Jõepark
Jõepark ehk Keila mõisa park on looduskaitsealune park Keila linnas Keila jõe kaldal (varem oli pargi ala Keila jõest ümbritsetud). Pargi pindala on 16,7 hektarit.
Jõepark on endine Keila mõisa park. Vanemad puud istutati parki ilmsel 18. sajandi teisel poolel ja 19. sajandi alguses, aga enamik pargikujundustöid on tehtud 19. sajandi teisel poolel.
Algselt oli Jõepark Keila jõe saarel, parki iseloomustasid välja arendatud tiigid, kanalid, poolsaared ja saarekesed. Maaparanduse käigus süvendati aga jõesängi ja see tõi kaasa esialgse kujunduse hävingu. Tänapäeval on pargi ja Keila linna vaheline jõeharu muudetud soodiks. Tiikide kinnikasvamise tagajärjel on kadunud ka pargile omased veepeeglid.
Mõisa peahoone ees paiknes suur ringteega raamitud väljak, hoone taga aga üksikpuudega liigendatud aed. Tähelepanuväärseim detail oli pargis aga muinsuskaitsealune kultusekivi Orjakivi, mille ümber istutati 8 pärna. Praegu[millal?] on elus kuus puud, neist üks kaheharuline. Aastal 1930 rajati jõe äärde supluskoht "Punane vähk".
Pargis asuvad Keila mõisa peahoone ja Keila vasallilinnuse varemed. Endises häärberis asub praegu[millal?] Harjumaa Muuseum. Osa saarele rajatud pargist on eravalduses.
Taimestik
[muuda | muuda lähteteksti]Pargis kasvab 22 liiki puittaimi, 12 võõrliiki. Ülekaalus on looduslikud puud nagu harilik saar ja harilik vaher, järgnevad harilik kuusk ja sanglepp. Kodumaistest puudest on parki istutatud harilik tamm ja harilik pärn. Osa puid on pargis põlispuud, nende seas tamm ümbermõõduga 345 cm ja sanglepp ümbermõõduga 236 cm.
Võõrliikidest on pargis mitu eurojaapani lehist. Haruldasemate puude seas on seal rühm punast tamme. Ulatuslikke rühmasid moodustavas harilik pihlenelas ja harilik lumimari, kohati ka roosakas enelas.
Ujumiskohad
[muuda | muuda lähteteksti]Keila linna elanike elu oli tihedalt seotud jõega. Enamik Keila endisi ujumiskohti asub Jõepargis vasakharu ääres. Need on Saaruke, Ostrovka, Punane Vähk, Roheline Konn, Paradiis ja Tõllaauk.[1]
Punane Vähk
[muuda | muuda lähteteksti]Endine ujumiskoht Punane Vähk asub Keila Jõepargis Tuula tee ääres. Nime on see saanud seal kunagi asuvast sakste suvilast, millel oli silt punase vähiga. Sakslastel oli kombeks oma suvemaju erinevate kujutistega ära märkida. Punasest Vähist püüdis tolleaegne Keila alevivalitsus teha meeldivat supluskohta, mis rajatigi kokkuleppel kohaliku mõisaga. 1927. aastal korrastati ujumiskoha ümbrust: võeti maha puid ning puhastati ala prahist. Härra B. Regastik, tolleaegne Keila seltskonnategelane, lubas püstitada jõkke ujuma minemiseks puust trepi. [2]
1934. aasta hilissuvel hakati supluskoha kordaseadmisega põhjalikumalt tegelema. Tallinna aednikult hr Lepalt telliti 70 krooni eest Punase Vähi ja selle vastas asuva Tuula tee äärse kruusaaugu kujundamise projekt. Jõgi puhastati mudast, mida veeti hobustega vastasasuvale jõesaarele ning maantee poole asuvasse lohku. Ilmetud kivid, mis lamasid jõe põhjas, lasti dünamiidiga lõhata. Puutrepi asemele tehti kalda serva kivist trepp. Trepi äärtesse istutati madalad leinapaju põõsad. Ujumispaiga ümbrusse rajati teed ning tehti pingid. Kõrgemale künkale seati iste, mida nimetati alevivanema tooliks. Punase Vähi uuendamisel ei unustatud ka armunuid, kelle jaoks jäeti tihedam taimestik koos laua ja pinkidega ja seda kohta hakati 1960. aastatel nimetama Roheliseks Konnaks.[3] Tänu rongiühendusele pealinna ja Keila vahel kujunes Punane Vähk populaarseks suvituskohaks ka tallinlaste seas.
Pärast esimest maailmasõda saabus sotsialistlik suurpõllundus koos laiaulatuslike maaparandustöödega, mille käigus lasti alla jõgi, lammutati veskitamm ning kaevati sirgeks voolusäng. Jõepargis asuvas Keila jõe asukohas peatati veevool just selles jõeharus, mille juurde jäid ujumiskohad Punane Vähk ja veidi eemal asuv Paradiis. Selliste maakujunduslike võtete tulemusena tekkis roiskuva veega tiikide ahel ja kunagine populaarne suvituskoht kadus minevikku. Supluspaik pole enam kasutusel, kuid on säilinud kivitrepp, millelt vette mindi.[4]
Supluskoht Punane Vähk kuulub ka Eesti sajandaks aastapäevaks RMK poolt kogutud "100 lugu matkateelt" paikade hulka.[5]
Paradiis
[muuda | muuda lähteteksti]Poisikesed leidsid Punasest Vähist edasi liikudes veelgi ruumikama ja sügavama põhjaga supluskoha, mida hakati nimetama Paradiisiks. Seal oli ka võimalus väikeselt hüppesillalt vettehüppeid teha ning ujumas käisid vaid kõige julgemad ja osavamad.[1]
Udriku mägi
[muuda | muuda lähteteksti]Jõe paremkaldal paiknenud Udriku mägi oli Keilas üks armastatumaid ujumiskohti. Udriku mäe taga asus naiste supluskoht ning mehed said veerõõme nautida maantee äärses jõekäänakus. Kahjuks ei saanud sellest püsivat supluskohta, sest sajandi eest keelas maaomanik oma heinamaa tallamise ära. Kolhoosiajal loodi sinna hoopis sigala. Udriku mäel toimusid 1885. ja 1895. aastal Keila kihelkonna laulupeod. Tänapäeval supluskoht enam kasutusel ei ole.[1]
Tõllaauk
[muuda | muuda lähteteksti]Tõllaauguks nimetati suurt, sõõrjat ja sügavat jõesoppi, mis asub Tuula küla poolses jõe ühinemiskohas. Seda kasutasid suplemiseks vaid julgemad, sest see oli üsna sügav ning vette minemiseks kindlat kohta polnud. Tõllaaugu tekkimise kohta on olemas ka rahvajutt, mille kohaselt Tõllaaugu nimi on sündinud sellest, et kunagi olevat elanud Tuula mõisas tige mõisnik, kes käitunud oma teenijatega halvasti. Kui ükskord tahtnud mõisnik oma naabritele Keila mõisa külla sõita, siis kutsar tulnud mõttele tigedast mõisnikust lahti saada ning sõitnud tõllaga jõkke. Märga hauda sattunud küll kutsar ise, aga uputanud ka mõisniku. Tõllaratas oli aga tekitanud ringikujulise kaldaääre.[3] Maaparandustööde tõttu süvendati jõesängi aastatel 1960–1961 Tõllaaugu juurest kuni vesiveskini. Tööde tulemusena jäi jõe läänesäng kuivaks ning ka praegu[millal?] on seal seisev vesi, mistõttu puuduvad ka sobivad ujumiskohad.[1]
Saaruke
[muuda | muuda lähteteksti]Saaruke asus jõesaarele viiva silla juures, kus vesi oli madal ning seetõttu sobis see ujumiskoht lastele. Supluspaik asetses jõe kahe haru ühinemiskoha juures ning oli ümbritsetud veega. Vanasti olevat see olnud mõisapreilide lemmikkoht suplemiseks. [6]
Ostrovka
[muuda | muuda lähteteksti]Ostrovka asub jõesaare idapoolses küljes parema kalda ääres. Nimi arvatakse pärinevat Nõukogude ajal tehtud maaparandustööde tulemusena tekkinud saare järgi.[6] Praegu[millal?] ongi see üks peamisi supluspaiku Keila Jõepargis, mida on järjepidavalt korrastatud.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Marju Niinemaa. "Keila enne ja nüüd", Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ, 2015. Lk 91-93
- ↑ "Katked Johanna Lahesalu tööst "Killukesi Keilast": Punane Vähk ja teised supelkohad". Vaadatud 07.04.2019.
- ↑ 3,0 3,1 Inge Angerjas, Eda Liiväär. "Keila roheline pärand", Põltsamaa: Vali Press, 2013. Lk 50-55
- ↑ Hillar Palamets. "Pajatusi keilast ja kaugemalt", Tallinn: Tallinna Raamatutrükikida, 2017. Lk 16
- ↑ "1934 - Keila jõe äärde rajati ujumiskoht Punane Vähk". Vaadatud 08.04.2019.
- ↑ 6,0 6,1 "Jõepark ja jõgi". Originaali arhiivikoopia seisuga 12.11.2015. Vaadatud 08.04.2019.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Jõepark ja jõgi Harjumaa Muuseum