid=6795236"