Kobarmoon
Kobarlahingumoon (ka kassettlahingumoon) on kas õhust heidetud või maapealsest laskeseadeldisest välja lastud lõhkekeha, mis enne sihtmärgini jõudmist vabastab või paiskab välja teatud hulga väiksemaid lõhkekehasid. 2018. aasta septembri seisuga on kobarlahingumoona varud vähemalt 57 riigis.[1]
Eesmärk
[muuda | muuda lähteteksti]
Tavalisest kobarpommist paiskuvad välja väiksemad pommid, mille eesmärk on hävitada vastase elavjõudu ja tehnikat. Teist tüüpi kobarlahingumoon on mõeldud lennuradade või elektriülekandeliinide hävitamiseks, keemia- või bioloogiliste relvade laialipaiskamiseks või maamiinide hajutamiseks. Nimetatud lahingumoona võib kasutada mitte otsesel sõjalisel eesmärgil, näiteks lendlehtede levitamiseks.
Kuna kobarpommid paiskavad laiale alale välja palju väikeseid pomme, kujutavad need ohtu tsiviilelanikele nii rünnakute ajal kui ka pärast seda. Plahvatamata pommid võivad tappa või sandistada tsiviilisikuid ja/või muid soovimatuid sihtmärke kaua pärast konflikti lõppu ning nende leidmine ja eemaldamine on kulukas. Lõhkemata väikepommide hulk on tavaliselt 2–40 protsenti koguarvust.
Ajaloost
[muuda | muuda lähteteksti]Esimene kasutusel olnud kobarpomm töötati välja Natsi-Saksamaa poolt. Selleks oli 2 kg kaaluv SD-2 ehk Sprengbombe Dickwandig, mida nimetati ka liblikapommiks. Sellel olid tiivad, mis langemisel panid pommi pöörlema.[2] Pommi kasutati Teises maailmasõjas nii tsiviil- kui ka sõjaliste sihtmärkide ründamiseks.[3]
Seejärel töötasid tehnoloogia iseseisvalt välja Ameerika Ühendriigid, Nõukogude Liit ja Itaalia. USA arsenalis oli 20-naelane (u 9 kg) M41 kobarpomm, mis oli ühendatud 6- või 25-liikmelisteks kobarateks. Vietnami sõja ajal kasutas USA kobarpomme õhulöökides Vietnamis, Laoses ja Kambodžas asunud sihtmärkide vastu.[4] Aastatel 1964–1973 heidetud 260 miljonist kobarpommist umbes 80 miljonit ei plahvatanud.[5]
Alates 1970. aastatest kuni 1990. aastateni olid kobarpommid paljude riikide jaoks standardseks õhust heidetavaks lahingumoonaks ja pomme oli eri tüüpi. Selliseid on tootnud 34 riiki ja neid on kasutatud paljudes relvakonfliktides.[6] Sarnasel põhimõttel kasutatavad suurtükimürsud on eksisteerinud samuti aastakümneid.
Kobarlahingumoona on kasutatud ka 2022. aasta Venemaa sissetungil Ukrainasse.[7]
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Tavaline kobarpomm koosneb õõnsast kestast ja selles sisalduvast kahest kuni 2000 väiksest pommist. Kobarpommi võib varustada väikeste langevarjude või muude aeglustitega, et vähendada nende laskumise kiirust ja võimaldada lennukil madalal lennul plahvatusala juurest eemalduda.[8]
Tänapäevased kobarpommid võivad olla mitmeotstarbelised relvad, võimaldades erinevate sõjaliste objektide, samuti jalaväe üheaegset ründamist lahinguväljal.
Alates 1990. aastatest on konstrueeritud kobarlahingumoona, mille puhul kasutatakse soojus- ja visuaalseid andureid, et leida ja rünnata konkreetseid sihtmärke, tavaliselt soomustehnikat. Seda tüüpi relvade hulka kuulub USA CBU-97 sensoriga pomm, mida kasutati esimest korda Iraagi sõjas 2003. aastal. Spetsiaalselt tankitõrjeks mõeldud laskemoonale seatakse ka enesehävituse võime, kui see jõuab maapinnale sihtmärki tuvastamata, et nii vähendada hilisemat tsiviilisikute hukkumise ja vigastuste ohtu.
Süüteotstarbeline kobarlahingumoon on mõeldud tulekahjude tekitamiseks. Need sisaldavad valget fosforit või napalmi ning neid saab kombineerida jalaväe- ja tankitõrje hävitamiseks mõeldud moonaga, et takistada tulekustutustöid.[2]
Jalaväevastased kobarpommide eesmärk on isikkoosseisu tappa ja soomuseta sihtmärke hävitada plahvatusohtliku killustumisega.
Enamik soomustehnika hävitamiseks mõeldud kobarlahingumoona sisaldab spetsiaalse kujuga laengupäid, mis läbistavad tankide ja soomustatud lahingumasinate soomuse.
Miine puistavad kobarpommid ei plahvata kohe, vaid toimivad nagu tavalised maamiinid ning plahvatavad hiljem. Selline lahingumoon sisaldavad tavaliselt jalaväe- ja tankitõrjemiinide kombinatsiooni.
Kobarlahingumoona keelustamine
[muuda | muuda lähteteksti]
2008. aasta 19.–30. mail Dublinis toimunud diplomaatilisel konverentsil võttis 107 riiki vastu kobarlahingumoona käsitleva konventsiooni,[9] mis jõustus 2010. aasta 1. augustil. 10. veebruari 2022. aasta seisuga oli konventsiooniga ühinenud kokku 123 riiki, kes on võtnud endale kohustuse kobarlahingumoona mitte kasutada.
Konventsiooniga pole ühinenud näiteks Ameerika Ühendriigid, Venemaa, Hiina, Ukraina jt. Cluster Munition Monitor 2022. aasta andmetel on 16 riiki, kes keelduvad konventsioonile alla kirjutamast ja kes toodavad kobarlahingumoona: Brasiilia, Hiina, Egiptus, Kreeka, Iraan, Iisrael, India, Põhja-Korea, Pakistan, Poola, Rumeenia, Venemaa, Singapur, Lõuna-Korea, USA ja Türgi.[10]
Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti pole liitunud kobarmoona keelustamise konventsiooniga. 2023. aasta seisuga on Eestil kobarmoona varud.[11]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Global Problem – Stockpilers of Cluster Munitions. www.stopclustermunitions.org.
- ↑ 2,0 2,1 A Guide to Cluster Munitions. Geneva: GICHD. November 2007.
- ↑ Remembering the terror the Luftwaffe's butterfly bombs brought to the North. The Guardian.
- ↑ Vietnam’s Cluster Bomb Shadow. GlobalPost. Tokyo. Retrieved 29 July 2012.
- ↑ Forty years on, Laos reaps bitter harvest of the secret war. The Guardian. London. Retrieved 29 July 2012.
- ↑ Austria bans cluster munitions. International Herald Tribune, 7 Dec 2007.
- ↑ "NÕUKOGU OTSUS (ÜVJP) 2022/582, 8. aprill 2022, millega muudetakse otsust 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega". europa.eu. ELT. 8. aprill 2022. Vaadatud 9. aprillil 2022.
Venemaa relvajõud kasutasid mitmelasulisi raketiheitjaid BM-27 Uragani ja BM-30 Smerchi Ukraina tsiviilelanike vastu suunatud kobarlahingumoona rünnakutes, mis põhjustasid palju inimohvreid.
- ↑ How Cluster Bombs Work. HI. Retrieved 2021-02-03.
- ↑ "Euroopa Parlamendi 8. juuli 2010. aasta resolutsioon kassettlahingumoona konventsiooni (KLK) jõustumise ja ELi rolli kohta". europa.eu. ELT. 2. detsember 2011. Vaadatud 24. aprillil 2022.
2. | kutsub kõiki ELi liikmesriike ja kandidaatriike, kes ei ole veel konventsioonile alla kirjutanud, sealhulgas Eestit, Soomet, Kreekat, Lätit, Poolat, Rumeeniat, Slovakkiat ja Türgit, ning riike, kes on konventsioonile alla kirjutanud, kuid ei ole seda veel ratifitseerinud, nagu Bulgaaria, Küpros, Tšehhi Vabariik, Ungari, Itaalia, Leedu, Holland, Portugal ja Rootsi, üles konventsioonile esimesel võimalusel alla kirjutama ja ratifitseerima seda enne 2010. aasta lõppu;
- ↑ Landmine & cluster munition monitor. August 2022.
- ↑ Priit Pullerits, Eesti ei kavatse kobarmoonast loobuda, vaid tahab seda juurde hankida, Postimees, 20. september 2023
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Convention text Kobarlahingumoona käsitleva konventsiooni tekst (inglise, prantsuse, hispaania, vene ja araabia keeles).