Filmiturism (ka kinoturism) on turismiliik, mille käigus turistid külastavad filmi/sarja või selle võtetega seotud sihtkohti, et kogeda keskkonda ja kultuuri, mis on linateosest kuulsaks saanud. See on postmodernistlik turismiliik, nii-öelda nišiturism, sest reisil saadud kogemused ja tõlgendused on individuaalsed.
Filmiturismis mängivad suurt rolli koht, esitlus ja personaalsus: koht peab tunduma ahvatlev, esitlus (ehk lugu ja selle sisu) andma võimaluse põgeneda tegelikust maailmast fantaasiamaailma ning personaalsus tähendama võimalust kohtuda filminäitleja või mõne teise tuntud inimesega.[2]
Filmiturist on inimene, kes valib reisisihtkoha konkreetsest linateosest lähtudes, olgu tegu sellest tuntud koha, ürituse või tegelaskujudega. Filmituristid liigitatakse kolmeks:[2]
Juhuslik filmiturist satub filmisihtkohta kogemata või mittetahtlikult, tema jaoks on tähtis pigem suhtlemine ja uudsus.
Üldisel filmituristil pole kindlat plaani tutvuda filmisihtkohaga, aga samas piirkonnas viibides ühendab ta selle oma plaanidega. Tema soovib end eelkõige harida, kogeda midagi uudset või tunda nostalgiat.
Konkreetsete huvidega filmiturist otsib pidevalt filmides/sarjades esinevaid paiku, näiteks omamoodi palverännakuks või eneseotsingute jaoks. Tema soovib eelkõige fantaseerida, romantiseerida või nostalgiat tunda.
Filmiturist ei taotle sihtkohta külastades sellist autentsust nagu tavaturist, vaid hindab isiklikke tundeid ja kogemusi. Rõhk on eelkõige fantaasiamaailmal, mille ta oma peas on loonud.[2]
Filmiturism toob sihtkohariigi jaoks kaasa palju positiivset: sihtkoht saab reklaami, kasvab sihtkoha kultuuriline väärtus, filmis esinev paik kogub populaarsust, avarduvad teadmised sihtkohast ja väheneb turismi sõltuvus hooajast.[2] Selle heaks näiteks on Uus-Meremaa, kus filmiti "Sõrmuste isanda" triloogia (2001–2003) ja seejärel "Kääbiku" triloogia (2012–2014). Riikliku turismiameti korraldatud uuringu tulemused näitavad, et igal aastal külastab ainuüksi filmide võttepaiku 47 000 inimest. Pärast "Sõrmuste isanda" linastumist märkis umbes kuus protsenti välisturistidest (120 000 – 150 000 inimest), et see film oli nende jaoks peamine riigi külastamise põhjus, ning üks protsent, et see oli üks või ainuke põhjus. Selline populaarsuse hüppeline kasv üllatas ka kohalikke turismikorraldajaid.[3]
Filmiturismiga võib samas kaasneda negatiivset, näiteks väiksemad paigad ei soovi nii suurt tähelepanu, liigsete huviliste tõttu saavad kohalik loodus või kultuuriväärtused kannatada, koht püüab kohalike jaoks halba tähelepanu, kinnistub vale kuvand jne.[1] Näiteks Austria väikelinn Hallstatt muutus turistide seas ülipopulaarseks pärast seda, kui hakkasid liikuma jutud, et seda kasutati animafilmide "Lumekuninganna ja igavene talv" (2013) ning "Lumekuninganna 2: Elsa ja Anna uued seiklused" (2019) tegevuskoha prototüübina. Kõigepealt kasvas filmituristide hulk, aga postkaardiliku välimuse tõttu lükkas see tagant ka tavaliste külastajate arvu. Nõnda kerkis turistide arv tuhatkonna elanikuga linnas paiguti 10 000 inimeseni päevas. Kuigi tänu turismile on turismivaldkond hakanud linnas õitsema ja sissetulekud kasvama, on turistid hakanud linna pidama teemapargiks ja segavad juba elanike igapäevaelu.[4] 2020. aastal otsustas linn asuda turistide arvu piirama.[5]
Filmiturismi mõju sihtkohariigile võib olla ka vastuoluline. Näiteks komöödia "Borat" (2006), kus tögatakse Kasahstani, tekitas riigis algul suure skandaali, selle linastamine sooviti keelata ja ähvardati filmi autor koomik Sacha Baron Cohen kohtusse anda. 2012. aastal märkis tollane välisminister siiski, et riigi külastajate hulk on vahepealse aja jooksul kümme korda kasvanud. 2019/2020. aastal, veidi enne järgmise Borati-filmi esilinastumist otsustas Kasahstani turismiamet filmi menu enda kasuks pöörata ning korraldas riiki reklaamiva kampaania, kus kasutati esimesest filmist tuttavat väljendit "Very nice" ('väga kena').[6]
Mõningad riigid, näiteks Suurbritannia ja Uus-Meremaa, arendavad sihipäraselt filmiturismi, et riiki reklaamida. Suurbritannia andis 1996. aastal välja esimese nn filmikaardi, kuhu on märgitud riigis leiduvad filmisihtkohad. Selle abil ühelt poolt suunati turistid kindlatesse kohtadesse ja teisalt kaardistati huvi sellise turismiliigi vastu.[7]
Eestis pole rahvusvaheline filmiturism veel eriti levinud, sest Eestit pole rahvusvahelistes filmides tegevuskohana palju kasutatud. Lisaks pole filmiturismi ja selle mõju turismile ja majandusele laiemalt uuritud.[1]
Osa Eesti filmide või Eestis filmitud filmidega seotud kohti on hakanud siiski filmituristide seas tuntust koguma. Filmide seas on tuntumad näiteks
Draamafilm "Tõde ja õigus" (lavastaja Tanel Toom). Kuigi seda filmiti Võrumaal, mitte Vargamäel A. H. Tammsaare kodumuuseumis, on kasvanud ka Vargamäe külastajate hulk. Lisaks on filmituristide jaoks avatud filmi võttepaik, Filmi Vargamäe keskus.[10]
Draamafilm "Kevade" (lavastaja Arvo Kruusement). Filmivõtted tehti Palamusel ning sinna on aastaid korraldatud temaatilisi kooliekskursioone.
↑ 1,01,11,2Kalle Lasting (2020). [file:///tmp/mozilla_kaja0/lasting_kalle.pdf Filmiturismi arendamine Eesti filmifestivalide näitel] (PDF). Pärnu: Tartu Ülikooli Pärnu kolledž. {{raamatuviide}}: kontrolli parameetri |url= väärtust (juhend)[alaline kõdulink]
↑ 2,02,12,22,3Mijalce Gjorgievski, Sinolička Melles Trpkova (2012). [https:/www.econstor.eu/bitstream/10419/105310/1/733230377.pdf "Movie induced tourism: A new tourism phenomenon"] (PDF). UTMS Journal of Economics. Vaadatud 16. detsembril 2021. {{netiviide}}: kontrolli parameetri |URL= väärtust (juhend)