Mandri-Euroopa

Mandri-Euroopa (eesti keeles ei ole keelend Kontinentaal-Euroopa soovitatav^[1]) tähistab Euroopa kontinentaalset maismaad, arvestamata tema merepiire ümbritsevaid saari.

Mõiste vastandub poliitgeograafiliselt ennekõike Briti saartele, kus on määrav ingliskeelne kultuuriruum.

Geograafia

Välistatud meresaared

Mandri-Euroopa kõige levinum määratlus välistab saared või saarestikud: Küprose, Kreeka saarestiku, Malta, Sitsiilia, Sardiinia, Korsika, Baleaari saared, Iirimaa, Suurbritannia, Mani saare, Kanalisaared, Novaja Zemlja ja Taani saarestiku. Samuti ei arvata nende hulka ookeanisaari, nagu: Madeirat, Kanaari saari, Assoore, Islandit, Fääri saari ja Svalbardi.

Kui Läänemerd käsitletakse suurjärvena, siis kuuluvad näiteks Saaremaa ja Hiiumaa, teiste Läänemere saarte seas, Mandri-Euroopa alla. Kui Läänemerd käsitletakse kui merd, siis kõik selle saared määratluse järgi välistatakse Euroopa maismaast. Määratlus ei puuduta järvesaarte kõrval ka jõesaari.

Kontinentaalne Euroopa

Kesk-Euroopa mäestiku Alpide üks kõrgemaid tippe Matterhorn, esiplaanil Šveitsi kotedžid

Vana tähendus

Kultuuriliselt peeti varem kontinentaalseks Euroopaks vaid Lääne-Euroopat, vastandudes enamasti Briti saartele. Enne relvastumist ja kaasneva Esimese maailmasõja puhkemist ilmestas Euroopa mandriosa keisri-, kuning- ja vabariikide kultuure nn üleeuroopaline õitsengu ajastu (La Belle Époque). Õhtumaade õpetust, mis eristub eeskätt angloameerika filosoofiast, on nimetatud kontinentaalfilosoofiaks (mille 19. sajandi tuntumaid mõjutajaid esindab nn kahtluskoolkond).

Suurimad metropolid 1900. aastal

Pikemalt artiklis Metropol

Mitut Mandri-Euroopa suurlinna läbis 20. sajandi vahetusel raudteetaristu, mille keskmeks oli Konstantinoopolis lõppev Idaekspressi raudteeliin.

Uus tähendus

Nõukogude Liidu allutatuna hakkas idablokk koos satelliitidega lagunema 1980. aastate lõpus, 1990. aastate alguses taasiseseisvus üle tosina rahvusriigi. Sellega seoses laienes Euroopa kontinentaalsuse mõiste paarikümne aasta jooksul eelkõige Balti riikidele (Põhja-Euroopa), Visegrádi riikidele (Kesk-Euroopa) ja Sloveeniale-Horvaatiale (Lõuna-Euroopa). Koos endise Ida-Saksamaaga on nende riikide ajalugu olnud ülejäänud Euroopaga tihedalt läbi põimunud, kandes nii kristlikke, klassitsistlikke kui ka rahvuslikke traditsioone. Ida-Euroopa maade kodanikke ja küllaltki odavat tööjõudu on Suurbritannias siiski toodud üheks ettekäändeks^[2], et Euroopale nii-öelda selg pöörata (vt Brexit).

Euroopa Liit

Pikemalt artiklis Euroopa Liit

1950. aastast alates hakkas välja kujunema solidaarsusel põhineva Euroopa ühendamise idee, mis nägi ette Teise maailmasõja järgse ja palju kannatanud Euroopa ühinemist ja rahu tagamist. 2018. aastal ühendabki Mandri-Euroopa 24 riiki Euroopa Liit, kuhu kuuluvad lisaks saareriigid Küpros, Malta ja Iiri ning ka veel välja astumata Ühendkuningriik.

Euroopa Liidu laienemine

Pikemalt artiklis Kopenhaageni kriteeriumid

Lääne-Balkan

Pikemalt artiklis Lääne-Balkan

Liidult ootavad ametlikult ühinemist kõik Lääne-Balkani riigid (väljaarvatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmete enamuse poolt tunnustatud iseseisvusega Kosovo), kuigi seoses piirkonna omavaheliste suhetega, pingetega, korruptsiooni ja elukorraldusega on nende ühinemine raskendatud. Regioonile on ajalooliselt tugevat mõju avaldanud nii antiikkreeka, antiikrooma, bütsantsi, veneetsia kui ka osmanite kultuurid ja õigeusu, katoliku ning islami usundid. Euroopa Liidule vastukaaluks mõjutab tänapäeval neid välispoliitiliselt Venemaa Föderatsioon, püüdes tagada eelkõige nii-öelda Belgradi huve.

Vaata ka

Viited

[1] ttps://keeleabi.eki.ee/index.php?leht=4&act=2&vld=6

[2] ttps://www.bbc.com/news/uk-politics-25630036

[1]

[2]